Selgus, et arvutid on täiega erapoolikud. Rääkisime Maarjaga MSNis Ockhami Williamist (tüüp, kelle järgi on nimetatud Ockhami (Occami) habemenuga) ja ma arvasin, et ta on pärit kuskil 15. sajandist. Kiire konsultatsioon wikipediaga (tea, mida inimesed tegid enne arvutiajastut, kui neil mingi sarnane arutelu ette tuli?) andis vastuse, et ta oli vanem, eluaastateks 1288 – 1348. Kommenteerisime praktiliselt korraga „isegi veelgi varasem“, mille peale tuli mulle pähe mõte, et kui Aliast mängides on pidevaks probleemiks küsimus, et kes ikkagi õige sõna kõige varem välja öeldud sai, siis saaks tänapäevaste vahenditega seda probleemi välistada nii, et vastata kirjalikult mingis vestluskeskkonnas ja sealt on näha, kes ees oli. Ainult et… kui Maarja teatas, et tema jõudis enne, siis tekitas see minus segadust, kuna minu arvuti järgi olin mina nobedam olnud. Ja kõnelogi uurides selguski tõsiasi, et mõlemad ütlused olid sisestatud samal sekundil, tema arvuti kohaselt oli tema kiirem, minu oma järgi aga mina.

Laupäeval käisin taas mälu mängimas, Paide paarismängul. Kui eelmine kord olin osalenud Tartus Tiit Naaritsa tehtud mängus paaris Priit Naruskbergiga, siis seekord oli olukord täpselt vastupidine – mängu tegi Naruskberg, aga paaris mängisin Naaritsaga (ei olnud vaja tähestikku mööda kaugele minna). Mäng kulges hästi, saime kolmanda koha – paar asja jäid lollilt lauda, mõned aga sai ilusti ära kobistatud, nii et need taandusid enam-vähem välja. Huvitav oli see, et seekordne mäng tekitas eriti palju surikaadiefekte („ametlik“ nimetus – Baader-Meinhofi fenomen): mängust möödunud nelja päevaga olen ma tabanud juba kaks (arvutifirma ASUS ja muusikavõimendite tegija Marshall) ning Tiit väitis, et temal oli sama efekt kolmandaga (pin-up kunstnik Vargas). Selle Vargasega on seotud ka viimase aja suurimaid kobistamisi mälumängus – kui küsiti Peruu päritoluga kunstnikku, siis olime mõlemad suhteliselt juhmi näoga ja kuna tühja lehte ei sobi ära saata, hakkasin mõtlema tuntud peruulastele, põhimõttega, et mingigi nimi kirja läheks. Esimesena tuli pähe Pablo Neruda, kelle ma diskvalifitseerisin, kuna ta oli oma nime võtnud ühe tšehhi järgi (pealegi on ta tšiillane, nagu mulle hiljem meenus), teisena Alberto Fujimori – aga tema on jaapani päritoluga, nii et ka hästi ei sobi, kolmandana Mario Vargas Llosa. Kuna Vargas tundus piisavalt ausa peruu nimena, siis see läkski – ja kaks punkti oli nagu maast leitud. Teine huvitav asi oli, et suudeti küsida inimest, kes on minu juures uut aastat vastu võtnud – nimelt Margus Niitsoo, kes, nagu selgus, on vahepeal Eesti noorimaks doktoriks saanud. Õnneks oli pilt juures J. 

Nüüd siis vastus eelmisel nädalal ülesvisatud küsimusele „kui Lauri oleks mõni Eesti tuntud treener, siis oleks ta …?“

Ma ei tea, kas mu kõrval istuv Salumets tekitas korvpallialaseid võnkeid või milles asi oli, aga mulle tulid esimesel hetkel pähe ainult korvpallitreenerid. Võib-olla on see ka tingitud sellest, et korvpallis eksisteerib selline asi nagu minutiline vaheaeg, mille ajal antavaid kommentaare ka teleülekannetesse jõuab ja seetõttu saab parema pildi ette, mida korvitreenerid mõtlevad. Loomulikult on korvpallitreeneril mängu ajal märksa rohkem pihta hakata kui bridžitreeneril - ma ei saa ju sekkuda ja öelda, et nüüd hakake kaheksasi maste tipust mängima, vaja on pressida, et järgi jõuda, aga see selleks. Igatahes protsessisin küsimust mingi 15 sekundit ja käisin välja nimeks Heino Enden. Seda sellepärast, et ma mõtlesin ennekõike kahele juunioride EMile, kus ma tüdrukute koondisega käisin ja leidsin järgnevaid paralleele (eks tüdrukutel võib asjadest muidugi oma arvamus olla) – või vähemalt mis mulje minule temast Eesti koondise treenerina jäi (mida ta klubitreenerina tegi, seda ma ei tea, arvestades ajastut sai ilmselt Tartult finaalides tappa).

