Kui veeta aega öösel kella kolmeni niiviisi, et mängida arvutis Heroes of Might and Magic'ut ja selle kõrvale lugeda Robert Jordani "The Wheel of Time'i" esimest raamatut (asjassepühedamatutele - suht Tolkieni stiilis kirjutatud asi, aga mulle isiklikult meeldib kõvasti rohkem), siis on unenägude sisu igatahes garanteeritud. Lisaks andis oma panuse ka eile toimunud Inglise jalgpalliliiga voor - kogu action leidis aset jalkaväljakul.

Külaliste hooaeg jätkub (tõe huvides tuleb mainida, et üks nädalavahetus jäi siiski vahepeal vahele ja tõenäoliselt ka järgmisel nädalal on selline ootamatu olukord tekkimas, et meil polegi kedagi siin külas). Seekord siis käis läbi mu väiksem vend Henrik. Erinevalt eelmistest küladest oli ta varustatud ka autoga, kuna ta võttis ette marsruudi lennata Tallinnast Weezesse (see on see jaam, mis Ryanairi kirjades kannab nime „Düsseldorf“, aga tegelikult asub samanimelisest linnast ca 80km eemal vanas sõjaväebaasis) ja üüris sealt auto, millega Lux’i sõita. Autoks anti talle mingi tõsine püss (Volkswagen Golf GTI kui mu mälu mind ei peta), millega ei olnud eriline probleem kahesaja peale kiirendada (mida ta ühe korra ka katsetas). Kuna Luxis on minu teada kogu linnas parkimine tasuline (ja kontrolörid on üliaktiivsed), siis tekitas küll muret küsimus kuhu auto jätta – parkimismaju on siin nii et ulub, aga päev parkimist läheb maksma suurusjärgus 20 eurot ja sellist pappi ei raatsi ju mittemillegi eest välja käia. Õnneks sattusin paar päeva varem maaklerilt küsima, et kas siin linnas kuskil ka tasuta parkida saab, et nädalavahetuseks oleks sellist varianti vaja ja ta leidis meie murele üheainsa liigutusega lahenduse: meie oma maja keldris otsivat üks parkimiskoht üürilist ja seisvat hetkel tühjana, võtku me lihtsalt too! Ideaalne. Ainuke nõks oli selles, et kui Henrik kohale jõudis, ei õnnestunud kuidagi leida, kuidas parkla uks lahti käib – seal oli mingi ruloomoodi asi ees, aga ühtegi käepidet ega nuppu ei paistnud. Lahendasin asja siis niiviisi, et võtsin sealt alt kinni ja lükkasin rulood üles – see hakkas küll teiselt poolt alla tulema, aga ruumi oli täpselt niipalju, et auto läks vahelt läbi.

Järgmisel hommikul väljumisel aga selgus tõsiasi, et kuigi väljumisaval on sarnase ruloo küljes ka käepide, siis seda kuskil suunas liigutada ei õnnestu. Üks variant tundus olevat „pätti teha“ ja sissesõiduluugi kaudu väljuda (no vaevalt keegi laupäeva hommikul kell kaheksa meile seal vastu tuleb), aga otsustasime asja siiski lähemalt uurida – ja tõepoolest kuskil paar meetrit autost tagapool leidsime seina pealt ühe lukuaugu, kuhu topitud maja võti keerdus ja uks avanes kui võluväel. Ette rutates võib öelda, et õhtul naastes õnnestus majja sisse pääseda täpselt samal moel, kui oli teada, mida me otsime ja et see võib olla ukseavast päris kaugel, siis leidsime ka välimise lukuaugu ilusti üles.

Miks meil muide nii vara oli vaja väljuda, oli see, et Henrik kollektsioneerib ja vahendab paberrahasid ja Hollandis, Maastrichti lähedal asuvas Valkenburgi-nimelises pisilinnas toimub kevadeti selle ala fanattide mess. Luxi ta tuligi seetõttu, et tabada kaks kärblast ühe hoobiga ning sealgi ära käia. Kui ta sinna startis, siis leidsin, et lähen kah kaasa (hommikul kell kaheksa ei ole vara, vähemalt mitte minu jaoks) ja kügelen päeva Maastrichti peal kuni tema oma rahadega jändab. Tee peal jõudsin järeldusele, et kuna valget aega jagub, siis lähen samuti messile kaasa ja vaatan, mis toimub, küll Maastrichti peal jõuab ka õhtul tuuritada.

