Otsisin täna hommikul Kuperjanovi tänavalt autot (Maarja oli hommikul rongiga Tallinnasse põrutanud), kui jalutas mulle vastu, naine käevangus, üks Tartu mälumängur, kellega koos ma olen varem võistkonnas ja ka paaris mänginud. Küsis ta siis mult, et mis koosseisus me sel aastal võistkondlikul meistrikatel esineme ja kui ma siis vastasin, et Olesk, Naarits, Salis ja keegi Arko Tallinna-võistkonnast, siis oli silmaga näha, kuidas eneseuhkus sai hirmsa mataka ja vuntsid sõna otseses mõttes sorgu vajusid. Arusaadavalt oli ta, kui mitte just arvestanud võimalusega, et tema on meie "puuduv lüli", siis vähemalt lootnud seda.
Mis siin salata, ka mul oli tekkinud olukorras oma osa - nimelt on mus tekkinud tülpimus ebaeetilise käitumise suhtes mälumängulauas (ennekõike "kõrvad kõrvallauas" taktika) ja küsitav inimene on üks kahest, kelle juures ma olen seda kõige rohkem tähele pannud (teine on üks mu kunagine võistkonnakaaslane Tartu meistrikatelt, kes samuti senini suhteliselt kõrgel tasemel kaasa mängib). Ilmselt neid on rohkemgi (pole paljude inimestega ju koos mänginud), aga enda jaoks olen ma jõudnud otsusele, et sellistega ma ühes tiimis mängida ei taha, jäägu siis paar punkti või kohta sellepärast saamata!