"Ära alahinda paksu kassi" on küll vana tõde, kuid viimase aja sündmused viitavad sellele, et alahinnata ei tohi ülepea mitte ühtegi kassi, olgu ta siis vana ja paks või noor ja kleenuke. Meie kodusel tippkiskjal ei ole mingi probleem uksi avada, eriti vannitoa oma (talle meeldib kraanikausis lösutada) ja oma nördimust kassikindlalt suletud uste vastu avaldada sellega, et hüpata vastu seda. Kahel käpal püsimine ja paar sammu on ka loomulikust intelligentsist selged (tea kuidas nimetada kassi ja surikaadi ristandit? Surikassiks?). Nüüd siis on lisandunud uus oskus - vannitoa kraani avamine. Ikka hammastega kinni ja sikutama, viimane kord kui Maarja mind protsessi vaatama kutsus, oli selleks ajaks kui ma tagatoast kohale jõudsin, vesi juba väga ilusti voolamas. Ja Katani õpetasime talle ka selgeks, et kodus oleks pidevalt käsi (käpp) võtta!