Mess igatahes oli tõsiselt vinge, ülal oli sadakond lauda ja külastajaid veel hulka rohkem, lauad olid rahavirnasid ja –albumeid täis ja vinge seletamine ja äri käis (kuulsin jutukatkeid u. nagu: „…aga selle raha serv on beežikas, mitte kollane nagu tavaliselt…“ jms, ühesõnaga inimesed olid innuga asja kallal). Kui mõelda sellele, et ilmselt enamus külastajaid olid diilerid, kes leiavad sealt igasugust träni mida hiljem kasuga edasi müüa, tuleb tunnistada, et tegu on ühe kuradima vinge äriga. Sellest hoolimata ei suuda ma ise ilmselt kunagi aru saada, mis kuradi pärast peab inimene korjama raha lihtsalt selleks, et saada kokku mingi maailmas olemasoleva rahatähe kõigi aastate väljalasked (ja seetõttu sellise äriga ilmselt tegelema ei hakkagi). Aga noh, pole ka minu asi, peaasi et tüüpidel endil silmad särasid. Ise käisin seal ringi nagu kunstinäitusel (igatahes märksa huvitavam oli kui moodsa kunsti muuseumides) ja vaatasin siis, missugust kraami ka vedeleb – muuhulgas nägin ka ära Zimbabwe 100 000 triljoniste dollarite sõrmejämeduse pataka, hinnaga suurusjärgus saja Euro alla (praeguseks on nad sellest monstrumist loobunud ja rahadel N nulli ära kaotanud). Isiklikeks lemmikuteks said Prantsusmaa frangid, suht ilusad rahad olid. Vaatasin ka, et millel siis on kõige suurem hinnasilt küljes ja fikseerin ühe klaasi alt Norra-Taani neljakroonise sedeli aastast 1793 (või 1794?), mille kõrval oli selline number nagu 144 000. Tõenäoliselt oli see küll Norra kroonides, mitte eurodes (seega eurodes oleks see ca 10 korda vähem), aga sellest hoolimata päris kole summa.

Üks sellest frankide seeriast, mis mulle meeldima hakkas

Igatahes sai Henrik oma asjad poole päevaga aetud ja seejärel võtsime ette Maastrichti ja Liege’i peal jõlkumise, mis mõlemad jäid Lux’i tee peale. Suht toreda kesklinnaga olid nad mõlemad (selline tüüpiline Beneluxi  - Lääne-Saksa tüüpi vanalinn) – oli jõge (Maas/Meuse), kirikuid, kindlusemüüre ja ilusaid maju. Kui me olime Maastrichtis vaevalt veerand tundi olnud, siis juba kvalifitseerusime me kohaliku geograafia ekspertideks. Nimelt jäi meile parklast kesklinna jalutades tee peale üks dönerikoht, kust võtsime kumbki saia ja õlle hambusse ning läksime istusime linna keskväljaku trepile maha einet võtma (siin on tõeliselt suvised ilmad olnud). Kohe oli juures üks paarike, kes küsis, et kust me need leidsime… J

Pühapäeval kasutasime siis juhust, et meil on autoga küla ja võtsime ette tripi mööda Luksemburgi Veiniteed – st. mööda Moseli jõe kallast, mis on Luksemburgi-Saksa piiriks. Alustuseks läksime Schengenisse (kust oli näha nii Saksa- kui Prantsusmaa, kuna see on nii piiripealne koht, siis sellepärast seal Schengeni leping alla kirjutatigi) ja hakkasime sealt mööda jõge üles sõitma kuni lõpuks jõudsime Trieri. Kuna tegu oli pühapäevase päeva ja ilusa ilmaga, siis olid kõikjal metsikud rahvamassid – merd Luksemburgis ju pole ning inimesed käivad jõe ääres kuurortis. Kogu jõgi oli palistatud viinamarjaistandustega (minu „educated guess“ – nad teevad seal Moseli veini) ja linnakased nägid välja sellised, nagu oleks mõni elukutseline kitšikunstnik need kujutanud.

Nagu ikka, sai hunnik pilte klõpsutatud, Maarja pani need üles siia.

Diskleimer: mul puuduvad Andrus Veerpalu küsimuses väga tugevad tunded, ühest küljest on mul küll kahju, et temaga nii läks, aga teisest küljest suhtun ma valemängijatesse suure põlgusega, isegi kui nad „omad“ on (parem olla vaene, aga puhta südametunnistusega.). Siinkohal ka kaastunne (?) leedukatele, kes jäid just ilma eelmise aasta EM-kullast, kuna nende maratonijooksja Balciunaite põrus samuti dopingutestiga. Veel üks põhjus, miks tänapäeval (individuaal)sporti mitte jälgida, kuna tegelikud võitjad võivad selguda alles aastate pärast. Eilne päev läks igatahes Eesti spordiajalukku, kahjuks küll mitte kuldtähtedega märgitult. Ise ma ei taha maaslamajat tümitama hakata (esiteks lihtsalt ei taha, teiseks on tal niikuinii sant olla ja kolmandaks minu arvamus ei ole selles küsimuses absoluutselt oluline), samuti puudub mul igasugune illusioon tippsportlaste puhtuse suhtes – ilma keemialaborita nad niikuinii ei eksisteeri ja mul pole õrna aimugi, mis kriteeriumide kohaselt on mõned droogid kuulutatud lubatuks ja teised keelatuks. Mul on tegelikult ka üsna ükskõik, kas Veerpalu tegi teadlikult pätti, tegid seda tema taustajõud või siis on ta õnnetute asjaolude kokkusattumise ohver ja suusataminegi mulle erilist huvi ei paku (igav ala ja ise ka ei tegele), ühesõnaga – võhik missugune (kuigi loomulikult mullegi, nagu ilmselt kõigile, oleks rohkem meeldinud, kui ta oleks süütuks osutunud).

Mis aga mulle huvi pakkus, oli jälgida inimeste reaktsioone sündmustele (kommentaariumides, FBs ja muudes sarnastes kanalites).

Esialgu kui Postimees oma artikliga välja tuli, olid kõik maruvihased Pahvi ja Kochi peale (kui ma lugu lugesin, ma nimesid ei vaadanud ja olin miskipärast kindel, et see on niikuinii Pulleritsu poolt kirjutatud) – kuidas julgevad need valada grammikese tõrva Veerpalu mainele, kes teadupärast on püham kui paavst ja õilsam kui Henry Dunant (siin Luxembourgis on Punase Risti päevad, kogu linn juba märtsi keskpaigast saadik ristilipukesi täis, hertsogilossil nad siiski hoiavad veel esialgu oma trikoloori).