A) Üritas asjadel pigem lasta kulgeda, mitte ei rabanud ise väga järsult rooli järele. Lootis hakkama saada kasutades oskusi, mis mängijail olemas olid ja lootes, et need suudavad need ka hästi realiseerida ning lisaks natuke joppab, mitte ei proovinud üle forsseerida. Ta oli mänginud kõrgemal tasemel kui tema koondises kasutada olev materjal (miinus muidugi Müürsepp), aga ta andis sellest endale aru ning ei üritanud asju väga keeruliseks ajada, võib-olla pigem proovis liiga lihtsalt läbi saada, ma mäletan mingit korviülekannet, kus ta viimasel veerandajal pausidel peamiselt piirdus sellega, et julgustas tüüpe ja ütles, et „teeme vana“ või „teeme uut“ („vana“ oli vist Kalevi „üks“ ja „uus“ sama asi aga vasakult poolt, mitte paremalt).

B) Koondises ei tundunud erilisi isikutevahelisi probleeme olevat, kõik ajasid koos oma asja ning treener ka ei räusanud mängijate kallal ega hüpanud kellelegi liialt peale. Kuigi võib-olla mõnikord oleks pidanud. Suhtumist näitab lause (vist peale lisaaja kesta Poolalt): „Muidugi on igaühel puudujääke, aga kõik säilitasid alati optimismi ja võitlesid lõpuni“.

C) Jäi oma eesmärkide püstitamisel realistlikuks ja ei käinud välja andressõbralikke kilde teemal „Eesti koondis võiks jõuda EM veerandfinaali“ – kes viitsis suve lõpus vaadata, kui hästi mängisid isegi need meeskonnad, kes ei jõudnud EM veerandfinaali, nägi, et tegu on ulmelise väitega. Loomulikult on positiivne eelhäälestus ja kõrged eesmärgid abiks, aga mulle on alati meeldinud pigem lubada asju, millega tegelikult ka hakkama võiks saada ja kui sealt midagi paremini tuleb, siis see on juba boonus. Ning olles küll realist, ei hakanud ta rätikut nurka viskama vaid üritas ikkagi mobiliseerida oma jõuku ka tugevamatele näppe silma ajama.

Ma tean küll, et kohati sai ta tuld ja tõrva, aga see mind eriti ei morjenda. Sellega seoses on olemas selline kild, et mingi tädike oli „miljonimängus“ vastanud valesti küsimusele „kes neist ei ole korvpallitreener“, valides välja Endeni. Andres Sõber hiljem kuskil kommentaaris: „ühinen arvamusega“. Aga lõppeks oli just Enden treeneriks, kui Eesti võitis 2001 aasta varem olümpial hõbeda saanud Prantsusmaad. Müürsepa kommentaar ajalehes: “Edu tõi peatreener Heino Endeni poolt läbiviidud põhjalik mängueelne analüüs, teadsime täpselt kuidas vastane tegutseb”. 

Sellist mängu nagu Imago teate? Noh, asi käib stiilis: „kui Lauri oleks …, oleks ta …“ ja seal on kuus vastusevarianti. Teisipäeval juhtus aga selline naljakas lugu, et ma pidin mängima Imagot reaalses elus, kusjuures variante ei olnud ette antud. Aga et asi põhjalikumalt ära seletada, tuleb pihta hakata hoopis kaugemast minevikust.

Nimelt leidsid Eesti Olümpiakomitee ja Eesti Turniiribridžiliit, et oleks hea kui oleksid olemas sellised asjad nagu kvalifitseeritud bridžitreenerid. Ja et sinna süsteemi sisse saada, on vaja esialgu tekitada mõned kutselised bridžitreenerid, kes moodustaksid bridžiliidu kutsekomisjoni, et edaspidi treenerikandidaate hinnata. Ja kuidagi juhtus nii, et siinkohal tulin mängu mina – Rummel helistas mulle millalgi novembrikuu alguses, et lugu on umbes nii ja kas ma oleksin asjast huvitatud, mille peale mina leidsin, et oleksin küll.

