Põhimõtteliselt ju võiks, kuid junn kraanikausis pole minu jaoks!

Alanud on õpetajate streik, streikijate seas olen minagi. Ajakirjanduses on sel teemal sõnavõtte kamaluga ja küllap tuleb veel – aga kuna ma olen juba ammu omanud kuklas mõtet, et peaks kirja panema, miks minu hinnangul kogu üldharidussüsteem on omadega ideelises pankrotis, leidsin, et hakkan ka otsast kirjutama. Jutt venis nii pikaks, et otustasin piirduda vaid jooksvate küsimustega, süsteemi tasandi mõtted panen kirja siiski kunagi hiljem, sest parem kaks elevant- kui üks mammutpostitus.

 

Olemasoleva situatsiooni kohta arvan ma, et keegi ei vaidle, et tegu  on „nurjatu probleemiga“ – kuigi kõik on (vist) ühel meelel, et haridussüsteemis ei ole kõik korras, siis lõplikku lahendust on raske leida ja eri nurkade alt vaadates tunduvad igasugused vastandlikud seisukohad olevat omal moel loogilised. Mina siis kirjutan lihtsalt oma nurga alt, olles täiesti teadlik, et suures pildis on ka muid kaalutlusi – lihtsalt see „suur pilt“ on hetkel minu hinnangul ebaõiglaselt koolide vastu kaldus.

 

Ma ei ole väga õnnelik, et hetkel on küsimus kuidagi taandunud õpetajate palkadele. 

See on probleemi liiga lihtsustav – õpetajate palgad ilmselt on üks faktor, aga mitte ainuke ja minu isikliku taju kohaselt isegi mitte peamine. Rahast rääkimine viitab, nagu oleks võimalus lahendus leida, kui lihtsalt visata probleemi pihta piisavalt raha (mõnes mõttes ilmselt ongi) – aga küsimus on selles, mis on õige kogus selle jaoks ja minu hinnangul sellist kogust hetkel realistlikult Eestis pole olemas.

 

 

Isiklik positsioon lühidalt kokku võttes on järgnev: ma enda pärast ei tunne vajadust streikida.

 

Üks kool, kus ma töötan, on gümnaasium ja seal on asjad minu jaoks isiklikult tajutaval tasandil sellises korras, et kui kogu haridussüsteem oleks sarnane, oleks streigiks null põhjust. Seega ma arvan, et kui mu kokkupuude õpetamisega pärineks sealt, oleksin ma natuke privileegipime ja võib-olla ei streigiks üldse.

Kontakti reaalsusega saan põhikoolist – koos suure osa tänapäevaste probleemidega. Õnneks on tegu väikese kooliga, mis tähendab et nii mõnigi kord olen lihtsalt olnud imestaja rollis, kui linnakolleegid räägivad, kui halvad võivad asjad tegelikult olla ja rõõmustada enda suhteliselt rahuliku elu üle.

 

Palgaküsimus on nii ja naa. Alati on meeldiv rohkem teenida, eriti kui sa tegelikult oled koolitatud spetsialist, aga samas taandub alati kõik võimalustele ja vajadustele ning mõistlikele alternatiividele, ning siinkohal tuleb tunnistada, et saab hakkama.

 

Lisaks on mul olemas teatav annus zen-pohhuismi (ma lepin asjadega, mida ma muuta ei suuda ning ei ürita kogu maailma päästa, ja vähemalt enda arust suudan taibata, millega on mõtet tegeleda), pragmatismi (enesekaitseks loobusin lapse sünni järel vabatahtliku ületunnitöö tegemisest, sest vaimne tervis on ka tähtis) ning enesekindlust (mulle meeldivad küll inimesed ning ma pigem eelistan nendega hästi läbi saada, aga samas mu enesehinnangut eriti ei loksuta, kui see ei õnnestu).

 

Õpetajate järelkasvu probleemi küsimusega on nii, et mulle küll meeldib, kui tuleb peale uusi ja huvitavaid kolleege, kuigi need ei pea olema verinoored, vaid vabalt võivad olla 30+ vanuses tärganud ideega, et „hakkaks õpetajaks“. Ma otseselt ei muretse, kes mu last tulevikus õpetama hakkab. Ma küll ei ole kindel, et ma tahaks teda üldharidussüsteemis harida, aga näikse, šansi võib süsteemile ehk anda. Vajadusel teen seda kasvõi ise. Õnneks sinna ühest küljest veel natuke aega on – ja teisest küljest mitte nii palju, et süsteemi veel täielik kollaps tabaks.

