Tänahommikune jalgsimarss mööda Raatuse tänavat, mille käigus mul oli aega ja viitsimist ümbritsevale silm peale visata, pakkus paar päris huvitavat seika:

1. Illusiooni vastu on tekkinud mingi kahtlane ravila, kus siltide järgi otsustades tundub tegevuse põhisisuks olevat loodusravi eri vormide kasutamine (homöopaatia, kaaniravi, refleksoloogia jms mambo-žambo). Tegelikult poleks ma seda asja võib-olla isegi tähele pannud ja ega see mind ka tegelikult väga ei häiri, kui inimesed arvavad, et neist asjadest on kasu, siis tõenäoliselt see ka nende puhul töötab, kasvõi platseebona. Aga miks mulle see  asutus silma jäi oli see, et kõige esimese märksõnana oli seinale suurelt kirjutatud „Colon-hüdroteraapia“. Ma küll pole kontrollinud, aga kahtlustan, et tegu on asjaga, mis maakeeli on tuntud kui „klistiir“, aga talle on lihtsalt natuke peenekõlalisem ja moekam nimi leitud, et inimestes mitte ebamugavustunnet äratada. Siinkohal tuleb mulle meelde Leolt kuuldud lugu meie ühise tuttava kohta, kes tahtnud klistiiri teha, kuid piinlikkustunde tõttu ei söandanud minna apteeki klistiiripumpa osta – nii et Leo, kes selliseid asju ei põe, tegi talle teene ja käis agregaadil ise järel. Loo sajaprotsendise tõelevastavuse eest ma teadagi ei suuda vastutada.

2. Paar maja kesklinna poole oli plangule suurelt kirjutatud „TUPAC“ ja kõrval seisis huvitava kokkusattumusena valge „pirukas“ margiga Seat Inca. Ausalt öeldes nägin sellist autot teadlikult esimest korda ja seda üllatavam oli ta leida niimoodi konteksti sobivalt. Tõsi küll, ma kahtlustan, et plangusodija ei pidanud silmas mitte seda meest (või tema järgi nimetatud geriljaliikumist) vaid hoopis toda.

3. Prügikast, millel on Kemmerlingi (välipeldikufirma) reklaamkleebis, tekitas ka huvitavaid seoseid – arvestades prügikasti kuju ja tema kõrgust, ei välistaks ma üldse võimalust, et teda ongi mõnikord kasutatud moodusel, mis haakub reklaamitava firma profiiliga.