Nojah, kerides aega kiiresti paar nädalat edasi saabus kätte eelmine esmaspäev, ehk siis 21. november ning natuke aega enne kluppi minekut tuvastasin meilboxist Rummeli meili, mis ütles umbes järgnevat, et 29. novembril peaksin end Tallinnasse EOKsse vedama ning enne seda peaksin saatma ära oma asjassepuutuva CV, kutsetaotlusavalduse ning koopiad haridusdiplomist ning isikuttõendavast dokumendist. Kuna mul oli plaanis teisipäeva varahommikul Pärnusse minna, siis saatsin tagasi sõnumi, et kui reedel kodus tagasi olen, siis tegelen selle asjaga, aga sain vastuse, et tegelikult on neid juba neljapäevaks vaja. Kribasin siis kiiresti blankettidele midagi kirja, otsisin arvutist üles ülikoolidiplomi pildi (õnneks sai see kunagi sisse skännitud) ja skännisin ID-kaardi ära ning panin teele. ID-kaardi skännimine muidugi tekitas mulle teravamaid elamusi eilsel päeval, kui mul oli vaja sellega netis asjatada, aga ma ei suutnud seda rahakotist leida. Õnneks taipasin seda skänneri vahelt otsimas käia. Nojah, see selleks, nädala lõpus ootas mind meilboxis kiri, mis teatas, et mind oodatakse teisipäeva hommikul kell pool kaksteist kutsekomisjoni ette vestlusele (lisaks veel Tiit Laanemäed ja Aavo Heinlot, meile oli ette nähtud veerand tundi nina peale). 

Tundus küll väga nüri veerandtunnise vestluse pärast ekstra Tallinnasse ja tagasi paarutama hakata, aga mis mul ikka teha, otsustasin et seekord jätan bussiliikluse vahele ja lähen oma autoga. Navigeerumine õnnestus imehästi – ma umbkaudu teadsin, et aadress Pirita 12 viitab Lauluväljaku ümbrusele, seega tõmbasin Tallinnasse jõudes üsna ruttu hea õnne peale paremale, Kadrioru suunda ja jõudsingi endise (võib-olla isegi praeguse?) Kadrioru kohviku juures mere äärde välja, ise ka ei tea kuidas. Siis kütsin edasi Lauluväljaku poole ning kavatsesin seal ees peatuse teha, et lähemalt numeratsiooniga tutvuda, kui selgus et lähima maja peal ilutsebki EOK silt. Väga lahe. Halb oli muidugi see, et ma jõudsin sinna pooletunnise varuga, aga nagu pärast selgus, polnud sest hullu midagi, mind võeti letti varem kui algselt plaanis oli.

Peale põgusat ootehetke pidin siis komisjoni ette astuma, seal oli mingi 6-7 inimest (EOK peasekretär Toomas Tõnise oli üks, Jaak Salumets oli teine, ülejäänud näod olid mulle tundmatud, hilisem guugel andis tulemuseks, et need olid ilmselt Kristjan Port, Rein Haljand, Tõnis Matsin, Kersti Rodes ja Martti Raju). Istusin siis maha ja kohe üllatati mind küsimusega, et mida mina kui tulevane kutsekomisjoni liige arvan, mida peaks oskama 1., 2. ja 3. taseme bridžitreener? Küsimus tabas mind täiesti ootamatult (ma ei osanud selleks ette valmistuda, pigem eeldasin, et mult küsitakse, et kuidas Eestis bridžiga lood on ja mis ma ise olen teinud), aga õnneks olin ma tutvunud netis ülal olevate materjalidega ja seetõttu olin vähemalt võimeline suhteliselt nobedalt oma vastuse formuleerima (ja vähemalt ei lennanud orki sellega, et arvaksin 1. taset nende seast kõrgeimaks). Edasi käis selline poolvabas vormis vestlus, õhkkond oli sõbralik ja tundus, et seltskond oli minu suhtes heatahtlikult meelestatud (ja ma ise ka väga ei pudrutanud, kui siis ainult natuke), vahepeal oli neil omavaheline repliikide vahetus, et kehakultuurialast kõrgharidust mul küll pole, aga võrreldes eelmise ala esindajaga saavat ma väga hästi hakkama. Nojah, see selleks, aga vahepeal siis esitatigi mulle „Imago-küsimus“ – kui ma peaksin end võrdlema tuntud Eesti sporditreeneritega, kellega ma siis end võrdleksin? Olgem ausad, see lõi küll täitsa pahviks. Et mitte kogu lõbu ära rikkuda, kuulutan siinkohal välja väikese küsitluse teemal: „Kui Lauri oleks tuntud Eesti sporditreener, siis oleks ta …“. Kes Maarja käest spikerdamata õige nime pakub („õige“ tähendab antud kontekstis seda, mida mina pakkusin, mitte seda, mida rahvas arvab), sellele panen välja pisikese auhinna, vastuse annan teada siinsamas kuskil esmaspäeval-teisipäeval. Ja kes ei söanda „poolavalikult“ midagi pakkuda, siis andku mulle privaatselt mõnd muud kanalit pidi teada. Tegelikult kah, mul oleks lõbus teada, mida asjast arvatakse ja ilmselt teie pakkumine on vähemalt sama hea kui minu oma – seda enam, et teie saate mõelda kauem kui 15 sekundit, millega mina oma variandi välja partsatasin. Intervjuu igatahes lõppes reipais toonides ja eks näis, mis sellest saama hakkab.