 

Ning mis kõige tähtsam – mulle päriselt ka meeldib mu töö (ja kolleegid ja õpilased....)!

 

Miks ma siis streigin?

Minu arvates haridussüsteem on vigane, sest põhineb valedel põhimõtetel ning eeldustel. Palgaküsimus on ainult üks paljudest probleemidest, minu arvates isegi mitte peamine – aga kindlasti on neid, kellele see on esmatähtis.

Pigem on küsimus kogu surves, mis õpetajate (ja tegelikult ka muude koolitöötajate) peale järjest ladustatakse – töökoormuse hiiliv kasv ülesannete killustumise ja mõttetu aruandluse näol, põhikoolis järjest suurenev talumiskoormus ebanormaalse käitumise suhtes, millega teha midagi ei ole ja millega tegelemine tõmbab ära ressursse tegevustelt, millest oleks ühiskonnale ja õpilaskonnale rohkem kasu, järjest väiksem tähendusrikka töö tegemise tajumine, valitsuse ja ministeeriumi ülbelt patroniseeriv suhtumine. Kogu süsteemi muuta on ilmselt ideoloogilistel põhjustel võimatu. Seega kõlab nõudmine, et kui sellist asja teha, siis võiks selle eest spetsialistidele vähemalt väärilist palka maksta, ausalt.

Kuigi ma isiklikult ei tunne, et töötingimused on mulle vastuvõetamatud, pole mul selles suhtes privileegipimedust -  kuuldes rindeteateid muudest koolidest, on mul pigem vedanud. Kuna ma arvan, et põhihariduse olukord, koos siiretega ka üles- ja allapoole, on mäda, pean streikimist vajalikuks.

Ja tuletagem meelde pastor Niemölleri luuletust – „Kõigepealt tulid nad kommunistide järgi, aga ma vaikisin, sest mina pole kommunist. Seejärel...“. Nii et kuigi on  olemas konsensus, et hariduse olukord mõjutab kogu ühiskonna olukorda, ei taha keegi nagu väga midagi teha, keda otseselt asi ei puuduta ning kokkuvõttes on ebaselge, kus see meid konkreetselt lõpuks kätte saab.

 

Kas ma arvan, et streik tulemusi annab?

Pigem ei usu, et praegu – peaminister on võtnud positsiooni, et „siin ma seisan...“ ja ilmselt tal ego ei luba sammu tagasi astuda.

Halb on see, et ühist meelt pole ei õpetajaskonnas – nii mõnigi ei streigi või streigib ühel või teisel põhjusel minimaalselt, ega üldse haridusvaldkonnas (ülikoolid on võtnud väga ettevaatliku hoiaku, ilmselt kartes oma finantside pärast – ja tuttava seinalt leidsin viite, et isegi organiseerivad streigimurdjaid).

Üldse nähes, kuidas seda streiki igatepidi üritatakse alla suruda, pisendada ja halvustada, on mul siiski väga hea meel, et see selliseski formaadis toimub. Nagu kommenteeris üks lapsevanem – „krt, isegi streikida eestlased ei oska – kui Soomes on streik, siis ongi kõik kinni. Nagu esimest korda streigiksite!“. Tegelikult ju sisuliselt streigimegi (eelmine oli paarteist aastat tagasi). Jagan seisukohta, et streikida tuleb nii, et on näha! https://epl.delfi.ee/artikkel/120261261/aro-velmet-opetajate-streik-peabki-elu-hairima

Aga märgiline on, et õpetajad, kes on väga alalhoidlik, kohusetundlik ja kannatlik seltskond,  on enamuses leidnud et situatsioon pole normaalne ja endas selgroogu leidnud. Ja miskipärast mulle tundub (ma loodan?), et kui hetkel lähebki asi tavapärasesse rööpasse, siis märk on maas ja see kas ei ole viimane selline ettevõtmine või tulevad muutused.

