Nagu on näha pikemast pausist, olen ma praegu kõike muud kui kirjutamislainel. Ega midagi erilist juhtumas ei olegi, aga et plogi päriselt välja ei sureks, kirjutan siia mõned Belgias aset leidnud seigad:

1) Olaf ja tema õllekorgijaht. Kõva koguja nagu ta on, andis Olaf Piretile kaasa prinditud lehekülje, et milliseid õllekorke vaja on. No ja lisaks tavaline soovitus, et mida iganes me ära joome, toodagu alles jäävad korgid temale. Paraku on belglastel selline halb komme, et nad topivad õlle 0,25 liitristesse pudelitesse ja peale esimest päeva me ei viitsinud neid eriti vedada ja sestap võtsime pigem purgiõllesid, kuna need olid pooleliitrised. Seega peamine õllekorgiliik, mis Olafile laekus, oli Mort Subite (tõlkes: „äkksurm“) kirsiõlu, mida lihtsalt ei müüdud purgis. Ka Piret oli suhteliselt laisk nimekirjaga poodi minema ja seega tegi ta suurema reha alles viimasel päeval. Selgus, et Belgia on tõeliselt vinge õllemaa – nii palju joodamatuid õllesid, kui seal, ei tehta mitte kuskil mujal. Praktiliselt kõik Olafi „nimekirjas“ olnud õlled olid keskeltläbi 9-protsendilised! Nii oli meil järgmisel hommikul Charleroi lennujaamas järel veel neli pisikest pudelit õlle ja 11 inimest, kes keegi ei teinud nägu, nagu ta tahaks anda oma panuse nende hävitamisse. Sven koukis küll ühe neist lahti ja tehti kiire ring, aga ülejäänud kolm toppisime pampudesse ja jätsime Piretile Olafi jaoks edasi andmiseks – kui ta juba tellis sellist saasta, siis joogu ise ära!

2) Sven ja tema edevus. Võistluspaigas müüdi igasugust bridžinänni, mh. ka raamatuid. Ühel päeval tuli Sven reipa näoga, et ta oli ostnud 2008 bridžiolümpia raamatu – seal läks meil ju hästi, äkki oleme meiegi raamatus sees. Lehitses seda nats aega ja siis mingil hetkel tõmbaski tal nägu naerule – leidis kirje meie kohta üles. Kui ta seda kirjet edasi luges, siis paraku naeratus kippus nats virilaks minema: esiteks olid nad ta nime ära „lätistanud“ (Sesters) ja teiseks olid nad sisse pannud jaotuse, kus neil Vasjaga oli ebaõnne osamänguvõitluses -500 alla jääda.

3) Vanaonu ja tema sünnipäev. Ainuke eestlane, kes võistluste bülletääni pääses, oli Vanaonu, kes sai turniiri ajal 80 aastat vanaks. Belgiast lahkudes sattus ta aga peaaegu hajameelsuse ohvriks – seisime me juba lennujaama väravas, et masinale ronida, kui ta järsku õnnetult avastas, et tal pole passi. Piret võttis ta sappa ja nad lippasid turvakontrolli, kust puuduv reisidokument leitigi – veel enamgi, sealt lahkudes spurtis neile üks turva veel järgi ja selgus, et lisaks passile oli sinna jäänud ka pintsak. Turvakontroll oli ka lahe – mul oli kaks õuna taskus ja nad palusid mul need ekstra läbi röntgeni lasta. Oleks võinud küsida, et kas usse oli (ilmselt ei olnud).

4) Mina ja minu soome keel. Ma sattusin näitliku õppevahendi rolli, kui Sven seletas soomlastele, et Soome TV-d näeb põhjaeestis ja seepärast põhjaeestlased (nagu tema) üldiselt saavad soome keelest aru, aga Lõuna-Eestis seda ei näe ja seega lõunaeestlased (nagu mina) ei saa. Ei olnud just parim võimalik näide...
Ise mõtlesin ma mingi hetk, et soomlased peaks eesti keeles münti viskama õpetama ja neile selle jaoks spetsiaalse mündi tegema. Soomlastel on see muidu „kruuna tai klaava“, aga kui ma mainisin neile, et eestlased viskavad „kulli ja kirja“, tekitas see väga suurt elevust. „Kirja“ on soome keeli raamat ja „kulli…“ noh, ma kahtlustan et kõik mu plogi lugejad teavad seda niigi, nii et ma ei pea ropendama hakkama. Igatahes üks Soome naiskoondislane mainis, et ta paar päeva asendas autopiloodi pealt soomekeelse sõna „kruuna“ (kroon) tekstis sõnaga „kulli“, eriti lõbus oli lugeda ajalehest Rootsi kroonprintsessi Victoria pulmadest, umbes stiilis: „Victoria kandis laulatusel peas krooni, sedasama krooni oli kandnud juba tema ema oma laulatusel 35 aastat tagasi“.