EOK majast lahkudes suutsin näidata kõrgemat pilotaaži Tallinna linna läbimises – päeval kell kaksteist jõudsin Lauluväljakult Nõmme Pääsküla-poolsesse külge ilma eriliselt kiirust ületamata (liiklusvoo kiirusel) 15 minutiga. Vedelesin poolteist tunnikest seal vennanaist tüüdates ja siis oligi vaja tagasi pressima hakata. Otsustasin, et Tallinn-Tartu maantee on üks paganama nüri koht ja tegin enne sellele trassile sattumist tuuri „Tunne kodumaad!“ marsruudil Rapla-Türi-Võhma-Põltsamaa. Google Maps väidab, et ma kaotasin sellega umbes 20 km ja 35 minutit (kilometraaži usun, ajas hävisin võrreldes hommikuse tulekuajaga umbes 15 minutit), ometigi arvan, et see oli päris hea mõte – teed olid head ja tühjad ning keegi ei siiberdanud jalus, hinganud kuklasse ega pimestanud vastu tulles tuledega. Vähemalt arvasin, et see on hea mõte, kuni lugesin eilseid uudiseid, et päev peale mind oli ühes tee peal olnud punktis kümmekond autot kraaviga lähemalt tutvust teinud.

Nädalavahetusel Räpina mälumängul käies tekkisid väga huvitavad muusikalised seosed. Kõigepealt küsiti mingit välismaa tibinat, kes on Eestit Eurovisionil esindanud (ja kes ei ole Sahlene), Tiit kuidagi mäletas, et ta esinejanimi oli Sandra (aga tegu polnud sama Sandraga, kes 80te lõpul staar oli). Lõmpsisime siis parasjagu S-tähega 80te laulutibinate üle (lisaks Sandrale veel Sabrina ja Samantha) kui jagati kätte järgmine blokk, mis koosnes naisterahvaste piltidest ja kus kesksel kohal oligi ülalnimetatud Samantha, liignimega Fox. Irvita veel...

Samas mängus küsiti ka Wagneri Nibelungide Sõrmuse tsükli osasid, "Jumalate hukk" (Götterdämmerung) ja "Reini kuld" (Das Rheingold) olid ette antud ja küsiti ülejäänud kahte ("Siegfried" ja "Valküürid"), mida me häbiväärsel kombel ei suutnud meelde tuletada (ma olin küll võimeline ette ümisema valküüride sissemarsi teemat, kuid polnud kindel, et sellenimeline teos olemas on). Aga kuna me juba eurovisiooni lainel olime, siis tabas meid kahjatsus, et maikuus ei suutnud keegi Getter Jaani läbipõrumist (ta vist ei saanud seal eriti punkte?) iseloomustada sõnaga "Getterdämmerung" - oleks päris tabav olnud.

Ma ei ole end kunagi eriliseks grammar nazi'ks pidanud, aga nüüd leidsin täiesti mõttetu pisiasja, mis mulle veidral kombel närvidele käis. Nimelt käisid mälumängurid Belgias ja üks neist suutis Facebookis kolm korda kirjeldustes kasutada linnanime "Brygge". Eesti keeles on see suht kindlasti saksa kaudu tulnud "Brügge" ja kohalikes keeltes on neil kolmas täht "u" ("Bruges" prantsuse ja "Brugge" flaamipäraselt), samuti on ka inglise keeles see linn Bruges. Nii et ma ei tea, mis kurat pidi haritud inimest (ja lisaks veel mälumängurit) ajendama sellist värdvormi kirja panema - vaatasin naljaviluks Wikipediast Brügge kohta käivaid lehekülgi ja ligi 50st ladina tähestikku kasutavast kirjest oli "y" nimes sees täpselt ühes (rootsikeelses)! See ei pruugi küll kogu tõde olla (nt. eestikeelses artiklis kasutati varianti "Brugge"), aga ikkagi, vägisi tuli meelde kettamaailma lugu (vist "Carpe Jugulum!"), kus mõned vampiirid arvasid, et väga lahe on end hoopis vampyyridega nimetada. 