 

 

 Rahastamisest ja lubadustest

Huvitav on see, et valitsus, eriti peaminister, üritab end üha enam distantseerida hariduse rahastamisest, lükates seda kohustust ühest küljest haridusministri, teisest küljest KOV-de peale, et õpetajad käiksid nendele kurtmas. 

Kaja K kiidab omavalitsusi, kes maksavad juurde (millest vaikimisi võib välja lugeda, et ta saaks nagu aru, et riiklik palk pole piisav) –  järgmine samm sealt edasi ilmselt tähendab, et õpetajate ületõmbamine saab igapäevaseks reaalsuseks.

Ilmselgelt see rahastamismudel on natuke keeruline. Seda on käsitletud selles artiklis  https://argokerb.medium.com/kes-v%C3%B5idab-segadusest-%C3%B5petajate-palga-%C3%BCmber-6327b6313afa , mida mõned tuttavad on kommenteerinud kui „väga hea artikkel“, minu hinnangul on see „okei“ artikkel, sest kirjas olevad asjad ei ole valed, kuid minu arust natuke kahtlase väärtusnihkega.

 

Aga väide, et õpetajad ei peaks tulema valitsuse ukse taha, on väärt Pontius Pilatuse nimelist kätepesuauhinda. 

Lõppeks teavad kõik, mida valimiste ajal suure suuga lubati – ja kui sinu käes on võimalused oma lubadusi täita, siis täida need. Eks ole ilkujaid, kes kommenteerivad, et õpetajad on kergeusklikud, kui valimislubadusi aluseks võtavad, aga ma pigem arvan vastupidi – on hea, ja mitte ainult õpetajatele vaid kogu ühiskonnale, et lõpuks mingi seltskond leidis endas selgroogu, et nende täitmist ka nõudma hakata. Äkki see lubadusteladu tulevikus väheneb ja muutub reaalsemaks, päris kontrolli alla seda nkn ei saa. Õpetajad on ülikannatlik ja leplik rahvas, aga ka hea mäluga, nii et võib ju eeldada, et „kunagi“ tuleb ka oma lubaduste eest vastust anda.

Kui õpetajad enda eest ei seisa, jäävadki nad igavesti, müts käes, konutama. Sest tegelikult õpetajad on sotsiaalse tundlikkusega ja intelligentsed inimesed, kes tegelikult saavad aru küll, et ajad on rasked jne. Ja kui lasta sellel juhtuda, siis ongi meil situatsioon, et valitsus on nagu tibi ööklubis, kes tahaks, et keegi talle tasuta joogi teeks, aga omalt poolt panustada ei taha. Seega valib välja mõne ohutuma näoga noormehe, soovitatavalt intelligentse ja prillidega ja ajab natuke mesijuttu, et siis, joogid käes, kuhugi mujale lehvida.

 

Kas õpetajatele makstakse kehvasti?

Elu on on õpetanud, et kui inimesed kurdavad, et asjad on halvad, siis isegi kui sa seda mõistusega ei hooma, võid eeldada, et asjad on halvad. Ja olemegi klassikalises Nõukogude anekdoodi situatsioonis, kus meil oleks vaja kõrva-silmaarsti, sest me kuuleme üht, aga näeme hoopis midagi muud.

 

Ma isegi ei viitsi arutada, kas õpetaja miinimumpalga number on suur või väike – eks igaüks tajub seda isemoodi (isiklik seisukoht – ega see leib paks ei ole, aga vähemalt suhteliselt kindel).

On inimesi, kes osatavad, et õpetaja palk on viimasel ajal tõusnud ja mida nad üldse vinguvad – eriti väljaspool Tallinnat. Nad ei eksi, kuigi see viimane palgatõus oli pigem narritamine ja (mitte ainult) minu arvates oleks võinud selle kosmeetilise palgatõusu pigem kanaliseerida päästjatele või kellelegi, keda on palju vähem ja kes seetõttu võinuks saada korraliku palgatõusu.

https://epl.delfi.ee/artikkel/120263778/toomas-artma-opetaja-silm-poleb-heleda-leegiga-kuni-keegi-jalle-utleb-et-oleme-latiga-vorreldes-ropult-ule-makstud

 

Samas mu tuttav, kes on vahelduva koormusega õpetajaleiba maitsnud 25+ aastat – k.a. praegu, see tähendab, et ta teab, millest räägib, kommenteeris sotsiaalmeedias: „praegu on mul täiskohaga õpetaja ca eelviimane karjäärivalik telefoni teel saasta müümise eel. Jättes kõik psühholoogilised, sotsiaalsed jm probleemid kehtima, oleks see normaalselt kaalutav karjäärimudel tingimustel: palk praegustes hindades alates 3000, kontakttundide koormus 15 nädalas, klassikomplekti max 20 õpilast“.

