Laupäeval leidis siis aset meie suur lahkumispidu (või siis kohalejäämispidu, kui Maarja peaks millegipärast saama äraütleva vastuse). Kuigi esmapilgul tundus, et ega keegi eriti külla tulla ei viitsi – väga paljudel inimestel oli samaks ajaks planeeritud mingi konkureeriv üritus, tuli kohale siiski ca 25 inimest – st. parasjagu elutoatäis.

Ürituse võib tagantjärgi lugeda igati kordaläinuks: oli hunnik head süüa (ma lihtsalt ei jõua ära kiita kõiki, kes mingi küpsetise kaasa võtsid – igatahes kogu kulinaarne osa oli täielikult keeltallaviiv), palju head mula (väikeste eranditega haakusid kõik hästi seltskonda ja olid heatujulised ning sõbralikud), sai võetud napsi (baarikapp sai tühjaks ja mina lõpetasin viimaste seas poole neljast öösel) ja üldse oli väga tore olla – suisa kahju, et ära peab minema (kui ikka peab), selliste pidude nimel võiks ka siia jääda ja uue peo korraldada.

Nagu ikka korraliku peo puhul, siis jäi ununes siia päris mitmeid asju: kaks dressipluusi, mõned pildid, mõned raamatud, aga eripreemia on ära teeninud Lea, kes lahkus siit kahe erineva kingaga – õnneks see teine oli Maarja oma, nii et kedagi äraminekul halvad üllatused ei tabanud ja Erika, kes ei mäletanud (või ei olnud võimeline enam ütlema), kus ta elab, nii et autojuht pidi mulle helistama ja küsima.