Baskimaa - Navarra - Languedoc. 8. päev - Canal du Midi - Nimes

Tänane päev algas paadireisiga mööda Canal du Midi’d, alustades kohast nimega Beziers. Tegemist on siis kanaliga, mille eesmärk oli ühendada Vahemeri Atlandiga. Valmis ta 17. sajandil Louis XIV käsul – ja esialgu kasutati seda ka mõnel määral sihtotstarbeliselt, ehk siis posti ja kaupade veoks. Mingil hetkel aga leiutati raudtee ja kanal jäi peamiselt turismiotstarbeliseks. Kanal pidi oma ületama mägesid ja orge ning seetõttu oli seal vinge lüüside süsteem, lisaks sellele ületas ta korra jõe ning korra käis läbi tunneli – aga mis siin salata,  kuigi tegemist oli insenertehnilise suursaavutusega, võttis see kõik omajagu aega, laev ei olnud just väga kiire ja kuigi vaated olid suhteliselt ilusad, muutusid nad mingi hetk suht-koht üksluiseks, nii et minu poolest oleks võinud see asi olla ka viie tunni asemel umbes poole lühem. Süüa anti, tõsi küll, mitte konni vaid erinevaid mereolluseid.

Meie paat "Lõunatuul"

See seal all meiega ristumas on jõgi. Ehk siis sõitsime paadiga üle silla, et risti üle jõe jõuda

Lüüsid - ehk siis selleks, et edasi sõita, pidime ootama, kuni vett piisavalt palju "vanni" tuli, et laev nende väravateni jõuaks.

Vaade mäest alla, läbitud veeteele

Kohati olid sillad nii madalad, et pead tuli all hoida, eriti neil, kes istusid servmistel kohtadel

Teine peatuskoht oli huvitam – käisime Nimes’i linnas, mis Vana-Rooma ajal oli Gallia Narbonensise provintsi üks tähtsamaid linnu nimega Nemausus. Seal on säilinud Rooma ajast vinge amfiteater, mis mahutas omal ajal 24 000 inimest. Ikka nii, et tähtsad ninad madalatel korrustel ja rahvarämps ronigu kõrgemale. Tänapäeval on seda renoveeritud ja kasutatakse spordivõistlusteks, härjavõitlusteks ning kontserditeks ning mahutab ta ca 15 000 inimest. Mis gladiaatorite võitlustesse puutub, siis giid rääkis, et kohalik standard oli see, et võitlesid mitte orjad vaid vabatahtlikud, ning võitlus käis mitte surma vaid vereni (mis muidugi ei välistanud, et mõni natuke kõvemini pihta sai ja selle käigus ära suri).

Teine huvitav asi Nimes’is oli taas Rooma ajast pärit tempel, mis oli tänapäevani säilinud, kuna talle oli pidevalt kasutust leitud ja ei lastud niisama laguneda. Omapärane oli, et templi küljes oli kunagi olnud kiri, mis rääkis, kellele see oli pühendatud – aga tähed olid kaotsi läinud. Samas olid näha olnud nende kinnituskohad ja selle järgi suudeti dešifreerida algne teade (pühendatud oli ta Augustuse kasupoegadele Gaiusele ja Luciusele).

Nimes'i linna sümbol on krokodill. Väidetavalt see tuleneb sellest, et sinna saatis Caesar pensionile oma Egiptuse sõjakäigu veterane. Küllap kunagi, kui mälestus sellest on kadunud, hakkavad tuleviku arheoloogid arvama, et sealkandis kubises krokodillidest, kuna neid on ju nii palju kujutatud.

Härjavõitleja kuju Nimes'i amfiteatri eest. Härjavõitleja olevat olnud mingi kohalik legend, kes aga ükskord härjalt sarvega sai, nii et põhimõtteliselt oli halvatud. Hulk aega ja palju taastusravi hiljem saadi ta siiski jalule ja liikuma, ning tüüp kasutas taastunud liikumisvõimet selleks, et endale ots peale teha. (Ei saa mitte jätta mainimata, et eutanaasia oleks palju aega ja ressursse kokku hoidnud...)

Sisevaade amfiteatri käikudesse

Ülalnimetatud tempel Nimes'i linnas

Nagu üldiselt selle reisi vältel, oli tänagi kavas ka kolmas peatuspunkt – selleks oli samuti Rooma ajast pärit ehitusmälestis – Pont du Gardi akvedukt, mis asub Nimes’ist natuke väljas. Tegemist olla ühe võimsaima akveduktiga, mida roomlased kunagi rajasid ja see pidi tooma linna vett 50 kilomeetri kauguselt. Ehitis oli tõesti muljetavaldav – aga omapärane oli, et selle all olev jõgi oli täiesti aktiivselt kasutuses: kaarte alt sõudis läbi kanuumatk ja mõlemal pool oli rand ujumiskohtadega.

Esimene pilk ehitisele - oli ikka muljetavaldav hunnik kivisid küll!

Vaade alla, veesportlaste poole

Pont du Gardi juures oli puu (ilmselt õlipuu), millele oli pühendatud tahvel, mis väitis, et puu on pärit kümnendast sajandist. Siiski  oluliselt noorem, kui akvedukt.

Huvitaval kombel on Prantsusmaal hästi vähe kasse näha. Ühte nägime Carcassonne'i müüride vahel ja teist Pont du Gardi lähedal luusimas - ja kusjuures mõlemal oli selline natuke katkutud saba. Pildil olev isend tundus olevat nooruke ja sõbralik/uudishimulik, ta oli juba alustanud meiega vokaalset suhtlust ning võttis suuna Maarja jalgade suunas, kui üks inimene ta ära ehmatas sellega, et üritas tast mööda spurtida, "et must kass üle tee ei läheks". Jäigi kass silitamata... Ahjaa, õhtul nägime  veel üht kassi meie linnakeses maja rõdul, saba olemasolu või puudumist ei õnnestunud tuvastada.

Hoolimata sellest, et reis on olnud äärmiselt huvitav ja olen näinud palju asju, mida ma olen pikka aega näha tahtnud, hakkab see juba üsna ära väsitama, nii et homne puhkepäev on teretulnud. See tähendab, et mingit „programmi“ kui sellist meil ei ole, tõenäoliselt laenutame Maarjaga jalgrattad ja läheme lähikonnas olevad Aigues-Mortes’i linna väisama ning šoppame  mingit träni. Võib-olla ka lihtsalt logeleme.