 

Olen nõus, et on olemas ka oluliselt hullemaid töid oluliselt kehvema palgaga, aga pole mõtet võrrelda võrreldamatut – ehk siis, mis on alternatiivid haritud inimesel, kes peab spetsialiseeruma konkreetsele ametikohale. Ja maakondliku võrdlusega – üks võimalik viis õpetajate palgast järeldusi teha, on, et nad teenivad paljudes maakondades hästi, välja arvatud siis Tallinnas ja Tartus. Teine võimalik viis seda infot käsitleda on, et väljaspool Tallinnat ja Tartut on proportsionaalselt vähem nii väga kõrge palgaga kui kõrgharidust nõudvaid ametikohti ja küsimus pole selles, et õpetajad teenivad hästi, vaid et maakonnad on vaesed. https://epl.delfi.ee/artikkel/120250415/andres-kaarmann-koige-alamakstumad-on-harjumaa-ja-tartu-opetajad

 

Oksele ajab, et avalikkust üritatakse pidevalt eksitada selle müütilise „õpetaja keskmise palgaga“. Fakt on see, et enamikes omavalitsustes õpetajad saavadki õpetaja minimaalset palka ja see ilus keskmine tuleb ületundide ja lisakohustuste pealt. See peaks olema triviaalne teadmine, aga näha on, et see ikka kohale ei jõua ja eriti just ministeeriumi poolel on mõnus selle taha varju pugeda. Ja kohati see ei paistagi välja. Õhtulehes on tööl mingi statistikaguru, kes üritab numbritest teha järeldusi. Tõenäoliselt on tegemist  statistiliselt pädeva inimesega, aga teadupärast on statistika kurikuulus selle poolest, et mõningatele asjadele annab ta väga vildakaid vastuseid. Ehk siis kui ta avaldas numbrid, millest lähtus, et on ka suhteliselt väikseid omavalitsusi, kus õpetaja palk täiskoormusega on päris hea, siis selle kohta andis üsna hea kommentaari üks sellises omavalitsuses töötav õpetaja, et kuidas see koormus tekib. Ehk siis tegemist on ületunnitööga, mis on mõnusalt peidetud õpetaja 35-tunnisesse üldtööaega.

Kes ei tea, siis õpetaja üldtööaeg on selline katusetermin, mis viitab 35-le tunnile, millega õpetaja peaks oma nädalatöö tehtud saama – aga täpsustamata, kuidas need 35 tundi jagatud on, sisaldades nii õpetaja töö nähtavat (kontakttunnid) kui nähtamatut osa.

Tegelikult see 35 tundi on ka üsna libe teema, sest – ja seda eriti algaja õpetaja puhul – sellest ajast kaugeltki ei piisa, ning mingi ületunnitöö on juba süsteemi poolt eeldatav, kui tahta oma tööd korralikult teha. Pean tunnistama, et kui ma mingil hetkel otsustasin, et töö ei ole samaaegselt ka mu hobi ning piirasin oma tööaja normaalse piiridesse, hakkas mul tekkima suuri raskusi õpilaste tööde tagasisidestamisega. Nii et nüüd annan neile soovitatavalt grupiga tehtavaid ülesandeid (sest saan neid vähem) ja piirdun reeglina üldise tagasisidestamisega. Piinlik ta ju on, aga selle raha/aja eest rohkem ei jõua.

