Vahepeal olin siis kaks nädalat Belgias kaarte mängimas. Kui asi paari lausega kokku võtta, siis saime EMil 38 võistkonna seas 15.-16. koha jagamise - igati respektaabel saavutus. Eesti koondis pole kunagi varem nii kõrgele jõudnud ja ilmselt ei ole just palju neid alasid, kus praktiliselt kogu Euroopa osa võttes (enam-vähem bridži mängivatest riikidest olid puudu vist ainult Tšehhi ja Valgevene) Eesti nii kõrgele tuleks.
Kuigi koht oli aus, oli turniiri käik natukene pettumustvalmistav: alagrupis alustasime hästi ja lõpetasime selle viienda kohaga (eespool Hollandist, Inglismaast ja Taanist). Kahjuks läksid finaali kaasa kaks 5:25 kaotust ja alustasime 18 tiimi seas 14 kohaga. Finaalis kulges mäng üle kivide ja kändude - esiteks ei olnud me ise enam nii teravad kui alagrupis ja sellega kaasnes ka kuhjaga sportlikku ebaõnne - kui oli vaja mingi otsus vastu võtta, siis võis kindel olla, et me selle valesti lahendame, vastane aga pigem õigesti. Jaotustest hakkan jõudumööda kirjutama "Päeva Jaotuses", nii et siia ma midagi toppida ei viitsi.

Teise alagrupi viimases voorus juhtusid väga lahedad asjad. Enne vooru olid peamised šansid edasi saamiseks Walesil, Ungaril ja Lätil, ülejäänud olid juba kaugemal maas - või vähemalt nii tundus. Juhtus aga nii, et Horvaatia kippus Itaaliat maksimaalse punktisummaga võitma ja selleks ajaks, kui ma läksin lõpplahendust vaatama, oli tulemustetabloo juures hulk väga elevil inimesi. Esimesena lõppeski Horvaatia - Itaalia mäng, kus Horvaatia võitis 25:5 ja sai 289 punkti - ja tol hetkel oli viimase kvalifitseeruva koha peal üheksandana. Ülejäänud matšides punktid kõikusid natuke üles-alla ja teisena lõppes Läti-Leedu mäng, kus Läti sai paari viimase jaoga paar punkti juurde ja jõudis Horvaatiaga võrdsetele punktidele - kuid omavahelise matši oli võitnud Horvaatia, seega oleks nemad edasi pääsenud. Järgmisena sai omadega ühele poole Wales ja samuti viimase jaotusega teenis 2 punkti juurde ja jõudis 290 punktini ja 9. koha peale! Selleks ajaks olid lätlased oma tulemused üle kontrollinud ja leidnud märkelehelt vea, mis andis neilegi ühe punkti juurdi ja nendegi lõpptulemus oli 290! Nemad aga olid omavahelises mängus Walesi võitnud. Ungari matš kestis kõige kauem ja nagu teisteski matšides juhtus sealgi paaris viimases jaotuses selline asi, et Ungari teenis paari viimase jaotusega 5 punkti juurde ja ka nende lõppskooriks kujunes 290 - seega olid Läti, Ungari ja Wales omavahel täpselt viigis. Omavahelistes mängudes oli Ungari kõige rohkem punkte saanud ja tundus, et nemad on edasi saanud, aga reglemendist asja lähemalt uurides selgus, et seal on kirjas punkt, et kui üks võistkond võidab kõiki teisi, kellega tal on sama palju punkte, siis sõltumata omavaheliste mängude üldpunktidest asetatakse ta esimeseks. Ja selle järgi oli üheksandal kohal Läti, kes oli võitnud nii Walesi kui Ungarit! Aga see pole veel kõik - kui läksin lätlasi õnnitlema (mina olin küll nende pärast heas tujus), selgus, et see edasipääsemine ei ole veel kirikus kuulutatud - nimelt olevat nende vastu üks tulemus apelleeritud, ning oli oht, et neilt võetakse punkte maha. Apellatsioonižürii jättis ikkagi tulemuse jõusse ja Läti saigi edasi. Lahe igatahes, oluliselt huvitavam, kui samal päeval toimunud Jaapani - Paraguai jalgpallimäng.

Mis mänguvälisesse puutub, siis võistlus toimus Oostende (Ostend) linnas, mis on Belgia vaste Pärnule - paras suvituskuurort. Mis selles suhtes on väga omapärane, et kui me vaatasime telekast ilmateateid, siis tavaliselt oli seal kõige külmem ilm kogu riigis. Mängupaigaks oli linna kontserdimaja (paarkümmend meetrit Põhjamerest) ja meie elukoht asus sellest paarsada meetrit eemal. Üürisime kaks korterit ja saime kaheksandalt-üheksandalt korruselt nautida otsevaadet rannale ja merele. Elukoht oli suht suur ja mugav ja ma ei mäleta, et täiskasvanute tiitlivõistlustel oleks me nii mugavas asukohas elutsenud - eriti kui võrrelda kahe aasta taguse Pau turniiriga, kus elukoht oli küll suht mugav, aga mängukohta jõudmiseks pidime 40 minutit autoga rallima. Nii et selles suhtes oli elukoht täiesti superluks, kuigi kuna suvitushooaja ametlikuks alguseks oli 1. juuli, siis esimese nädala jagu tegeleti peamiselt promenaadi kõpitsemisega (umbes seitsmest hommikul üheksani õhtul ja päris valmis ei saanudki). Rahvast liikus sellegipoolest ringi murdudena. Huvitaval kombel olid väga populaarsed sellised veidrad jalgratta ja vankri ristsugutised, kus mitu inimest sai istuda ja vändata. Kaugemal linna peal me väga palju ringi ei käinud, kohaliku katedraali ümber tegime paar tuuri (see oli suur ja tõesti väga ilus), ja paar jalutuskäiku niisama, aga peamiselt läks ikka kogu aeg kaardimängule või jalgpalli vaatamisele. Eks kui mul tulevad mingid killud veel meelde, siis postitan need siia.