Õnnestus lõpuks vahtralehtedest lahti saada - nüüd ei pea Maarja enam muretsema, et need peale jäävad, kui ta roolimas on. Mitte et enamasti erilist vahet oleks, kas need on peal või ei ole (meie marsruudile eriti "suvel 110 km/h lõike ei jää), aga millegipärast hakkas vahtralehe all sõitmine ta egole - ilmselt väike roheline auto + blondiin roolis + vahtralehed ei ole just parim võimalik kokteil.

Jõulud andsid vastulöögi - refluks lõi jälle välja (ilmselgelt liiga palju ja liiga head söömist) ja kõht kohati valutab koledal kombel ning see omakorda koormab selga. Ma tean küll, et ei tohiks nii palju õgida, kuid nagu kunagi olla öelnud Oscar Wilde, et ta suutvat vastu panna kõigele peale kiusatuse, ning ega minagi temast kõvem vend ei ole. Ning kiusatus oli igatahes suur ja pidev.Viimased kolm ööd on seetõttu magamine üsna lünklikuks jäänud, ainus nõks, mis aitab, on lugemine. Kuna laenasin Leolt Urmas Kibuspuu eluloo, siis lugesin seda kuni tukastus peale tuli ja magasin lambivalgel, nii sai ikkagi silm paar korda loojagi lastud.

Aru ma ei või - kui eelmisel teisipäeval sai Tallinnas käik paika pandud, sai muuhulgas ka inimesele ainsa nõudena mainitud, et üritagu kaine püsida. Loomulikult reedel funktsioneeriti autopiloodi pealt - mis siis ikka, sai andeks, juhtub, aga kui saabus laupäev, siis kella 12st 2ni end purukainest taas autopiloodi peale võtta on ikka selline asi, mis kopsu üle maksa ajab. Olen tõsiselt nördinud.

Vähemalt Eurosport pakkus lõbusa üllatuse - selle asemel, et näidata kelgutamist või tennist (no tõesti hirmigavad alad),  tuli pühapäeva hommikul ülekanne lauajalgpalli MMilt. Ilmselt ei viitsiks sedagi pikalt vahtida, aga sellise ühekordse üritusena oli päris mõnus.