 

Üldiselt on igas koolis nägemus, kui palju kontakttunde selles üldtööajas on, kui õpetajal pole täiendavaid spetsiifilisi tööülesandeid. No ja lühike kokkuvõte – kui sul on vaja õpetajat täita ja su inimressurss on hõivatud, pakud sa mõnele suuremat koormust. Aga et mitte maksta ületunnitasu, siis see suurem koormus on kaetud üldtööajas, kuid suurema palgaga, „töö intensiivsuse eest“. Miks mitte maksta ületunnitasu – see on kallim; miks see ei ole 1,+ ametikohaga fikseeritud – tööinspektsioon saab kurjaks. Miks õpetaja sellega nõus on: A) südametunnistus ja B) palganumber siiski suurem,. Aga see ei muuda asja, et tegu on de facto ületunnitööga – kuigi mitte otseselt orjatööga, sest õpetaja ise võib olla huvitatud sellisest asjakorraldusest.

 

Ja kaudtõendite põhjal võib väita, et õpetajad ei ole ülemakstud – kui paljude puhul paneb streigiajale piirid see, et nad ei saa lubada endale sissetuleku kaotust pikemaks perioodiks. Valitsejatele ja pööblile muidugi mugav lahendus, küll varsti asi loksub tagasi tavapärasesse ratta – aga kas peaks rõõmustama, kui lapsi õpetavad isikud, kes on nii vaesed, et ei saa endale streikimistki lubada?

 

Karjäärimudelist

Üks asi, mille üle hetkel arutatakse, on see, et puudub õpetaja karjäärimudel. See küll hetkel nõudmistes otseselt laual ei ole, aga küll tuleb. Ehk siis lihtsustatult: kui õpetaja saab ametisse, saabki ta oma palka ametikohapõhiselt, sõltumata kas tal on kvalifikatsioon või ta on lihtsalt ametikohale saanud, sest kedagi muud ei olnud; ning tema palgal ja tegelikul töökoormusel ei pruugi olla otsest seost, sest pädevamale inimesele lähevad keerulisemad „nähtamatud“ ülesanded. Üldiselt on see õigustatud kriitika, sest olgem ausad, hetkel otsene väline motivatsioon enesearengusse pidevalt panustada, pigem puudub. Samas kui jutt käib õpetaja alampalgast, siis see on samuti tähtis. Kõik õpetajad ei taha olla „super-duper-meisterõpetaja-virtuoosid“, paljud tahavad oma tööd rahulikult ja hästi teha, ning tööväliselt elada normaalset elu. Solženitsõni „Gulagi arhipelaagis“ oli välja toodud tõetera, et inimesi ei tapnud mitte väikesed sööginormid, vaid suured – sest suurte sööginormide jaoks oli vaja teha ebaproportsionaalselt palju tööd. Aga see selleks, ma arvan, et on õige, kui anda väljund ka inimestele, kelle jaoks tööalane edu ongi elu. Vedureid peab olema.

 

 

On siis õpetajatest puudust?

Jah. Õpetaja amet on selles suhtes huvitav, et „mingil tasemel“ suudab tunde pidada ka inimene, kes ei ole (selle aine) õpetaja. John Cleese on oma raamatus „Igatahes“ kirjeldanud, kuidas talle pakuti tööd ajalooõpetajana ja kui ta väljendas oma õigustatud kahtlust, et ta ju ei valda teemat, sai direktorilt kinnituse, et „pole hullu, piisab, kui sa oled oma õpilastest peatüki jagu ees“. Paljude õpilastega sellest piisabki, aga raamatust selgus ka üsna kohe sellise lähenemise miinus – sattus ühe innuka pisikese koolipoisi otsa, kes tegelikult teadiski õpetajast rohkem...

Ministeeriumi (taustaga) inimesed loetlevad, miks õpetaja amet on hea: 35h töönädal, 56 päeva puhkust suvel, mõned eeldavad, et ka koolivaheajad on puhkus. Üks näide selle kohta on siin: https://www.err.ee/1609187371/piret-sapp-lopetagem-hala-opetajaamet-on-parim.

Sellegipoolest oleme seisus, kus õpetaja ameti „tõmme“ on madalaim kui kunagi varem – kuigi  rõõmustatakse, et õpetajakoolitusse astujate arv on tõusnud, siis selgub, et inimeste arvelt, kes juba niigi õpetajana töötavad (mis tagab võimaluse saada tähtajatu tööleping).