Nojah, ega see ju ilus ei olnud „külajutte levitada“ – kuni ametliku kinnituse saabumiseni oleks olnud ju viisakas eeldada (vähemalt Eestis) mehe süütust, seda enam, et ca 10 aastat tagasi oli ju ka Šmiguniga sarnane saaga, kus ta andis dopingutesti, mille A-proov oli positiivne ja B-negatiivne, aga eks võib ka PMist aru saada – nende leib on info avaldamine ja soovitatavalt rutem kui teised, ning ilmselt oli neil paras põhjus eeldada, et nende allikad on tõepärased, kui nad sellise kaaluga pommi lõhkavad.

Üks pühast vihast haaratu võttis isegi vaevaks täita kõik Postimees Online spordiuudiste kommentaariumid üleskutsega PMOLi boikoteerida laimava ja igasuguse tõepõhjata artikli avaldamise eest. Nüüd on siis pauk käes ja ma mõtisklen, et kuidas võivad end tunda need tõsiusklikud, kes jõudsid juba igal pool oma vaateid kuulutada ja end sellega pehmelt öeldes lolliks tegid. Ma olen tähele pannud juba, et tekkinud on süüdlaste ring:

A) Postimees, kes asja välja kaevas (ehk siis Pahv-Koch-Pullerits) – nagu ikka saab peksa sõnumitooja.

B) Dopingukütid , kes kasutavad mitte veel korralikult välja töötatud metoodikat ainete avastamiseks.

C) Alaver ja co, kes kahtlemata midagi Veerpalule manustasid ilma tolle teadmata.

D) Norrakad, kes on julgenud kogu aeg Veerpalut kahtlustada ja nüüd raipesööjatena kivi alt välja ronivad – kuradi astmaatikud sellised! (ma ise tegelikult arvan ka, et kui sul raisal on astma, ära tee teistele keelatud arstimite abil tippsporti, aga ma olen sellel teemal võhik ja ei tea, mis seal taga täpselt on) Vähemal määral ka rootslased ja soomlased (vaadaku ise, mis nad Lahti MMil 2001 tegid!) ja üldse kõik, kes  antud teemaga seoses Veerpalu kohta halva sõna leiavad.

E) Kesiganes, ainult mitte Veerpalu.

Usklike koordineerimiseks on Facebookis juba ka külg „Usun Andrust!“, kus liitujaid on nii et ulub (minu meelest räägiti suurusjärgust paarkümmend tuhandet?). Mu meelest selle kohta on kaks väga head kommentaari juba tulnud: „Kes ütles, et eestlased ei ole usklikud inimesed“ ja „Püha Andruse kiusamine“.

Ma ootan huviga, kuidas haakub Veerpalu lugu teise viimasel ajal palju lärmi tekitanud asjaga – Aaviksoo jutuga rahvuslikest müütidest, mis ei peagi tõele vastama, kuna aitavad rahvast mobiliseerida. Igatahes enne Suusaliidu pressikonverentsi, millest loodeti imet (mina olen piisavalt rikutud, et ei lootnud, eriti peale Alaveri vastust küsimusele tema puhta südametunnistuse kohta, mis kõlas: „Tänasel päeval küll“) nägin veel ka arutelusid umbes stiilis „ja kui A-proov oligi positiivne ja Veerpalu võttiski dopingut, ei tohiks sellist lugu avaldada sest kui ta B-proovist puhtalt pääseb (või võib-olla ka niisama?), ei tohiks väikerahvalt nende kangelast ära võtta!

Minu prognoos on, et kui lugu lõpeb nii nagu teisel 40-selt dopinguga vahele jäänud legendil Harri Kirvesniemil (st. ta jääb süüdi, kuid varasemaid tiitleid talt ära ei korjata), siis kuskil kümne aasta pärast on Eesti teadvuses lugu salvestunud sellisel moel, et Veerpalu oligi ainult õnnetute asjaolude kokkusattumuse ohver ja kogu ülejäänud maailm on paha ja õel, kui usub, et tegu oli paadunud dopingusõltlasega.

Mulle meeldib Luxembourgi Ernsteri raamatupood. Kuna ma ükskord sattusin seal kogemata kombel ostma raamatu, mis osutus sarja (Robert Jordani "The Wheel of Time") 13. osaks, siis sellest tulenevalt tuli sinna tagasi minna, et üritada hankida sarja esimesi osi, et lõpuks lugemisjärg sinnamaani jõuaks (selleks on vaja nii ca 10 000 lk läbi kammida). Loomulikult neil seal sees seda ei olnud, aga nad lubasid selle mulle tellida ja e-mailile sõnumi saata, kui asi on kohal. Ma olin nende peale küll esialgu kuri, kui nädala jooksul mingit teavet tulnud ei olnud, aga kui läksin kohapeale, selgus, et see on täitsa riiulis mind ootamas. Ja nende meili leidsin oma spämmifolderist, raamat oli kohale jõudnud järgmise päeva (mis oli laupäev) lõunaks.

