Vahepeal olen pika kirjutuspausi pidanud – seda ennekõike seetõttu, et kogu aeg juhtub midagi, ning selle kõige kõrvalt on päris keeruline leida energiat tegemaks asju, mida hädapärast pole vaja. Nüüd kuidagi on tekkinud selline hetk, kus kõik kogu aeg ei põlegi, seega lihtsalt murran eetrivaikuse…
Mis siis minuga juhtunud on – praegusel hetkel kõige silmapaistvam asi on, see et toppisin oma nina taas sinna, kuhu väga vaja polnud. Ehk siis – detsembri alguses sai Maarja-Magdaleena põhikooli direktoril lõpuks mõõt täis ja kuidagi sattus nii, et kui küsimuse all oli asendaja leidmine, siis tuli lototronist välja minu nimi, hoolimata sellest, et olin korduvalt deklareerinud, et direktori amet ei ole päris see, mida ma ihaldan (eriti kuna meil on koolis ka õpilaskodu ja oma köök). Kuna see kõik ei tulnud mulle üllatusena ei tulnud – mul oli aega juba üsna mitu aastat vaimu valmis panna, et mingil hetkel selline asi võib juhtuda – siis võtsin pakkumise vastu. Lõppeks mingi kiusatus ju siiski on, ning kuna kooliga ühendatakse järgmisel sügisel lasteaed ning kevadel tuleb uus konkurss direktori kohale, oleks ju nüri tasuta prooviperioodi mitte ära kasutada ja välja selgitada, kuidas see kõik mulle istub. Selline asi nagu “Peteri printsiip” ütleb, et iga inimene edutatakse tema ebakompetentsuse tasemele – ja nüüd on siis võimalik testida, kas see jõuab mulle praegu kohale või kunagi hiljem.
Igatahes esmamulje järgi tundub, et ma saan oma asjadega täiesti rahuldavalt hakkama. Esimene hetk tundus, et ma olen sattunud hullumajja – kogu aeg tuli erinevaid asju peale, aasta algus ja vaheaja lõpp komplitseerimas ning õppealajuhatat mulle ei eraldatud. Igatahes õhtul kodus uinumisega raskusi polnud, sest väsimus tappis, siis praegu on asjad enam-vähem balanssi jooksnud. Kiire-kiire on küll endiselt, aga mitte enam tapvalt.
Mõned tähelepanekud esimesest kuust:
*Õppealajuhatajata on suhteliselt keeruline
midagi ette võtta – palju energiat läheb siseringlusele asjade peale, mille muidu
võiks delegeerida õppejuhile ja jätta tiksuma.
*Tegeleda tuleb igasuguste asjadega, milleks
pole muidu vähimatki eelsoodumust (detailid köögi, õpilaskodu, lastekaitse ja
kurat-teab-millega).
*Mul on väga vedanud lähemate kaastöölistega,
kes töövad oma asjad ilusti ära.
*Kool ei saa väga abi toetavatelt
struktuuridelt – eeldatakse, et me tegeleme asjadega, mis pole meie pädevuses.
*Ma ilmselt jään ellu.
No comments:
Post a Comment