Ja järjest enam suureneb õpetajate hulk, kellel pole vastavat kvalifikatsiooni või ei ole see konkreetsel õppeainel. See igal üksikul juhtumil ei pruugigi olla eriline õnnetus, enda kogemus ÕAJ-na, ning õpilaste tagasiside, ütleb et konkreetne inimene on pigem tähtsam kui see, mis tal paberitesse on märgitud  - aga tendentsina on on see murettekitav ja ebasoovitav. Eks meilgi oli hiljuti konkurss, kus osales kolm kandidaati, kelle kõigi dokumentatsioonis ja senises tegevuses olid iluvead. Valisime siis ühe välja, esimene tagasiside lõpptarbijatelt on olnud kiitev, loodame, et nii läheb ka edaspidi.

Ja meil oli veel hästi, me saime valida! Kõlakate järgi olevat üle-eestiliselt puudu pea kõiki õpetajaid, ainsaid, kellega probleeme pole, olevat ajaloo ja kehalise kasvatuse õpetajad. Kehalisest kasvatusest ei tea ma midagi, aga ajalooõpetajate puhul ma pigem usun – ajaloo puhul ei ole minu arvates käärid sellel, mida sa teed koolis võrreldes sellega, mida sa võiksid teha väljaspool, nii suured kui mõnel muul alal. Ja nagu ma olen ise lõõpinud, siis miks nii palju direktoreid on ajaloo taustaga – sinna ikka leiad uue inimese õpetama; aga katsu uus matemaatik leida! Aga see ei muuda asja, et kui ma lapsepuhkusel olin, siis mulle asendajat tööampsuks ei leitud; samuti räägivad mu mitteametlikud andmed naaberkonnas (ja tegelikult ka ühes Tartus) toimunud konkursside kohta, et valida on olnud umbes ühe kandidaadi vahel.

 

Ülalnimetatud statistikaguru tegi ka teise numbrite loogikast lähtuva kalkulatsiooni, mis paberil näeb välja hea, aga põllul mitte. Nimelt ta leidis, et õpetajate puudujäägist ei saa rääkida, kui enamik õpetajaid on tööl osakoormusega. Lihtsalt tuleb õpetajad kuidagi ühtlasemalt ära jagada ja „voila!“ – probleem lahendatud. Esiteks see kalkulatsioon eeldab, et õpetaja on oma liikumistes väga mobiilne, aga mis on selle suurem viga – see eeldab, et põhiline põhjus, miks õpetajad töötavad osakoormusega, on see, et ühes koolis lihtsalt ei ole täiskoormust, ning mis on selle kõige suurem viga – see eeldab, et õpetajad kõik soovivad täiskoormusega töötada. Tegelikult võib põhjus osakoormuses olla näiteks see, et ongi leitud konkreetne inimene, kes pole õpetaja, konkreetset ainet andma, sest õppekava ootab täitmist. Ning nagu Mari-Liis Sults ühes intervjuus mainis (seda hetkel ei leidnud) – sageli õpetaja ei tahagi töötada täiskoormusega, sest see kurnab liialt.

 

No ja üks asi, kust võib välja lugeda, et õpetajad on alamakstud, on asendus- ja eraõpetajate kuulutused. Neid puuke, kes kasutavad haridussüsteemi puudujääke, et tegelikult rohkem raha kasseerida, on tegelikult piisavalt – nt asendusõpetajate teenus loob esmapilgul mulje, nagu tegemist oleks koole abistava süsteemiga, kuid tegelikult nende teenuse kasutamine läheb kooli jaoks kaks korda kallimaks. Streigi ajal on sama valemi leidnud ka mõned MTÜd, kes „vahendavad vabatahtlikke õpetajaid asendama“ – tõlkes siis: palkavad streigimurdjaid (ja võtavad ise vahelt).

Vähemalt üht asja noorem sugupõlv jagab – kui seda tööd teha, võiks ju raha küsida. Sotsiaalmeedias jagasid tuttavad ühe noormehe kuulutust, et pakub eraõpetajana teenust 45€ tund (tema tund on siiski 75 min pikk, seega 5/3 tavatunniga võrreldes – aga arvestades, mis on praegu õpetaja tunnihind, on see siiski umbes kaks korda rohkem kui teenib õpetaja tunnis. OK, viimasel on küll ka sotsiaalsed garantiid juurde ja ma usun, et noormees töötab hetkel „mustalt“) – ja selle ajal õpetab ta ju üht õpilast, kelle vanemad on sellest huvitatud. Isegi kui õpilane ise juhtub juhm/laisk/ülbe olema (tõenäoliselt nii on...), kõlab see endiselt palju parema mudelina kui klassiga töötamine. Iseasi, kas seda tööd kvantiteedi poolest jagub – aga no kui õpetajad ära kaovad, küll hakkab tekkima. Äkki olekski mul praegu geniaalne mõte läbida matemaatikaõpetaja lisakursused – küll ma kuni 8. klassi tasemeni hakkama saan.