Hiljem läksin järgmisi osasid tellima, ühe kohta öeldi, et ilmselt jõuab ruttu, teise puhul hoiatati, et võib minna kauem aega. Selgi korral olid mõlemad raamatud kohal järgmisel päeval kell 12 - ei mingit jokutamist ega venitamist! Ja kasseerisid nende eest kui mitte just päris kaanehinna, siis mitte üle poole EURi rohkem (ei vaadanud neid hindu nii täpselt). Mina olen rahul.

Bridžis Eesti A-Liigas tõestas Druva peale paari vaheaastat, et on Eesti parim tiim. Kuigi ma ise ei osalenud, siis heameelt tegi see ikkagi - õnnitlused Olafile, Leole, Svenile ja Vasjale!

Märtsikuu on möödunud külastajaterohkelt (algul Maarja õde sõbraga ja seejärel üks Maarja sõbrants). Sellega seoses on Luxi kesklinn juba täiesti risti-põiki läbi kammitud, teksad auklikuks kulutatud ja varba all vill. Kuna juba aprilli alguses on veel mu venda oodata, siis tuleb loota, et vahepeal õnnestub natuke logelemisele pühenduda ja taastuda.

Eilne päev Trieri peal defineeris meid ära kui "tüüpilisi turiste" - selleks, et tund aega parajaks lüüa, istusime linna keskväljakul peene koha välikohvikusse maha ja võtsime ühe (kuradi kalli) õlle. Aga kaugemale ka minna ei viitsinud...
Väljaku ääres oli üks udupeen kirik, lähedamal vaatlemisel selgus, et see on pühendatud sellisele tüübile, kelle olemasolust (või mitteolemasolust) mul polnud varem vähimatki aimu: nimelt Püha Gangolf. Krt, vanal ajal jooksis neid pühamehi ilmselt küll ringi karjakaupa nagu kirjuid koeri.
Stiilipunktid nime eest sai bodypiercing shop Stigma (y)
Sekspoode oli linnas kaugelt rohkem, kui vanalt ja väärikalt piiskopkonna keskuselt oodata oskaks - me nägime sihitult ringi jalutades viite (tõsi küll - neli neist suhteliselt kompaktselt ühes kohas).

Bridžirindel toimusid vahepeal Eesti juunioride meistrikad ja need tõid kaasa ühe uue rekordi. Kahjuks küll negatiivse - osales ainult 10 paari, niivõrd väike pole osavõtt kunagi varem olnud. U-20 arvestusse kuuluvaid paare oli neist kolm, seega kõik nad said osalemise eest medali. Mage värk ma ütlen.

Vähemalt perekond Aava naispoole bridžientusiasmi tekkimisega on kaasnenud, et mingi naiste koondise püsireglement on üles pandud, see on positiivne. Eks näis, kas see jääb taas projektiks konkreetse turniiri suhtes või saab aluseks pikemaks ajaks.

Ise ma tunnen kiusatust aktiivsest tippbridžist vähemalt ajutiselt tagasi tõmbuda ning piirduda lihtsalt kaartide tihisse loopimisega - entusiasmiga on sedapuhku kööga ja ma ei leia stiimulit, et ennast arendada, koondisega kuskile paariks nädalaks pressima minna ja ringi rabeleda, seega soovitasin Leol Olafiga koondise valikturniir kokku rääkida (kuigi see on ainuke turniir Eestis, kus mulle tõesti meeldib mängida, kuna keskmine tase on kõrge ja sa oled vähem saali "armul"). Pikemalt kirjutan ilmselt antud teemal kunagi hiljem. Mängu ennast ma igatahes maha jätta ei kavatse ja ilmselt jään oma vana rasva pealt Eesti tipptasemel mängima elu lõpuni (või selle aja lõpuni, kui Eestis veel organiseeritult mängitakse).

Nüüd on siis ilmselt kätte jõudnud see hetk, kus Lux on Eestist kaks aastaaega ees: käisin täna 5 km kaugusel poes õlle järel ja seda lühikeste varukatega särgi väel, esimese liblika nägin ka ära - erekollane selline. Eluga võib täitsa rahul olla...

Valimised on üks suur kaardimäng: kõigepealt saadetakse sulle mingi valijakaart, seejärel tuleb leida ID-kaart ja end sisse logida ja kõige lõpuks korraldada kaarditõmme, et kelle poolt oma hääl anda (olles siiski enne kahandanud võimalike adressaatide ringi kahele). Kõige sellega ma sain hakkama, aga vot ID-kaardi teine parool enam kuidagi meelde ei tulnud.. Kui ma paari päeva pärast kolmapäevalt selle hankisin, siis muidugi ei olnud ka hääletamisega kiiret enne õhtut - ning sisse logides tervitas programm mind teatega, et e-hääletamine on veerand tundi tagasi lõppenud. Nagu mida kuradit - valimisteni on veel neli päeva aega ja juba keeratakse kraanid kinni. Nojah, ega ma nüüd üleliia löödud ka ei olnud, ma olen muutunud piisavalt apoliitiliseks ja küüniliseks ning sel aastal eriti tundus, et nagu tegelikult üldse ei tahaks kuhugi oma häält ära anda, niikuinii on pärast piinlik. 

Eile käisime Maarjaga kevadilmade puhul all orus väiksel piknikul (tõsi küll, murule istuma veel ei kippunud), polegi varem nii varasel aastaajal vabatahtlikult pargipingile veinikest jooma roninud. Klõpsutasime seebikarbiga ka paar pilti (rohkem ei viitsinud), Maarja pani lingi nende kohta ka oma plogisse üles.

