Hävitav hinnang Eesti bridži liigareformile

Kuna mult juba kaks inimest palusid pikemat seletust, miks ma FB kommentaaris arvasin, et praegune Eesti bridžiliigade süsteem on pask, siis lubasin, et panen oma mõtted kirja. Lõppeks on see hea kasvõi seepärast, et oleks olemas koht, millele edaspidi viidata. Sest, ceterum censeo, mu härrased!

Ja disclaimer ka:
Mu arvamus ei ole tingitud mingist hüpoteetilisest omakasust. Arvestades mu võistkonna kvaliteeti tänasel skeenel – oleme võitnud viimasest 20st kullast 15, sealhulgas viimased viis järjest, ei ole minu jaoks vähimatki vahet, kas ülejäänud võistkondade võidušanss nihkub 25% pealt 20% või 33% peale. Favoriidid oleme me nkn ja ilmselgelt me „alati“ ei võida – ning olgu reglement milline iganes, lõpuks on see kõikidele sama ning võidab see, kellel on tablool parim skoor.
Nii et mu arvamus on tingitud sellest, et ma pean reglementi objektiivselt nõmedaks.

 

Kuna üks küsijaist on piisavalt uus, et ei tea midagi ajaloost, siis alustuseks ülevaade - kohati lihtsustatult.
-> 2000: Kui mina mängima hakkasin, oli A-Liiga formaat selline, et see koosnes 12st võistkonnast, kes mängisid kolmel nädalavahetusel läbi pikad 32-jaotuselised matšid. 8 parimat võistkonda säilitasid koha ning neli kohta täideti valikturniiri põhjal.
Seal hakkas tekkima probleem, et 12 võistkonna tasemevahed kippusid venima pikaks ning süsteem oli üsna raskekoeline; samuti tekkis idee, et võib-olla luua statsionaarne liiga teisele ešelonile. 

-> 2022 Sajandi algul muudetigi formaat selliseks, et moodustati kaks liigat, kummaski 8 võistkonda. Mängiti endiselt kolm nädalalõppu, aga 16-jaotuseliste matšidega kõik omavahel nädalavahetuse jooksul läbi, nii et kokku 21 matši. Kummastki liigast kukkusid kaks viimast allapoole, B-Liigast kaks ülemist A-sse ja B-Liiga viimased kohad täideti valikturniiri põhjal.
See formaat oli minu hinnangul väga hea, ühe olulise veaga: uuel võistkonnal ei olnud võimalik samal aastal medalitele mängida, vaid pidi vähemalt aasta veetma B-Liigas. See tõi kaasa võistkondade kipsistumise. Lõpuks hakkas tekkima ka teine probleem – ei olnud piisavalt tiime, kes oleks olnud huvitatud B-Liigas mängimisest ja seetõttu seal mõned kohad täideti aegajalt „kiirem saab“ põhimõttel.

2022 -> Seega eelmisel aastal muudeti taas reglementi, mille kohaselt nüüd osaleb liigas 12 võistkonda. Pärast esimest etappi lüüakse see seltskond kaheks – esikuuik hakkab mängima medalitele (võttes kaasa omavaheliste matšide punktid) ja teine kuuik moodustab B-Liiga. A-Liiga 4 esimest ja B-liiga võitja pääsevad järgmisel aastal liigasse, ülejäänud kohad selgitatakse välja valikturniiril.

 Ja nüüd põhiküsimuse juurde, miks mu hinnangul praegune süsteem ei kõlba:

* See vähendab liigades osalevate võistkondade arvu 16-lt 12le. Jah, 16 võistkonna puhul oli lõpuks piiripealne, kas nii palju tahtjaid on, aga nagu näitab käesolev aasta fiasko, siis ka 12 võistkonna puhul tekkis probleem, et tahtjaid oligi täpselt nii palju kui kohti.

* Kui varem oli võistkondadel mingi „seeme“, mille pealt tiim üldiselt püsti hoiti, siis nüüd jäi ankur püsti palju vähematel tiimidel ja kui olemasoleva tiimi puhul komplekteerimine üldiselt toimis, siis nüüd on lihtsam kergekäeliselt loobuda, seda enam, et võistkond tuleb kokku panna neljaks nädalavahetuseks, mitte enam kolmeks.

