Nii, kuulutan nüüd plogimise taasavatuks, kuna käpad on piisavalt palju kogunud, et arvutiklaviatuurile selle jaoks vajalikku koordineeritud survet avaldada.

Kõigepealt vana õiend käte konditsiooni kohta: kuigi esialgne info oli, et vasak käsi on ära põrutatud ja paremas on mingi jama, siis tegelikkus oli oluliselt hullem. Kui ma 9 päeva hiljem kordusröntgenisse läksin, selgus, et ka vasakul käel on kodarluu pea murd ja paremas on samast asjast kild lahti. Vasakuga otsustati siis asi sinnapaika jätta ja loota, et ise paraneb, sest kui nädala ajaga ei olnud otsad lahti nihkunud, oli põhjust eeldada, et nii ka jääb ja tõmmati lihtsalt side peale (haiguslukku kirjutati "konservatiivne ravi"). Paremaga saadeti otse edasi operatsioonile, seega veetsin päeva haiglas. Kuna mu hommikusöök oli olnud millalgi ca 8 ja opp ise õhtul peale kaheksat, siis selle ajaga muutusin ma juba üsna näljaseks ja tigedaks. Operatsioonist endast ei mäleta ma midagi (täisnarkoos), aga ju see siis kulges hästi, kuna järgmisel lõunal lasti mind minema ja ma sain otse haiglast Melli-Elina pulma minna (mis oli ka täiesti lahe üritus). Ja nüüdseks on mul siis küünarnukis sees kaks 2mm titaankruvi.

Vahepeal olin Võsu turniiril ja selgus, et vigaste bridžimängijate hulk oli aukartustäratav. Lisaks minu kipskäele oli ka Luksi käsi sidemes (jalgrattakäbar) ja seega tuli mul umbes 60le inimesele seletada, et me ei kakelnud omavahel ja siis omakorda veel seletada, kuidas ma oma käe kipsi sain. Lisaks meile läksid invabridži alla veel ka Parker (jalg kipsis), Aspre (sõrmed), Triškin (side ümber küünarnuki) ja Rummel (oli napilt enne naela jalga astunud). Võib-olla oli neid veel, aga seda ma enam ei mäleta, nii et vabandan nende ees, kes ebaõiglaselt märkimata jäid. Mäng ise oli lahja, õnneks õnnestus Mairiga kolmapäevane paarikas ära võita, nii et miinusesse ei jäänud.

Nädalavahetusel hakkas pihta Inglise jalgpalliliiga, algus oli küll kehv (kõikide mu tüüpide peale löödi kokku täpselt ÜKS värav), aga siiski oluliselt parem kui eelmisel aastal. Löön kaasa umbes kolmes erinevas Fantasy Footballis, aga nende kohta ma võib-olla teen hoopis eraldi plogi. Eelmine aasta pidas Jaanus Mae sarnast asja (küll suhteliselt kaootiliselt ja lõpuks loobus, ilmselt lähtudes tõsiasjast, et tal see ennustamine kõige paremini ei sujunud - ta on mulle eelmise hooaja pealt endiselt 11 õlle ja Luksile 300 raha sees - ja huvi kadus). Kuigi selle teostus oli nadi, siis idee mulle meeldis, eks näis kuidas viitsin asja menetleda...

Kuigi me ei ela linnas, juhtus reedel selline veider asi, et meie juurde tulid teineteisest sõltumatult kaks inimest asüüli - Eve jõudis kohale pool kaksteist õhtul (tema ootasime ära) ja Tihane kuskil pool viis hommikul (tema jaoks jätsime lihtsalt ukse lahti ja ise kerisime magama). Hoolimata sellest, et kumbki ei olnud varem meie pool käinud, ei tekkinud neil kohale navigeerimisega mingeid raskusi, nii et igasugused huvitavad seigad jäid ära. Ma juba vaimusilmas kujutasin ette, kuidas Tihas kogemata kombel midagi segi ajab, keset ööd mõnda valesse ridakaboksi (kus kokkusattumusena on uks lukust lahti jäänud) sisse marsib ja alla elutuppa diivanile magama keerab ning hommikul tekib veider stseen koos üles ärganud pererahvaga. Pühapäeval oli Tihas taas meie pool ja üritasime jagu saada mängust nimega Le Havre.
Karbil oli kirjas prognoos, et mäng kestab umbes tunni mängija kohta (mängitakse 1-5kesi, üks tema hankimise kriteeriume oligi, et seda saaks võimalikult väikse mängijate arvuga mängitud), aga kui me asja kell kuus õhtul lahti pakkisime, siis mängu algseisu ja mehaanika olime enda jaoks selgeks teinud alles ca kaheksaks ja pool kaksteist leidis Tihane, et ta on ikkagi nats liiga väsinud, et see lõpuni mängida. Aga mäng ise oli üsna paeluv ja varem või hiljem saab see taas ette võetud - kasvõi üksi.