Mida veidrat leiab internetist:

Üleskutse Facebookis: Kallis Eestimaa rahvas, süüdakem täna küünal Haapsalu väikelastekodu põlengus hukkunud laste mälestuseks...

Kehvasti läks küll, aga mälestusseisak, nagu tüübid (EL välisministrid) Brüsselis ette võtavad, oleks nagu paslikum. Ütle veel, et poodu majas ei pidada nöörist kõneldama.

Kui eelmine lugu on kurb, siis see-eest järgmine on märksa lõbusam. Nimelt nädalake tagasi esitas Vallo mulle mälumänguküsimuse - kelle kohta ütleb eestikeelne Wikipedia artikkel järgmist:

„Ta mängib poolprofessionaalsel tasemel amatöörliigas korvpalli. Endisest tsentrist on ta taandunud ääremängijaks, kelle relvaks on hea külgvise (~35% tabavusega)“?

Juurdlesin asja üle, kuigi mulle tundus, et väide ise on juba väga imelik, sest:
A) Amatöörliigas ei mängita poolprofessionaalsel tasemel
B) Eriti ei tehta seda Eestis, kus poole meistriliiga kohta võib öelda, et mängivad poolprofessionaalsel tasemel (ja see on nende kohta veel hästi öeldud)
C) 35% tabavus ei ole just eriline märk snaiperlusest, igatahes kindlasti pole see asi, mida „relvaks“ nimetada tasub.

Aga see selleks, mõtlesin natuke asjade üle järele ja ega ei viitsinud välja mõelda, et kes võib taoline kahemeetrine kapp olla, kes vananedes keskelt äärele ronib (enamasti toimub vastupidine protsess). Vastus oli igatahes selline, nii et Shaquille on mitukümmend sentimeetrit pikkuses kokku tõmmanud ja korvi all müttamiseks vajalikust lihasmassist 30 kg kaotanud. Igatahes ma irvitasin päris kõvasti kui seda nägin.

Peaks ka enda kohta mingi Wikipedia artikli kirjutama ja ka midagi lõbusat sinna sisse kirjutama (nt. poolprofessionaalne mälumängur, kes on paar korda telemängus rahadesse jõudnud)…

Kuna ma olen lähikonna poodides enamuse erinevaid õllesid läbi testinud (mh ka Sagres Bohemia), siis võtsin eile ühe 6,5%-se, millest Olafil oleks vähe rõõmu - isegi oma kollektsiooni jaoks paremat eksemplari ta sealt ei saa - kork lage mis lage. Õlle nimeks osutus Wëllen Ourdaller, kohalik Luxi õlu, vist Simoni firma teeb seda. Asja õhtul lähemalt uurides selgus, et nad on õlle sekka tatart toppinud – ma pole varem midagi sellist küll kohanud. Ja vot need kaabakad on hakkama saanud tõeliselt hea joogiga, kiidan kõvasti ja soovitan ka kõigile teistele! Panen pildi kah juurde:

Ilmad on siinkandis ilusaks keeranud - vahepeal oli paar päeva sulaselget päikesepaistet - ja väljas võib rahus ilma jopeta käia (kampsuni kaasabil siiski). Kasutasin seda ära, et tutvuda kohaliku kaubandusvõrguga - loomulikult ennekõike selleks, et leida Mort Subite'i õlle, kuna ma ei viitsi ju ometi nende pärast pidevalt viiekilomeetrilist jalgsimatka Bertrangesse ette võtta - ja teised 5km õllesid täis seljakotiga tagasi.
Kui seni oli mu marsruudid viinud mind peamiselt kesklinna, siis nüüd otsustasin sooritada kannapöörde ja enda jaoks kaardistada raudteejaama tagust ala, sisuliselt omaenda tagahoovi (me elame raudteejaamast 5 minuti lonkimisteekonna kaugusel), kus pidi olema selline portugali-kreeka sisserändajate pesapaik. Tulemuseks oli, et leidsin küll lähikonnast 4 poodi (2 neist päris suured sellised), kuid mitte üheski Mort Subite'i ei olnud. Selle peale otsustasin muuta taktikat. Kuna ma teadsin, et vähemalt ühes Delhaize poes seda olemas on (seesama Bertrange oma), siis otsisin netist välja kõik Luxembourgi linna aadressiga Delhaized - olgugi, et kõigis neis ei pruugi vajalikku artiklit leiduda (nt. raudteejaama kõrval olevas ei ole), siis mõnes võiks ju ometi olla. Hakkasin siis ükshaaval neid läbi kammima - tulemuseks see, et kolmest null ja lisaks tuvastasin tee äärest veel umbes neli suuremat või väiksemat poodi, millest mitte ükski Mort Subite'i oma kaubavalikus ei oma, küll aga oleksin võinud hankida nt. Jaapani õlut - leidsin ühe Aasia kraamiga kaupleva poe, kus oli ikka igasugust veidrat toidukraami (peaaegu oleksin purgi litšikonserve hankinud, aga ilmselt jääb see järgmiseks korraks), mh. kahte sorti Jaapani ja veel mõningaid hiina õllesid. Seda träni ma siiski ei puudutanud, vaid jätkasin Belgia omade degusteerimisega. Kuigi nad ise on oma õllekultuuri üle uhked, pean oma häbiks tunnistada, et minu arust on nad maailmarekordi omanikud suhteliselt joodamatute õllede arvu osas - seni on kangetest õlledest hästi joodavaks osutunud vaid Orval. Seekord siis hankisin asja, mille nimi oli "Kwak" (nimi ilmselt sellest, et peale õlle joomist tuleb üles tavapärase "krooksu" asemel selline heli), oli küll mõnevõrra parem enamustest oma kaasmaalastest, aga ma arvan, et siiski jääb see viimaseks korraks seda marki proovida.
Homme ootab mind vist taas jalgsimatk Bertrangesse - kui ainult ilma peaks.

