Esmaspäeval tuli taas tegemist teha "prillikandja paradoksiga" - prillide ülesleidmise hõlbustamiseks oleks hea kõigepealt prillid leida ja need pähe panna. Ainult et minu variant oli mõnevõrra hullem - prillid olid klaaside vahetamiseks Tartus ja ma ei leidnud hommikul kuskilt läätsi (tegelikult ei ole suutnud neid seniajani leida). Olles kõik mõeldavad kohad käsitsi läbi kobanud ja selle tagajärjel täpselt sama tark kui varem, tuli vastu võtta raske otsus - "mida teha edasi"? Kuna vajaduses prillid kätte saada ei olnud vähimatki kahtlust, teostasin riskianalüüsi, kus negatiivse poole peale läks kirja mu lühinägelikkus (-5,5 kummalgi silmal) ja seda tasakaalustavateks faktoriteks kellaaeg (kümme hommikul), mis tähendas, et väljas oli valge ja liiklus hõre, teekond - tuttav ja peateed pidi, Raekoja platsini sõitmisel on ainult paar kohta, kus ma pean vaenlastele teed andma ja liiklusmärke-kiiruspiiranguid tean peast ja enesekindlus (küll ma hakkama saan). Ühesõnaga, hingasin sügavalt sisse, läksin rooli ja sõitsin kohale - ainus problemaatiline koht oli kodu ees mäe peal, kuhu sulaga oli tulnud nii palju loppa, et auto tundus põhja peal ujuvat. Kui ma pool tundi hiljem nägijana naasesin, siis avanev pilt kippus seda varianti kinnitama - olemasolevas lögas ei tahtnud masin hästi isegi esimese käiguga ülesmäge välja vedada, hoolimata sellest, et tõus ei ole just järskade killast.

Algne plaan oli muidu minna esmaspäeval Olafi poole Pärnusse jooma ja karjuma, aga oma kõhuprobleemide tõttu ma sellest loobusin - seda enam, et paar tundi kahtlaste teeoludega pressida ei ole just eriline moos ka tippvormi korral. Õhtul klubisse partnerit ei leidnud (ega ausalt öeldes ka eriti ei otsinud) ja seega võisingi südamerahuga kell kaheksa õhtul magama kerida - kuna siseorganid olid lõpuks kontrolli alla saadud, magasin täitsa mõnuga. Teisipäeval jalutasin hommikul Plekk-Katusest läbi ja läksime Lempsiga linna peale laiama. Selle käigus kurtsin ma oma kurba saatust, et võtsin Pärnus käigu päevakorrast maha - mille peale muutus Lemps mõtlikuks, sügas end natuke kõrva tagant ja leidis, et tegelikult on Pärnusse Olafi poole minek päris tore idee. Mõeldud-tehtud, natukese aja pärast istusime Lempsi džiibis ja kell kuus olimegi Pärnus - täpselt õigeks ajaks, et sealsest Kotkaga analoogses teisipäevases klubis individuaali mängida. Asja muutis  lõbusaks see, et tegelikult oli õhtuks kokku lepitud ka NFLi matš BBOs, mis pidi algama kell kümme. Seega lasin endale kaks viimast jagu vabaks teha, mängisin matši esimese poole (8 jagu) klubis ära (-30 IMPi - 6 teisest lauast, 16+8 vastaste õnnestunuma tegevuse tagajärjel), lidusin edasi Olafi juurde ja ülejäänud 8 jaoga võtsime 9 IMPi tagasi. Kuna ma lahjasid jooke pruukida ei söandanud, lahendasime edasi viina silmudega (Olaf oli tõeliselt suurepärase partiiga hakkama saanud) ja ajasime juttu ja mingi hetk oli kell kõigi üllatuseks jõudnud juba hommikul kolmveerand seitsmeni!

Eile õhtul siis üle poole aasta taas korra Kotkas ja täna olen viimast päeva kodumail - ja vahepeal on jälle tegemist olnud nii palju, et istu ja imesta, kuhu see aeg on kõik kadunud. Igatahes öösel kell kolm pean olema bussil (raisad küsivad selle eest küll nii palju pappi, et neil võiks piinlik olla - ilmselt küll ei ole - 17.18 (ehk 275 EEK)) ja kolmveerand seitse stardib lennuk. Loodame, et maantee on piisavalt läbitav, et buss tund aega ei hiline...