Selle aasta bridži võistkondlikud meistrikad said nüüd läbi. Kuigi enne viimast matši olime liidrikohal, saime selle kõvasti kaela ja kukkusime kolmandaks. Esikoht siis sedapuhku Ekspromptile ja mööda hiilis ka Starmen. Noh, 11-s medal järjest ei ole ka muidugi paha saavutus, aga ei saa öelda, et ma sellega eriti rahul oleks.

Veidraid asju:

Need 5 kulda, mis me oleme saanud, oleme kõik võitnud pika puuga, aga kui asi on tasavägiseks läinud, siis on alati olnud keegi, kes "tahab" rohkem. Kusjuures ma kahtlustan, et ennekõike ongi küsimus tahtmises - kuna medaleid on nii palju järjest, siis puudub nagu selline nälg (ainuke selline "must win", mille me ära oleme võtnud, oli siis, kui me olime võitmas oma esimest medalit (pronksi) aastal 2000 ja eelviimases matšis läksin lauda hirmsa tahtmisega elevant ära tappa - ning laekuski suur võit).

Vugraphis mängides saime tappa kõik kolm matši - kaks neist 25-ga! Need juhtusid 1., 2. ja 4. koha vastu, nõrkadest saime seekord siiski jagu.

Oma üllatuseks tuvastasin tagasiteel, et ma ei olegi eriti tige kullast ilma jäämise pärast. Lihtsalt ei morjenda (jälle teema "nälja" puudumisest).

Tagasiteel lubas auto näidik, et paagitäiega saab sõita veel 138 km (Pärnu-Tartu vahe on ca 165-170 km). Õnneks kulub maanteel siiski bentsu vähem (Maarja nullis näidiku ära ja selle tripi keskmine kütusekulu oli 5,5 l/100 km) ja sõitsin ikkagi Tartuni ära. Peale seda mahtus Neste automaadi andmetel meie pisikesse Getzi 41 liitrit kütust lisaks.


Igatahes on mul praegu turniirijärgselt selline tunne, et ei ole enam mõtet (üleüldine rahulolematus Eesti bridži kui tervikuga, Tartu BK-ga, võistkonnaga, partneriga ja iseendaga). Kuigi kunagi sai lõmpsides võetud eesmärgiks saada 40 aastat järjest A-Liiga medal (üle veerandi on juba käes), ei tunne ma endas motivatsiooni niimoodi jätkamiseks. Kui mitte midagi muud, oleks vaja vähemalt mingit uut väljakutset. Kusjuures see, et me kolmanda koha saime, ei puutu asjasse, isegi kuld ei oleks see mu rahulolematust eriti vaigistanud. Igatahes tundub mulle, et variandid on üldjoontes järgmised (detailidesse ei tahaks minna, ikkagi esialgu võistkonna siseasi):

A) Mõned võistkonnas muudavad suhtumist.

B) Kui mängijad ei muuda suhtumist, siis peab muutuma koosseis.

C) Kui ülejäänud tiim leiab, et võib ka nii jätkata, siis muutub koosseis minu arvelt (mul ei ole plaani B, aga lihtsalt nii ei taha).

Lõppeks ei ole mul viimase variandi suhtes erilisi süümekaid, ma kujutan ette küll endale asenduskätt, kelle lisandumine võistkonda eriti ei nõrgestaks - Levenko oleks peale aastaid kehvas võistkonnas mängimist kindlasti vägagi motiveeritud, mulle tundub viimasel ajal, et paari Vasja-Sven sisekliima ja töömoraal on märksa parem kui paaril Olaf-Sven ning samas Leol ja Olafil mäng klapib väga hästi.

Ühesõnaga, praegu on selline mõttetu tunne peal, eks näis, mis sügise poole paistma hakkab. Elu igatahes on seni õpetanud, et kui asjad vinduma hakkavad, on parem pigem lõpetada.