 

 

Kas õpetaja elu on tegelikult halb?

Nii ja naa. Kui sul on selleks tööks sobiv närvikava, sulle meeldib see töö ja sa suudad võtta asju pragmaatiliselt ning mitte minna hulluks sooviga kogu maailma korraga ära parandada (või endale tööga liiga tegemata), siis pole väga vigagi.

Samas, eriti kui sul pole õnne töötada gümnaasiumis, pead sa olema valmis igasuguseks jamaks. Pealkirja: „... junn kraanikausis pole minu jaoks“ laenasin kolleegilt, kes sai sellise kommentaari ühelt toredalt ja intelligentselt õpilaselt vestluses teemal „kunagine võimalik töötamine õpetajana“. Sellega kirjeldas noormees ühes maakonnakeskuse haridusasutuses kohatud vaatepilti.

Põhikooliharidus on meil kohustuslik ja see tähendab, et koolis hoitakse vägisi igasugused noored, kelle õppimise, käitumise ja sõnade eest ei vastuta tegelikult mitte keegi – aga kellega tuleb „tegeleda“. Ja see paneb õpetajad tegelikult liiga suure talumiskoormuse alla, kui neid aeg-ajalt igale poole saadetakse ja nad peavad tegelema igasuguste asjadega, mille koht tegelikult ei ole koolis. Ma olen suhteliselt kindel, et suurem osa põhikooliastme õpetajaid oleksid rahul ka eluga ilma palgatõusuta, kui seadustest kaotada ära punkt, mis ei luba koolist välja arvata õppimiskohustuslikku õpilast. Tegelikult ma arvan, et see seadusemuutus lahendaks väga suure enamuse haridussüsteemi probleemidest (kandes osa neist küll võib-olla kuhugi mujale, aga see pole hetkel mu teema).

Igatahes ma võin öelda, et õpetaja amet on küll tore ja mulle meeldib – aga mul on ilmselt sellel vastu pidamiseks suhteliselt head eelsoodumused. Vaadates oma ninaotsast kaugemale, ma pigem „vaakumis“ ei soovitaks küll ühelegi noorele, et õppigu tänasel päeval õpetajaks – see võib sobida, aga võib ka mitte – ning niimoodi soovitades tunneksin ma, nagu üritaks toredaid inimesi värvata mingisse kahtlasesse püramiidskeemi. Kusjuures ilma igasuguse isikliku vahetult tajutava kasuta, puhtast õelusest. Nii et praeguse olukorra jätkumisel hakkab tulevikus üha enam juhuslikke õpetajaid leiduma.

Käisin eelmisel nädalal arsti juures, muuhulgas kaldus vestlus ka streigi peale. Arstidel teadagi omad mured, mis on väga sarnased ja kohati hullemadki (seda on dokumenteeritud siin:   https://www.levila.ee/tekstid/lahkumisintervjuu) – nii et ta suhtus streikimisse suure poolehoiuga, eriti kuna ta suutis mind varustada detailiga: „kui varem pensionieas või selle lähedal põhikooliõpetajatel silmad põlesid peas ja nad olid valmis veel pikalt tööd tegema, siis praegu on läbiv mõte – „oh, saaks juba rutem pensionile – lõpetan päevapealt!“.

Kes ütlevad, et õpetaja olla on lihtne – aga mingu ja õppigu ja hakaku seda lihtsat tööd ise tegema. Ja kes leiavad, et „paljud õpetajad pole oma palka välja teeninud“ – siis ka see on realiteet, et kui parimatest parimad lakuvad haavu (ehk leiavad endale töö, kus balanss on inimsõbralikum), siis opereerime parimatest halvimatega. Või halvimatest parimatega. Enne kui tõesti on küsimus, et tulevad halvimatest halvimad...