Head uut aastat!

Maarjal pidi täna mingi uue aasta üritus olema ja ma omast arust tegin nalja, et kas uus Hiina aasta või. Selgus, et täpselt nii see ongi - hakkab pihta jänese aasta (mis aasta lõppes, seda ma küll ei tea, pühvel vist?).

Huvitav on see, et seda aastat nimetatakse vaheldumisi kas kassi- või jäneseaastaks, kuigi sellisel aastal sündinud eelistavad praktiliselt kõik seda kassiks kutsuda. Vaatasin siis, et miks see nii on ja leidsin Wikist seletuse, et hiinlastel on see küll jänes, aga hieroglüüfi hääldus (u. mau) on väga sarnane kassiga nii et kui see Vietnamisse jõudis, siis muutuski jänes kassiks.

Muidugi olevat jänes ja kass nülitult väga sarnased loomad - väidetavalt pidi turult jäneseliha ostes heaks tavaks olema käpad kaasa panna, kuna muidu olevat lihakeret suht raske eristada.

Vägisi kipub kodune tunne peale tulema: lund tibab ja maja ees seisab heleroheline Getz. Muide, sõrnikud koos hapukoore ja vaarikasorbetiga on väga head, kuigi sorbetti ei tohiks liiga palju panna - liiga intensiivne maitse (mitte, et vaarikamaitse otseselt halb oleks).

Eile õhtul hakkas mind paeluma küsimus, et mispärast on Eesti keeles jaanalinnul justnimelt selline nimi kui üheski muus minule teadaolevas keeles ei ole see isegi midagi ligilähedast. 

Vusserdasin siis valmis oma "teooria" - teadupärast on saksa keeles jaanalinnu nimeks Strauss - seda mõne kuulsa Johann Straussi auks (millise nimelt, neid oli Viinis teadupärast nagu kirjuid koeri, ei olegi tähtis). Ka eestlased tahtsid suurt muusikameest austada ja nii nimetasid nemadki jaanalinnu tema järgi - kuid kuna lihtsate inimestena oldi harjunud rohkem eesnimesid kasutama, siis võeti põhjaks Johann, mis hiljem Jaaniks mugandus. Loogiline, kaspole?

Kuna ma kahtlustasin, et asi ei pruugi päris nii olla, tegin täna hommikul guugli, mille abil sain ka tegeliku seletuse: nimelt kui Anton Thor Helle hakkas piiblit eesti keelde tõlkima, ei olnud kellelgi erilist aimugi, kuidas seda elukat peaks eesti keeli nimetatama ja ta võttis aluseks heebreakeelse nime, mis kõlas umbes sedamoodi (selle kohta, kuidas täpselt, on paar eri varianti), samas kui muudes keeltes on baasiks võetud ladinakeelne nimetus (Struthio, teaduslik nimi Struthio Camelus).

Nii palju siis minu ilusast teooriast

Luxis - ja kui ma õigesti aru olen saanud, üle kogu Euroopa - on tulemas rahvaloendus. Eile käis meilgi üks paarike ukse taga ankeete jagamas ja sellega seoses juhtus minu arust kaunis kurioosne lugu. Nimelt küsis üks neist, et kas ma prantsust räägin, mille peale möönsin, et räägin, aga kehvasti (ma olen seda küll aastaid õppinud, aga külge see küll kuidagi jääda ei tahtnud). Seepeale küsis ta, et kas ma veel mingeid keeli räägin (nagu ma oleks tumm?) ja lugesin talle siis ette keeled, milledes suhtlemist ma prantsuskeelsele vestlusele eelistaksin - suuremast väiksemani inglis, vene, soome, eesti - mille peale ta rõõmsalt muigas, "aa, Finnois!" ja andis jutujärje oma paarilisele, kes osutus olevat soomlaseks (kuigi rääkis juba aktsendiga) ja kellega me saime jutud ilusti aetud. No krt elu sees poleks uskunud, et soome keele teadmistest Luxis tolku tõusta võiks!

Huvitav küsimus on muidugi, et kaua võtab aega aktsendi tekkimine. Eelmisel neljapäeval jalutas Luxi bridžiklubist läbi Janno Kivik, kes olevat siinmail juba kuus aastat (ja bridži ei mängi, kuna ta ei tahtvat seda kehvasti teha aga tõsiseks tegelemiseks ei ole viitsimist) - tema kõnes oli igatahes aktsent juba väga märgatav.

Nädalavahetusel toimus Maakilva Rahvaliiga finaaletapp (st. u. 15 tugevamat tiimi ei osalenud) ja oma tagasihoidliku panuse (6 küsimust 60st) andsin sellesse minagi. 

Küsimused ei olnud küll ekstra selleks võistluseks mõeldud (saatsin kunagi korraldajale suurema portsu ja ta võttis nüüd kasutusse need, mis eelvoorudest üle olid jäänud) ja seda oli näha ka tulemustest - antud võistluse jaoks (kus tugevamad tiimid kaasa ei löönud) osutusid nad selgelt liiga rasketeks.

