Nüüd siis taas tagasi Eestimaa pinnal (ja juba kahetsen, arvestades et aasta kõige tatisemad ilmad on kohale jõudnud).

Kõigepealt peab tegema ühe vigade paranduse eelmisesse postitusse - Wikipediast tuvastasin (ja nagu ma näen, on Ulaf juba ka ärganud ja märkuse teinud), et see, mida nad sealkandis kreegiks nimetavad (Kriek) on hoopis kirss. Aga see ei muuda pointi, et see oli suht hea ja joodav kraam, ning nagu ikka - kõige esimesena kätte sattunud pudel (Mort Subite) oli ka kõige parem, nii et ei olnud erilist põhjust muude markide degustatsiooni teha.

Tagasireis kulges üldiselt sujuvalt (Luksemburgi lennujaam on mõnus väike ja asub kesklinnast 15-20 minutise bussisõidu kaugusel), aga paar naljakat asja juhtus sealgi.

Kõigepealt ei väljunud meie lend Kopenhaagenist Tallinnasse õigel ajal - mis on Estonian Airi puhul ilmselt muidugi pigem reegel kui erand. Lennukis tuvastasin, et stjuardessid on mingist ebamäärasest rahvusest ja millegipärast on seal mingid imelikud kirjad - nt. ohutusvarustusel oli ingliskeelsel selgitusel juures itaaliakeelne tekst ja varuväljapääsule oli lisaks exitile juurde märgitud "izlaz", millest tegin järelduse, et ju meil siis mingi vana poola parsa on lennukiks. Tallinnas lennukist väljudes selgus, et meid toonud lennuki küljele oli uhkelt kirja pandud "Adrian Sun" ja kaunistuseks Horvaatia lipp juures. Tundub, et Eesti Õhuga on lood ikka üsna nadid.

Tallinnast hakkasime koju sõitma ja tee peal tuli pähe mõte, et kui minnes sai külmakapp tühjaks tehtud, siis peaks ometi midagi hamba alla varuma. Halb uudis oli aga see, et kui me Koerusse jõudsime, oli kell veerand üheksa ja nad olid oma Konsumi juba kell kaheksa kinni pannud. Siis pressisime edasi ja jõudsime kuskil kolmveerand üheksaks Jõgevale - kuigi mitte just kõige ärksam paik, siiski tegemist ju maakonnakeskusega. Halb uudis muidugi see, et ega meil kummalgi polnud õrna aimugi, kus seal mõni pood on. Tõmbasime siis jooksvalt Tiidule traati (muide, ma tee peal lahendasin ristsõna, kus esines küsimus "Eesti mälumängur" ja vastuseks oli Naarits) ja too teadis juhatada meid mingi Selveri juurde, mis pidi kümneni lahti olema. Tegelikult oli küll üheksani, aga õnneks me jõudsime sinna ikkagi väikese varuga, nii et proviandi saime ilusti kätte :)