Thursday, April 24, 2008

Teisipäeval juhtus veider lugu - mõtlesin, et peaks korraks koolis ka käima, ning kooli jõudes selgus, et seda tulebki sõna otseses mõttes teha. Nimelt leidis õppejõud, et kuna on käes ilus kevadilm, siis tuleks teha väike ringkäik mööda Tartut ja vaadata rahvusliku liikumise tegelastega seotud kohti - ehk siis maju ja ausambaid. No ja siis nii juhtuski. Õppejõud on muidugi üsna omapärane eksemplar, eriti just ajaloo osakonna kohta - selline umbes minuvanune tütarlaps (olemise järgi oleksin pakkunud, et pigem isegi nõks noorem, aga guugel andis sünniaastaks 1976 - lõppeks tegelikult ei olegi tähtis see, kui vana sa oled vaid see, kui vanana end tunned), kes mõjub igati reipa ja positiivsena. Nii jalutasime karjaga Toomemäest ülesse Ado Grenzsteini maja juurde, kus ta rääkis üht koma teist Grenzsteinist. Siis küsis ta, et kas keegi teab, millise hästi tuntud lastelaulu too on kirjutanud. Kui selgus, et keegi teab (loomupärane tagasihoidlikkus takistab mind mainimast, et see olin mina), siis üritas ta seda entusiastlikult meile deklameerida. Ega ta seda päris hästi ei mäletanud, aga üritamise eest teenis plusspunkti igatahes. Ühesõnaga lahe. (ahjaa, lastelaul oli "Uhti-uhti uhkesti")

1 comment:

Arko said...

Mina arvasin, et sa ei tea esticast tuhkagi. Ja mis nüüd selgub...