Kokku osales umbes 35 võistkonda (ei viitsinud neid väga täpselt üle lugema hakata), seega võis iga küsimus koguda õigetest vastustest 70 punkti. Minu omade keskmine punktisaak oli 12,5 - ühe küsimuse eest saadi 18 punkti (9 õiget vastust), ühe eest 2 punkti (soolovastus - ja paluks sellest, et õige vastuse andis Lähte, mitte mingit koduväljakueelist välja lugeda, küsimus ei olnud mu elukohaga grammivõrragi seotud) ja kõigi ülejäänute eest 13-14 punkti. 

Eks nüüd pea hakkama "päris" finaaliks küsimusi tegema, mingi ca 6-7 on mul juba valmis. Ei usu, et need lihtsamad saavad, aga usun, et vastuste protsent tõuseb märgatavalt.

Sattusin SLÕLi netikülge sirvides uudisenupule, et Sventšik on oma lapsele nime pannud - Tristan Thor. Tegelikult ma teadsin seda muidugi juba varemgi (Facebook on päris abiks selliste detailide suhtes), aga kuna selgub, et tegu oli ajalehe nuppu vääriva uudisega, hakkas mu mõte veidike tööle.

A) Mis kuradi pärast ta need nimed sellises järjekorras pani - meenutab väga ühe teatava suusatajaabikaasa nimesid, teistpidi oleks natuke inimlikum.

B) Mis teema tal selle "Th" algusega on - ülejäänud kolmel lapsel on tal ju ka kõigil nime alguses sama kombinatsioon ja neist vähemalt kahe (või kasvõi kõigi kolme) puhul võiks selle h tähe südamerahuga ära jätta - midagi ei muutuks ja nimepilt näeks nats normaalsem välja.

C) Huvitav, kas lapsele nimepanekuga viivitas Sven nii kaua, et see satuks võimalikult valimiste lähedusse ja kui oleks olnud võimalik venitada kuni valimiste nädalani, oleks ta ka sinnamaani välja lasknud - kuna ilmselgelt on tegu meediasündmusega, siis on see täiesti tasuta reklaam ja võimalus nimi avalikkuse ette sokutada.

D) Kui tal peaks veel kunagi mõnele pojale nime vaja olema (teadagi Th-algusega), siis pakun omalt poolt välja kombinatsiooni Thanatos-Mortimer - intrigeeriv ja kõlav nimi, mitte halvem kui Kolumbus-Krisostoomus.

Eh, mis ma ikka keelt teritan, õnne neile igatahes!

Hankisin Luxis mängimiseks Scrabble (eesti tähtedega). Peale paari mängu tundus, et "Z"-tähe ärapaigutamisega on ikka ilgem vaev, peale sõna "Zoo" ja selle derivaatide nagu ei olegi midagi ette võtta  - "Zoroastrianism" on selgelt Scrabble jaoks ebasobiv sõna. Eile suutsime veel kahe peale üles leida "Zombi" ja "Zorilla", aga sellega meie entusiasm ka lõppes ja otsustasime "Z" ja "Ž" ühte patta panna.

Täna jalutasin linna servale poodi ja Luxi peatrassi ääres, Euroopa Parlamendi hoonest teisel pool teed oli lambakari! No nii vähe neil seda maad siin riigis ju ka ei tohiks olla...

Ja parajad lambad on ka Eestis olemas - ma ei saa aru, kas Padari ei oska normaalselt seletada või Mairi ei oska normaalselt kuulata ning miks mina pean olema see oinas, kes neid Euroopa teisest servast üksteisele vahendama peab ja seetõttu mõlema  peale kordamööda vihane on.

Joogiautomaadi naljad Luksemburgi tänavailt - tahtsime hankida ühe pudeli limonaadi, aga selgus, et meie esimest, teist, ega kolmandatki valikut automaadis ei olnud (seal olid küll mingid tulukesed kõrval, aga kust meie pidime teadma, kas need tähendavad, et jooki on või jooki pole?). Seega loobusime joogist ja üritasime tagasi saada automaati topitud kaheeurost, mille lahke automaat meile ka tagastas - nelja viiekümnesendise kujul. Hea, et ta peotäit viiesendiseid ei toppinud!