* Sellega kaasnevalt ka esimese etapi kvaliteet saab olema üsna huvitavalt kõikuv.

 * Kaheksa võistkonda oli minu hinnangul ideaalne liiga suurus.
Ühest küljest oli see formaat, kus esimene ots mängis kõigepealt läbi tagumisega ja seejärel omavahel, sportlikult huvitav. Kuue võistkonna puhul saab vastased ilusti jooksma panna küll esikohal, kuid mujal tuleb natuke segada. teisest küljest sobis see hästi 16-jaotuseliste matšidega. 16 jaotust on kuninglik arv – kõik avaja ja tsoonsuse variandid, täisring; ka EMil mängitakse 16-jaotuselisi matše. See, et meil on kuus võistkonda liigas, nihutab selle arvu paigast ära. Ja kümnejaotuseliste matšide kaupa mängimine, kaks ringi nädalavahetuse jooksul, on lihtsalt totakas. Pole head põhjust, miks ei võiks mängida näiteks laupäeval 3x20 ja pühapäeval 2x20.
Ja kaheksa võistkonna puhul ei saa ka rääkida, et tasemevahed palju suuremaks läheks, sealkandis on võistkonnad enamvähem üsna samasugused. Kui hakata taseme põhjal võistkondade arvu maha lõikama, siis see amputatsioon tuleks praegusel hetkel üsna kaela lähedalt teha.

 *See, et praegu võetakse kaasa ainult skoorid teistelt esikuuiku võistkondadelt, loob olukorra, kus sellest, milline võistkond näiteks viimasena edasi pääseb, võib sõltuda teiste jaoks hämmastavalt palju punkte – minu meelest eelmisel aastal oli see delta ühe tiimi puhul teise vastu vahetades 25 VP-d, ehk siis reaalselt rohkem kui matši jagu. Ma põhimõtteliselt olen nõus, et omavahelisi võiks kaaluda veidi suurema kaaluga, kuid ülejäänud tulemusi ei tohiks täiesti välja visata. Aga ma oleks põhimõtteliselt nõus ka sellega kui alustataks nullist.

 *See, et valikturniirilt läheb edasi 7 võistkonda, üle 50%, on täiesti mõttetu. Paar-kolm võistkonda piisab küll ja veel.

Seega kokku võttes tõi viimane reform kaasa ühe väga olulise positiivse asja – võimaluse uuel võistkonnal kohe medalite peale mängida. Seda aga oleks saanud korraldada ka muude vahenditega. Selle eest aga lammutati enam vähem toimiv ja loogiline süsteem ning asendati mingi mõttetu rosoljega.

Teine inimene, kellele ma plogida lubasin, nõustus mu üldise diagnoosiga, et võrreldes eelmisega ongi ainult üks pluss ja ülejäänud on kas sama või halvem. Kuna tema seisukoht oli (mida ma jagan), et väga palju kurta ei ole mõtet, kui pole välja pakkuda paremat lahendust, siis siinkohal pakun välja ühe variandi:

1) A-Liigas 8 võistkonda, 3x7x16 jagu – nagu mainisin, siis 16 jagu on kuninglik arv!

2) 4 säilitavad koha järgmiseks aastaks – võib-olla 5...

3) B-Liiga toimub kahel nädalalõpul – vähem mängukoormust inimestele, kes tahavad seda meelelahutusena võtta.

4) B-Liiga toimib „rahvaliigana“, osalejate arv ei ole piiratud kummalgi etapil. Võitja selgub mõlema etapi kokkuvõttes, aga A-Liigas osalemise õiguse saab kummagi etapi võitja – ma arvan, et võib tõsta motivatsiooni proovida „pihta saada“ või kasvõi niisama mängima tulla, kui turniir on sobivas kauguses ja sobival nädalavahetusel. Isegi kui osaleb ainult neli võistkonda, ei ole see arvuliselt hullem, kui see, mis meil praegu on.

5) Viimased kaks kohta A-Liigasse mängitakse välja valikturniiril.