Sunday, August 16, 2015

Auhinnafondi suhteline suurus (väiksus) Võsu turniiril

Kuna treenerite seminari materjalid pole endiselt üleval (kui need niipea ei ilmu, siis teen kokkuvõtte mälu järgi), siis teen postituse hoopis teisel „lubatud“ teemal, ehk siis Viru Bridžifestivali auhinnafondist – või õigemini selle nappusest. Kuigi teiste rahakotis sorimine ei ole väga ilus, arvan ma, et juhtudel kui see puudutab ka mu enda rahakotti, on see siiski vabandatav. See postitus on kirjutatud sada protsenti mängija positsioonist lähtuvalt ja ei ole mõeldud nõudmise/soovitusena kuidas Võsu turniiri läbi viia, vaid pigem enda mõtete peegeldamiseks ja korrastamiseks, kui ma järgmisel aastal hakkan kalkuleerima turniiril osalemise mõttekust.

Ilmselt sai mu juurdlemine antud küsimuse üle alguse talvel, Läti võistkondlikel meistrivõistlustel, kui mu võistkonnakaaslane napsiklaasi taga imestas, et miks Võsu turniiril – mis on kohalikus mastaabis väga suur turniir – on nii väiksed auhinnad ja neid antakse väga vähestele paaridele. Tema väitel on sellest tingitud lätlaste napp huvi antud turniiri vastu (just for record, käesoleval aastal osales GP-l 3 Läti mängijat, mida on ikka üllatavalt vähe), isegi kui saada mingeid suht viisakaid kohti, siis juhul, kui sa ei võida esikohta, on auhind niivõrd väike, et ei tekita mingeid positiivseid emotsioone. Kehitasin õlgu, aga pärast selleaastast auhindade jagamist hakkasin sellel teemal uuesti mõtlema – ajendiks see, et kui näiteks GP-etapil 68 paari seas 2. koha saanud paar saab kahe peale vaid 5€ näkku rohkem kui nende sissemaksed ja võistkondlikul 22 võistkonna konkurentsis teine koht sai vaid 10€ näkku plussi, ei tundu mulle mängijana asi kuidagiviisi „õige“ – seda enam, et osavõtumaksud on kohalikus mastaabis suhteliselt suured (lisaks oli võistkondliku turniiri osavõtumaksu kogumise printsiip – mitte võistkonna, vaid mängija pealt - minu paarikümneaastase praktika kohaselt ennenägematu: see tähendab, et kui sul ei ole võimalik mängida kahe paariga, siis saad sa kahekordse tünga – maksad rohkem ja mängid vähem jaotusi) ning auhindu jagatakse välja väga vähe. Lõppeks - auhind peaks ju olema midagi sellist, millest sa rõõmu tunned!

Tegin väikese guesstimationi auhinnafondi suurusjärkude kohta osavõtumaksude suhtes. Numbrid ei ole ilmselt 100% täpsed, aga võtsin eelduseks, et
A) kõik osalejad maksavad osavõtumaksu (ja välja kuulutatud summa ulatuses)
B) juunioride eest kasseerivad korraldajad fondist maksimumi (st. 50%)
C) et mu auhinnarahade suuruse eeldamine on õige (esikohad on välja kuulutatud ja teiste poodiumikohtade suhtes on mul kas info otseallikaist või siis mõni üksik puuduv on tuletatav läbi guesstimationi)
Võimalik on ka mõni juhuslik näpukas, kuid suurusjärgud peaksid klappima.

Sain järgmised tulemused:


Tõe huvides tuleb veel lisada, et lisaks auhinnarahadele kvalifitseeruvad auhinnana veel mõned asjad. Mingite turniiride jaoks olid esikolmikule veel karikad ja medalid (mis ei ole kallis lõbu), samuti nädala kokkuvõttes olid auhinnad esikümnele (mis ei ole ka eriti kallis lõbu), mõned eriauhinnad ja esikohale SPA-pakett (mille tingimuste kohta turniirikorraldaja jaoks ma ei oska midagi arvata, kuid see on auhind mis huvitab ilmselt ca viit-kümmet mängijat 200st, kuna ülejäänutel pole reaalseid šansse konkureerimiseks kasvõi ajalistel põhjustel). Samas on ürituse koduleheküljel ära toodud kümmekond ürituse toetajat, millede kohta ma tean (ja eeldan, et see ei ole salastatud info), et ETBL toetas seda sel aastal 1500€-ga, tavapärase 1000€ asemel. Kuidas ja millega aitasid teised, selle kohta pole mul õrna aimugi, ja nagu ülalpool öeldud, ei ole ka mu eesmärk võõras rahakotis liigselt sorida, eks inimesed ise teavad, kuidas nad oma turniiri korraldavad: ilmselgelt on neil omad kulud, mis sel aastal oli seoses juubeliüritusega suuremad kui tavaliselt, mis seletab ka ETBLi ühekordset suuremat toetust.

