Esmaspäeval juhtus siis selline lugu: komistasin ja kukkusin ning kukkumise pehmendamiseks panin käed ette. Kuna ma kukkusin poolküljetsi, siis lisaks muule ma keerasin end ja käsi ette viies lisandus ka nende kiirus, nii et kui minu trajektoor maapinnaga kohtus, oli matakas ikka päris korralik, põhimõtteliselt oli tunda, kuidas üks küünarnukk raksatas. Peagi valutasid juba mõlemad küünstliigesed täiega ja randmed olid ka ära põrutatud. Lasin end siis traumapunkti toimetada (endiselt ma ei saa aru, mis kurat on sellise süsteemi point, kus inimene peab suurtes valudes ligi tund aega ootama, enne kui jutule võetakse) ja seal topiti mind röntgeni alla. See oli juba väga piinav kogemus iseenesest, sest kätt tuli pildi tegemiseks pöörata. Läksin siis tagasi arstide manu ja seal tuli mul kokku puutuda esimese meditsiinihuumori pärliga:

Arst: "Noh, kumb käsi teil siis hullemas olukorras on?"
Lauri: "Parem."
Arst: "Õige!"

Vasakust käest ei leitud viiteid muule kui põrutusele, aga parema kodarluuga oli mingi jura, ma ei saanudki aru, kas mõra või kild lahti ja saadeti mind kätt kipsi panema (esmakordselt elus).

Kui pärast koju jõudsin, ei tundunud telekast näidatavate "Naljakamate koduvideote" need osad, kus keegi käbara maha pani, enam üldse eriti naljakad. Aga noh, see oli alles algus - kuna mu parem käsi oli kipsis ja vasak oli parem ainult täpselt kipsi puudumise võrra, siis oli suvalise igapäevategevusega tõelisi raskusi. Kõige lihtsam oli lahendada joomisprobleemi - joogianum kaminasimsile ja kõrs sisse, kui janu kallale tuli, siis lonkisin nagu kass oma kausi juurde ja jõin. Nüüd ma saan aru küll, et kõrtest võib vahel ka mingit tolku olla. Leidsin ka teise asja, mille point oli mullu seni ähmaseks jäänud, aga millest mul vigasena kasu tekkis - telefoni kõlar, nii ei pidanud ma seda asja kõrva äärde tõstma hakata (ma ei oleks sellega hakkama saanudki, kui aus olla). Muidu oli kõik aga ilgem piin - toitlustamisega pidi tegelema Maarja (või siis jätma mulle midagi sobivat kohta, kus ma kükitades selle hammastega kätte sain), särgist tuli mind õhtul kääridega välja lõigata (õnneks ei olnud selle pärast suuremat kahju), pikali visates ise püsti ei saanud ja raamat lugemisest või arvuti kasutamiawat võis vaid und näha (lehti keerata või klahve vahetada ma küll ei suutnud). Järgmine päev tuli veel ka palavik ja kuna mulle jagatud voldikus koduse kipsravi kohta oli kirjas, et sellega tuleb arsti poole pöörduda, võttis Maarja kätte ja helistas mingile üleriiklikule nõutelefonile. Seekord siis kuulis arstihuumorit tema: kui ta oli maininud asjaolud ja mu vanuse ning palaviku suuruse (37,4), leidis arst, et see ka mõni palavik, isegi 38,5-ga võib elada.

Igatahes on vasak käsi nats paremaks läinud (valutab ikka ja painutada ei anna, aga mingeid teravaid sööste täna hommikul pole olnud) ja selline aheldatud olek käib ajudele, seega leidsin, et ühe käega plogimiseks kõlbab küll. Eks näis, millal ma taas inimeste sekka ilmuda saan, kisi lähen näitama järgmisel kolmapäeval, aga inimesed prognoosivad, et sellega ei pruugi asi veel lõppeda. Krt, oleks siis vähemalt ükski käsi töökorda jäänud, oleks märksa lihtsam.