Baskimaa - Navarra - Languedoc. 5. päev - Püreneed.

Tänane päev oli sündmustevaesem – põhimõtteliselt oli tegu spordipäevaga. Ehk siis sõitsime kohta nimega Caldes de Boi, eesmärgiga turnida mööda mäge ja vedeleda termaalbasseinides.

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb mainida, et ilm oli siga. Sellega ongi olulisem osa öeldud. Pidevalt tibutas midagi ja sooja oli ka oma paarteist kraadi. Meie Maarjaga leidsime, et hakkame me jah selle ilmaga ülesmäkke ronima ja sõitsime küll teistega kaasa jalgsiraja algusesse ühe tammi juurde (ca 1700 meetrit üle merepinna), aga kui teised jätkasid teed tippude poole, siis hakkasime meie jalgsi tagasi tulema. Eelinfo põhjal olevat seal olnud ka üks jalgrada – aga kui see oligi olemas, siis meie ei suutnud seda kuskilt leida ja ainuke koht, mis natukene lubavat näis, viis meid otse jõe äärde ja lõppes seal. Tõsi, seal vist oli täiesti planeeritud koolmekoht, mis lasi mööda kive turnides meid kuiva jalaga teisele kaldale saada ja seejärel tagasi autoteele. Aga noh, kui maapind on märg, siis sile asfalt jala all ei olegi nii halb lahendus, ei pidanud kogu aeg vaatama, kuhu astud, vaid võis ka imetleda ümberkaudseid vaateid (olen ma maininud, et mul on nõrkus mägede ja jugade suhtes? :D ).

Vaade tammi poole

Jälle üks tore maastikupilt mäest alla tuleva jõe või joaga

Koolmekoht, mille abil jõest üle sai, täiesti kuiva jalaga.

Maarja aprikoose pesemas, otse jões. 

Lihtsalt üks ilus jõevaade

Kangekaelne puu kivimürakate keskel

Kui juba läks üle serva jalgade kõlgutamise fotode vorpimiseks, siis üks veel.

Alla jõudnult kaesime hotellis olevasse termaalspaasse ja leidsime, et nad tahavad natuke palju rikkaks saada (igasugused toredad variandid, umbes kõige odavam oli, et „tund aega 29€“). Natuke edasi tuhnides leidsime üles välibasseinid, ehk siis selle asja, mille pärast ma üldse olin nõus hotellist välja tulema (pärast eilset päeva tundus mõte „magaks päeva maha“ juba päris heana). Välibasseinide juures oli söögikoht, mis tundus olevat natuke boheemlik – keeli nad eriti ei osanud ja meiega suhelnud kena noor daam ei tundunud eriti ka midagi teadvat, aga kuidagi sai kõik asjad ilusti joonde aetud ja meile grilliti elusal tulel üks veisekotlet (mida nad burgeriks nimetasid, juba nagu Ameerikas) ja pool kana. Ning kuna ilm oli saast (pluss paarteist ja sadu), siis leiti, et kui me ikka kindlasti tahame välibasseini minna, siis kasseerivad nad meilt hinnakirjas oleva 9€ asemel vaid kaks eurot näest (rätikulaenutuse tasu). Me siis ikka tahtsime.

Basseine oli seal kolm tükki, erineva temperatuuriga, aga me marssisime joonelt sellesse, mis pidi kõige soojem olema, eelinfo põhjal 34 kraadi. Sisse tulev vesi umbes selline oligi, hea soe vannivee temperatuur – aga kuna soojuskadu oli päris suur, siis tegelikult oli seal mingi ca pluss 25 kanti. Veidral kombel minul oli seal soe, Maarjal, kes minuga võrreldes on veetemperatuuri taluvuse koha pealt paras hüljes, aga külm. Ligunesime seal siis oma tunnikese ära ja läksime hotelli baari tiksuma, varsti jõudsid kohale ka uljamad matkajad, kes olid üritanud mäetippu jõuda. Ma sain aru, et see tipp oli suht kehvasti defineeritud ja üsna ebaselge, kas nad sinna jõudsid, aga nad olid märjad, väsinud ja rõõmsad. Ning täiega läbi külmanud, mis tähendab, et nad turgutasid end väikeste napsidega. Ma otsustasin siis ka liituda ja võtta endale ühe džinntooniku Gin Mare’ga– ja tulemuseks oli see, et sain ilmselt oma senise elu kõige peenema kokteili. Noormees leti taga võttis soojenduseks välja piraka pokaali, hõõrus selle seestpoolt kokku sidruniga ja täitis pooleldi jääkuubikutega. Järgmiseks koukis ta kuskilt välja mingid seemned (ma arvan, et need olid aniis ja kardemon) ning puistas näputäie neid klaasi. Siis valas ta mõõtetopsi mingi koguse džinni ja puistas sinna mingit ollust – ma arvan, et hibiskuse õielehti – ning sulges topsi pealt ja raputas. Järgmiseks ilmus talle kätte pika varrega spiraalne lusikas, mille lusikaosa lükati klaasi jääkuubikute alla ning mööda seda valati topsis olnud roosa ollus jääkuubikute alla. Seejärel valati mingi kogus džinni jääkuubikutele peale ja lõpuks ilmus pokaali ka toonik ja sedagi mitte niisama, vaid juba eelnimetatud lusika abil spiraalselt mööda vart allavalatuna. Ning viimase asjana tekkis pokaali serva külge sidruniviilakas. Ühesõnaga kõik oli äärmiselt fancy ja ma jõudsin juba korduvalt kahetseda, et ma ei ostnud lihtsalt shotti džinni ja eraldi pudelit toonikut. Aga noh, mõnikord võib ju laiata ka…

Ühes kohalikus tiigis tundis end mugavalt luigepaar. Lehve neil küll kaelas ei olnud, aga see-eest oli neil elamiseks keset tiiki kuut ehitatud

Tegelikult on tore vaadata, kuidas su toitu valmistatakse kohe su kõrval, mitte mingis umbmäärases ja müütilises köögis

Minu elu kõige veidram ja fancim jook.

Õhtuks olin ma suht väsinud, nii et enne seltskonna ühist õhtusööki jõudsin veel tund aega tukastada. Kui võtta kokku kulinaarsed elamused, siis tuleb katalaane tunnustada nende lihavalmistamisoskuse eest (õhtusöögiks oli hästi pehme ja mõnus veiseliha, tõenäoliselt isegi vasikaliha), aga muidu möönda, et Baskimaa 1 – Kataloonia 0…

Homme hommikul pühime Hispaania tolmu jalgelt (või noh, õigemini on seda teinud ilmselt juba tänane vihm) ja sõidame Prantsusmaa poole. Päeva lõppsihiks on Carcassonne, loodetavasti õnnestub sealt kaasa võtta mõni tükk, millega saab lossi ära lõpetada!