Hakkan üha enam veenduma, et lendamisest oleks parem hoiduda kasvõi oma tervete närvide nimel. Tagasiteel Luksemburgi otsustas Tallinna Lennujaam tekitada segadust sellega, et ütles Amsterdami lennu väravast väljuvat Kopenhaageni lennu - seega kõigepealt hakkasid paanitsema need, kes pidid tõesti Kopenhaagenisse reisima ja spurtisid teise värava juurde ja siis need, kes pidid Amsterdami lendama ja käisid siis küsimas, et kust ikkagi Amsterdami lennuk läheb. See segadus klatitud, ronisime lennukisse ja tee peal selgus, et kuigi erilisi probleeme peale vastutuule pole, siis lennuk hilineb. Mul tekkis juba väike mure, kuna ümberistumisvaru oli natuke alla pooleteise tunni, kuid kui rattad kell 8:15 maad puutusid (lennu lõppajaks oli märgitud 8:05), tundus, et midagi untsu ei saa minna. Sellest hoolimata vuras aeroplaan veel 25 minutit mööda maad ringi ja avas uksed alles 8:40, lisaks selgus, et mu edasilend läheb üsna mitu kilomeetrit eemal, nii et jõudsin oma värava juurde alles üheksaks (siiski umbes veerand-pooletunnise varuga - inimesi hakati läbi laskma 9:15, lend läks 9:30). Loomulikult suudeti ka seal kuulutada lauast vale lennusuund - nende versiooni kohaselt pidi see lennuk minema Kölni!
Lennuki peal oli jälle jupp aega istumist ja munemist, aga erinevalt sellest p...kukkunud Ryanairist nad vähemalt informeerisid, miks meil reis venib: tankides oli kuskil mingi leke aset leidnud ja enne me ei lähe kui see koristatud saab. Õnneks rohkem midagi ei juhtunud, ma olin juba vaimus valmis, et tuleb oma rekordiliselt kerget (2,8 kg) pagasit kuskilt Euroopa pealt taga otsima hakata, kuna pagasikäitlejad on otsustanud sellega jalgpalli mängima hakata.

Esmaspäeval tuli taas tegemist teha "prillikandja paradoksiga" - prillide ülesleidmise hõlbustamiseks oleks hea kõigepealt prillid leida ja need pähe panna. Ainult et minu variant oli mõnevõrra hullem - prillid olid klaaside vahetamiseks Tartus ja ma ei leidnud hommikul kuskilt läätsi (tegelikult ei ole suutnud neid seniajani leida). Olles kõik mõeldavad kohad käsitsi läbi kobanud ja selle tagajärjel täpselt sama tark kui varem, tuli vastu võtta raske otsus - "mida teha edasi"? Kuna vajaduses prillid kätte saada ei olnud vähimatki kahtlust, teostasin riskianalüüsi, kus negatiivse poole peale läks kirja mu lühinägelikkus (-5,5 kummalgi silmal) ja seda tasakaalustavateks faktoriteks kellaaeg (kümme hommikul), mis tähendas, et väljas oli valge ja liiklus hõre, teekond - tuttav ja peateed pidi, Raekoja platsini sõitmisel on ainult paar kohta, kus ma pean vaenlastele teed andma ja liiklusmärke-kiiruspiiranguid tean peast ja enesekindlus (küll ma hakkama saan). Ühesõnaga, hingasin sügavalt sisse, läksin rooli ja sõitsin kohale - ainus problemaatiline koht oli kodu ees mäe peal, kuhu sulaga oli tulnud nii palju loppa, et auto tundus põhja peal ujuvat. Kui ma pool tundi hiljem nägijana naasesin, siis avanev pilt kippus seda varianti kinnitama - olemasolevas lögas ei tahtnud masin hästi isegi esimese käiguga ülesmäge välja vedada, hoolimata sellest, et tõus ei ole just järskade killast.

Algne plaan oli muidu minna esmaspäeval Olafi poole Pärnusse jooma ja karjuma, aga oma kõhuprobleemide tõttu ma sellest loobusin - seda enam, et paar tundi kahtlaste teeoludega pressida ei ole just eriline moos ka tippvormi korral. Õhtul klubisse partnerit ei leidnud (ega ausalt öeldes ka eriti ei otsinud) ja seega võisingi südamerahuga kell kaheksa õhtul magama kerida - kuna siseorganid olid lõpuks kontrolli alla saadud, magasin täitsa mõnuga. Teisipäeval jalutasin hommikul Plekk-Katusest läbi ja läksime Lempsiga linna peale laiama. Selle käigus kurtsin ma oma kurba saatust, et võtsin Pärnus käigu päevakorrast maha - mille peale muutus Lemps mõtlikuks, sügas end natuke kõrva tagant ja leidis, et tegelikult on Pärnusse Olafi poole minek päris tore idee. Mõeldud-tehtud, natukese aja pärast istusime Lempsi džiibis ja kell kuus olimegi Pärnus - täpselt õigeks ajaks, et sealsest Kotkaga analoogses teisipäevases klubis individuaali mängida. Asja muutis  lõbusaks see, et tegelikult oli õhtuks kokku lepitud ka NFLi matš BBOs, mis pidi algama kell kümme. Seega lasin endale kaks viimast jagu vabaks teha, mängisin matši esimese poole (8 jagu) klubis ära (-30 IMPi - 6 teisest lauast, 16+8 vastaste õnnestunuma tegevuse tagajärjel), lidusin edasi Olafi juurde ja ülejäänud 8 jaoga võtsime 9 IMPi tagasi. Kuna ma lahjasid jooke pruukida ei söandanud, lahendasime edasi viina silmudega (Olaf oli tõeliselt suurepärase partiiga hakkama saanud) ja ajasime juttu ja mingi hetk oli kell kõigi üllatuseks jõudnud juba hommikul kolmveerand seitsmeni!

Eile õhtul siis üle poole aasta taas korra Kotkas ja täna olen viimast päeva kodumail - ja vahepeal on jälle tegemist olnud nii palju, et istu ja imesta, kuhu see aeg on kõik kadunud. Igatahes öösel kell kolm pean olema bussil (raisad küsivad selle eest küll nii palju pappi, et neil võiks piinlik olla - ilmselt küll ei ole - 17.18 (ehk 275 EEK)) ja kolmveerand seitse stardib lennuk. Loodame, et maantee on piisavalt läbitav, et buss tund aega ei hiline...