Nagu näha, läks sissemaksudest auhinnafondi väga väike osa, erandiks on siinkohal „Tuesday Morning Sausage Fest“. Võrdluseks niipalju, et Tartu Uusaastaturniiril maksime me välja ligi 60% osavõtumaksudest - kusjuures meid ei toetanud ETBL ja me pidime Atlantise saali eest maksma ka üüri; Pärnu GP-l, kus üüriprobleemi ei olnud, läks Olafi väitel auhinnafondi 70%. Seega teisipäevahommikuse paarika mängimine oli ilmselgelt kõige suurema kasuteguriga ettevõtmine, sest lisaks suhteliselt suurele auhinnafondile oli see ka „juustusarja“ (ehk siis kohapunktidel põhineva bridžinädala koondarvestuse) arvestuses täpselt võrdse kaaluga näiteks GP-paariturniiriga: ning 9. koha saamine 9 paari konkurentsis on teadagi hõlpsam kui 68 paari seas.

Ülaltoodust saab teha ainult ühe järelduse – auhindade pärast pole Võsul mõtet osaleda. Erandiks siinkohal on see, kui peaks õnnestuma võita üks GP-paarikas. Samas on see kõige konkurentsitihedam ettevõtmine ja selle jaoks ei pruugi piisata isegi väga kõrge protsendi saamisest, ning isegi kui su esikohašansid on 20%, sa pigem ei võida ühtegi kolmest paarikast: ning esikohast ilmajäämine tähendab selles suhtes katastroofi, et 2.-3. saavad sisuliselt vaid osavõtumaksu tagasi ning kaugemad peavad üldse suu puhtaks pühkima. (Siinkohal veel selline huvitav lisamärkus, et minu mäletamist mööda oli kunagi ammu-ammu seltskonnas juttu sellest Võsu GP omapärast, et auhindu jagatakse sessiooni, mitte kokkuvõttepõhiselt, ning seda seletati sooviga, et võimalikult paljudel oleksid variandid auhinnale saada. See kehtib küll endiselt, kuid kui auhinnalaua juurde on asja vaid kolmel paaril, mitte 10% osalejatest, nagu on „üldine hea tava“, siis see kaotab paljuski oma mõtte).

Teine aspekt on see, et lätlaste loobumine võib tekitada olukorra, kus Võsu turniirid ei kvalifitseeru enam kuldsete pallide vääriliseks: mis, kuigi suuresti lihtsalt dekoratiivsed, on siiski midagi, mille pärast pingutada tasub, kasvõi seetõttu, et neid kasutatakse koondise moodustamise edetabelis.


Ja mida siis mina järgmisel aastal tegema peaksin? Tõenäoliselt lähen Võsule kohale niikuinii, sest seal on tore ja mängin segapaarikaid Maarjaga (või kellegi teisega, kui meil selline plaan tekib). Tegu on siiski meistrivõistlustega ja sealne madal auhinnafond mind väga ei häiri  -A-Liigas pole ju üldse auhindu –, individuaali ma niikuinii ei mängi ja võistkondlikku mängin võimaluse korral Luksiga Druvas (sest võistkondliku loomuse tõttu on tulemuste juhuslikkus madalam ja seega on šanss plussi jääda ka siis, kui korraldajad jätkavad oma omapärast osavõtumaksu kogumise poliitikat). Ülejäänud turniiride koha pealt olen aga avatud pakkumistele: kui neid ei tule, võin ka mitte mängida ja niisama Võsul suvitada või siis ikkagi mängida, olenevalt milline on mu tuju mängupäeva eelõhtul. 

3 comments:

Ylis said...