 

 

Kas õpetajatel puudub sotsiaalne närv ja vastutustunne?

Palju kajastust on leidnud, nagu õpetajad ei hooliks õpilastest, kui niimoodi streigivad. Mõelge ometi, lapsed ja nende haridus! Eks laste taha on alati mugav pugeda, seda teab isegi Hamas, aga...

A) Üks streiginädal on alla 3% õppeaastast. Kui õpetaja ei suuda aru saada, kust ta selle mujal kokku saab hoida, siis ei oska ta oma tööd

B) Õpetajad mõtlevad lastele nkn enamasti – võib-olla mitte kõik samadele lastele korraga, aga siiski – ning süüdistus, nagu neid ei kotiks, on üsna ülekohtune.

Äkki on tore, et nüüd järsku mõtlevad lastele ja kooli rollile ka muud – aga Karmen Jolleri karjatust Õhtulehes oli siiski piinlik lugeda (https://www.ohtuleht.ee/1098856/karmen-joller-opetajatele-arge-ajage-streiki-sassi-puhkusega-jatke-koolid-ja-lasteaiad-lahti). Minu jaoks nullis ta sisuliselt kogu hea karma, mille ta seni oli välja teeninud.

 

 

Kas kool üldse on haridusasutus?

PGS ütleb, et koolil on hariv ja kasvatav funktsioon. Tegelikult nagu näha, siis valitsuse tasandil eeldatakse, et ta tegeleb ka sotsiaalkaitse ning meelelahutusega. Ühest küljest ju tore, et teadvustatakse, et koolile on juurde tulnud palju funktsioone. Teisest küljest jääb mulje, et ega sellest ei suudeta järeldusi teha, et koolidele pandud koorem on liiga suureks kasvanud. (Sarnaseid mõtteid võib leida Meelis Kondi artiklist õpetajate streigi kohta)

Minu kogemused ütlevad, et kooli kraesse lükatakse igasuguseid asju, mis tegelikult pole kooli rida. Näiteks, mis puutub õpilaste käitumist, ennekõike koolikohustuse tagamisel. Seaduste järgi on koolidel üsna piiratud ja piiritletud pädevused, mida on võimalik teha – ja seejärel peaks see liikuma süsteemist välja struktuuridesse, kus on järgnevad pädevused – sellegipoolest üritatakse kõike tagasi kooli saata. Näiteks kui ma olin 2021 alguses direktori KT, oli selline juhtum, kus sain kõne politseibossilt, kes kurtis, et tal olevat kaks kena noort politseinikku, kellele ma olin kehvasti öelnud ja soovitanud neil oma tööd paremini teha. Mis siin salata, nii oli, ja tagantjärgi ma oleksin võinud ka diplomaatilisem olla, aga mul viskas üsna üle situatsioon, kus noored panid politseid nähes koolist minema ja ma umbkaudu aimasin, kust neid võiks otsida, millist teavet ka daamidega jagasin, tõi kaasa reaktsiooni, et „politseil pole aega ja ressurssi, et popitavatel koolipoistel järgi käia – tegelege sellega koolisiseselt“. Ma selle peale küsisin midagi vastu stiilis, et kas nad arvavad, et koolil on selle jaoks ressurssi või väljaõpet/pädevusi (vastus on, et „ei ole“ ja nad tegelikult teadsid seda).

Ehk tegelikult kui ministeerium raiub nagu rauda, mis kõik peab koolis tehtud olema (lühike kokkuvõte kõlab minu kõrvus: „streikige, kui tahate, aga peaasi, et töö oleks tehtud – soovitatavalt tasuta – ning haridusse mittepuutuvad funktsioonid kaetud), siis tegelikult võiks loobuda illusioonist, et üldhariduskool on haridusasutus, vaid sõnastada ümber, et üldhariduskool on lapsehoiuteenus, mis muuhulgas pakub ka haridust neile, kel soovi seda vastu võtta.

Ja kui konkreetselt üksikute õpetajate palka ei taheta tõsta, siis fine, aga leitagu siis haridussüsteemi veel inimesi ja raha, et süsteemi sees oleks rohkem inimressurssi, mis reaalselt saaks töökoormat jagada.