Sess sai edukalt läbi ja nüüd, kus alates novembri keskpaigast pidevalt kuklas olnud tamp on ära kadunud, ei oska enam kuidagi olla – pidevalt on tunne, et peaks midagi tegema või kirjutama, näiteks magistritööd (seda enam, et kevadine semester tundub kuidagi tühi tulevat). Ei oleks oodanudki, et minu puhul sarnane töönarkomaania avaldub. Tegelikult peaks muidugi kõigepealt otsusele jõudma, kas ma tahan magistrantuuri ära lõpetada kirjatööga või eksamiga, mis koosneb umbes kümneleheküljelisest uurimistööst, näidistunni andmisest ja eksamist Eesti ajaloo kohta – kuna paraku üldajalugu selles asjas kaasa ei löö. Küsisin ühelt õppejõult nõu, et mida ta eraisikuna mulle soovitaks. Lisainfoks enda kohta andsin, et ma eksamit ei karda, kuna baka lõpuks tegin üldajaloo eksami, kuid suudan kirjutada ka adekvaatset teksti – vähemalt oma arust. Vastuseks sain, et tema soovitaks eksamit. Samas ütles mu kursaõde, et üks tema tuttavaid olevat teiselt õppejõult saale küsimusele saanud vastuseks, et magistritöö kirjutamine olevat lihtsam kui eksam. Saa neist siis nüüd aru. Arusaadavalt see, kellelt mina küsisin oli loomult pedagoog ja teine pigem teadlane, nii et kui see kõik kokku panna, peaks tulemus olema selline, et „leidku ma ise, mis mulle mugavam on“ – ainuke häda on see, et ma ei suuda selles ise kuidagi selgusele jõuda ja praegu vaen mõlema variandi plusse ning miinuseid. Ja kõige inetum on, et mul ei ole sellega tegelikult isegi mitte üleliia kiire.

Nii veider kui see ka ei tundu, hakkas asjasse sügavamal süvenemisel huvitavana tunduma isegi selline asi nagu historiograafia. Võib-olla oli see tingitud sellest, et täpselt samal ajal kui ma eksamiks õppisin, ületas valdkond tervikuna uudisekünnise. Välja anti Eesti Ajalugu II, mis tekitas tõelise tormi veeklaasis, kuna oli loobutud nõukogude okupatsioonist vabanemise ajal populaarseks ja rahvale igiomaseks saanud rahvusromantilisest lähenemisest „muistse vabadusvõitluse“ ja Jüriöö ülestõusu suhtes ning raamat kirjutati integreeritumalt suuremasse süsteemi (ehk Euroopa ajalukku) ning pigem maa kui rahva ajaloona. Vähemalt on selline mulje jäänud selle kohta kirjutatud artiklitest ja arvamuslugudest, paraku pole mul veel olnud juhust antud üllitist lugeda. Mulle endale ühest küljest selline lähenemine meeldib, sest ma nõustun Rein Taagepera poolt välja käidud mõttega, et on ebanormaalne maailma asju näha nii, nagu Eestis on kombeks, kahe erineva maakera peal. Üks on siis see normaalne gloobus, kus on  kogu maailm, aga selle kõrval on punane Tootsi gloobus, kus oleme Meie ja mille peal on üldse kõik asjad õigemad ja tähtsamad. Seega on minu meelest igati kiiduväärt, et ideoloogilist (olgugi rahvuslikku, mitte parteilist) udu hajutatakse. Teisest küljest aga ei saa ma päriselt nõustuda Anti Selartiga (raamatu toimetaja), kes väitis, et „ajaloolaste asi pole rahvuslikku identiteeti luua“ –  paraku ajalookirjutajad seda siiski teevad, tahavad nad seda ise või ei. Eksamiks õppides lugesin artikleid ja Ea Jansen oli juba 90te alguses selle kohta sõnastanud kuldse mõtte: „[Eesti] avalikkus ootab romantilisi müüte, erksavärvilisi selge ja lihtsa konstruktsiooniga ajaloomaale, kontseptuaalselt ühemõttelisi ja emotsionaalselt mõjukaid /…/ Müüdid ühendavad inimesi ja viivad neid liikvele, seepärast armastavadki poliitikud müüte ega salli ajaloolasi, kes neid purustavad.“ Igatahes lugedes ajalehtede netikülgede kommentaariume – mis on idee poolest mõttetu tegevus, aga kui juba peldikus istuda, siis miks mitte ka selle seintelt folkloori koguda – tundus, et päris paljudele oli selline ajalookäsitlus väga vastukarva. Ma küll ei tea, kas nad raamatut ennast olid lugenud või põhinesid nendegi kommentaarid artiklil (kahtlustan viimast), kuid vägisi kippus muie suule, kui lugesin mitut kommentaari stiilis „Sellist ajalugu pole mulle küll vaja. Ma tean ise paremini, mis Jüriöö ülestõusu ajal juhtus ja lähtun sellest, nagu asjad tegelikult olid, mitte sellest, kuidas Brüsseli rahadega kinnimakstud ajaloovõltsijad neid kujutavad!“

Muidu õnnestus Eesti paaride MV-l bridžis saada hõbemedal (tegelik koht oli kolmas, aga teiseks platseerunud leedukad EMV arvestusse ei kuulunud). Arusaadavalt on tulemus täitsa ilus, seda enam, et ma mängisin pooljuhusliku partneriga, aga väikse tõrvatilga leiab potist ikkagi. Viimases voorus tuli kulla saamiseks mängida hilisemate meistrite vastu kaks korda geimi, meie aga mängisime korra osamängu ja korra slämmi…

Oli tore jaanuar.