Korraldajana GP puhul on raske maksta üle 50% ok 60% see on lagi. Kui aga pead renti maksma siis tuleb otsida kes sponsoreerib. Ütleme nii et alates 32 paarist hakkab juba paremaks minema. 24 paariga on juba suht hapu.

Ma tegelikult natuke arvan ka seda tuleb tõsta osavõtumaksu sest niiütelda püsikulud söövad kriitilise osa ära - kohtunikutasu 75 euro kandis 'ytleme et sa kutsud ja tuleb veel bussiga siis 100 läinud, Tehniline teostus kaardid arvutid ja muud asjad 150 eurot päev on tõsiselt miinimum seega normaalselt on 250 läinud -jätad kohtuniku eraldi ära pead siis tehnilisele teostajale rohkem maksma no 200 ikka. Ja kui laekubki 600 - GP fondi pane ka 100 ajama . Jääbki 50% väljamaksuks
Jagad 3e vahel ära ehk siis 150 100 50 -kui jagad auhindu 2 sessioonil just mõttega et rohkem saaks 75 50 25- ja ongi nii et saad 3anda koha saad osavõtumaksu + 5 eurot. Samas oleks hea ju anda ka parimale naispaarile juuniorpaarile meskit meelehead.
Teeme katse 30paari x20 oli enne teeme siis 30x30 900 - 300 = 600 ehk siis uus auhinnafond on 50% suurem ja osavõtumaks ainult 33 % suurem.

Ühesõnaga tundub mulle et me tahame väikese raha eest head teenust ja suuri auhindu. Ka nii saab sest tegelikult on olemas KULKA ja igas maakonnas veel meetmeid spordi toetamiseks -ehk siis kohti kuhu taotlusi esitada kuid meie( pean silmas jõgeva klubi ) hulgas kahjuks pole selliseid inimesi kes sellega tegeleda tahaks või oskaks. Kas teil on?

Äkki peaks rohkem tegema ilma rahaliste auhindadeta turniire. Ala 6 eurot näost koos lõunasupiga ? Oleme teinud ja mängurõõmu oli sama palju :).

ylis

Anonymous said...

Tere Lauri!
Keegi juhtis mu tähelepanu Sinu blogile, kus olevat halvustavas toonis postitus Võsu festivali kohta. Kuna tean Sind inimesena, kes ei ole tahtnud ennast tõsta teiste halvustamisega, olin veidi üllatunud ja avasin postituse,
Selguski, et minu arvamus Sinust ei vaja ümber hindamist. Nägin, et need numbrid, mis kusagilt Sinu kätte sattusid ja mille põhjal Sa oma teksti tegid, on pehmelt öeldes ebaadekvaatsed. Tegelikult läks sel aastal auhindadeks 48.8% osavõtumaksudest. Neil aastatel, kui polnud kulutusi seoses juubeliüritustega (bülletään, tordid, joogid), jäi auhindadeks 56-59%.
Võsu nädalat oleme aastaid nimetanud festivaliks. Meie seniste arusaamade järgi on festival meelelahutusüritus. Kommertsvõistlusel, kuhu tipud tulevad keskmike ja nõrgemate või suurte pankade arvel rikastuma, on hoopis teised tingimused.
Aktsepteerin seda, et igal inimesel on õigus oma arvamusele ja ka õigus eksida. Sellega loen teema lõpetatuks.
Loodan , et kui leitakse inimesed, kes on nõus korraldama 26. Võsu bridžifestivali, saavad sellega paremini hakkama, kui senised.
Lõika näppu!
Toomas Kork

Lauri said...

Tere Ülis, tere Toomas!

Kahtlemata on teil õigus.
Nagu te mu postitusest ilmselt aru saada võisite, siis minu mõttetöö aluseks oli ennekõike mängijale (mitte ainult mulle ainuomane) omane rahulolematus teemal "sain suht suurel turniiril hea koha, aga väga väikese auhinna". Seega võite seda võtta lihtsalt pilguheitena 2.-3. kohale tulnud mängija mõttemaailma.
Ega mul rohkem pretensioone ei olegi, nagu ma mainisin, kui turniir toimub, olen järgmisel aastal tõenäoliselt jälle kohal. Mis mul ikka paremat teha on? :)

Edu igatahes!