Ahjaaa, kõige loogilisem seletus, et kasutada oleval klaviatuuril ü-täht puudus, ei pea paika, kuna ta oli korra samas lauses kirjutanud "Brüssel" täiesti normaalselt. Jääb veel muidugi variant, et Brüsseli "ü" täht oli viimane, mille klaver välja suutis võtta :)

Tundub, et rösteri suhtes me siiski eksisime - kraanikausi kohal nõudekapis on talle (tema arust) hea koht küll. Ma ei tea, mis sellele loomale sisse on läinud, igaks juhuks tuleb külmkapiust vist paotada nii vähe kui vähegi võimalik.

Aeg (ja kass) sai küpseks, et loom pannilt kõrvale leivakappi tõsta. Õigemini nagu ikka - ta raisk puges sinna ise!

Kuigi ma pole vähemalt viimase 15 aasta jooksul (tõenäoliselt kauemgi) ühtegi loteriipiletit ostnud, õnnestus mul  veidral moel pisike loteriivõit saada. Nimelt mängisin netis pokkerit ja järsku tuli ette kiri, mis teavitas, et meie laual jagati laiali selle saidi pokkerikäsi järjekorranumbriga 69 772 000 000 (minu arust peaks see tähendama kuuskümmend üheksa miljardit, seitsesada seitsekümmend kaks miljonit) ja osalejaile antakse mingit boonust (käe võitjale topelt). Kahjuks mul seda kätt siiski võita ei õnnestunud, ♠9 ♠4 ei osutunud ♠7 ♠S ♥7 ♦4 ♦8 laual kõige tegijamaks (keegi sai seitsme-kaheksaga maja kokku), oleks viimase kaardina tulnud lauda mõni pada (va. 8 või 4), oleks elu juba märksa moosim olnud. Aga 85 taala siiski nagu maast leitud.

Käisin naljaviluks mälu mängimas. Kui välja jätta MM, siis „oma nime all“ (st. paariturniiri või individuaali) mängisin ma viimasti vist umbes 2006 või  isegi 2005, peale seda olen mänginud ainult võistkondlikke. Kuna mäng toimus Tartus ja küsimused tegi Tiit Naarits, siis leidsin, et võib Priit Naruskbergi ettepaneku temaga paaris  mängida, vastu võtta küll ja hiljem tuli veel otsa sporditeemaline individuaalmäng, nii et suhteliselt täistööpäev.

Mis puutub paarismängu, siis sai selgeks, et mu pea kõlbab ainult mütsi kandmiseks ja ajaloo õppimisest pole mitte grammigi kasu olnud. Veel hullem, ka nädal aega tagasi loetud raamatust pole asjad meelde jäänud (ainuüksi selle raamatu põhjal oleks võinud kolm küsimust ära vastata, mis meil lauda jäid). Nii palju punkte ei ole ma lauda jätnud alates sellest ajast kui 2004 õnnestus Eesti individuaalsed meistrivõistlused ära kobistada (ja siis olin ma võistlusele eelneval ööl poole ööni kaarte mänginud ja napsi võtnud). Aga noh, mis ma ikka tühja kurdan, mõned stiilinäited (küsimused on kokku tõmmatud peamisele ideele)

7.) 1955 avaldasid Londonis 11 teadlast manifesti, kus juhiti tähelepanu tuumarelva ohtudele. Kuulsaimate allakirjutanute järgi kutsutakse seda Russelli-… manifestiks. Kes oli see teine teadlane?

Loomulikult olin ma seda eelmisel nädalal lugenud, aga meelde ei tulnud – õige vastus Einstein

12.) Millise kreekakeelse sõnaga nimetatakse kirikulõhet?

Priit mainis kohe, et see oli s-tähega ja lühike, midagi umbes nagu struuma, seepeale üritasin asju väänata ja pöörata ja meelde tuletada, kuidas see inglise keeles on, kuid kuidagi ei suutnud nii lihtsat asja nagu skisma välja mõelda.

42.) Millise templikompleksi lasi Ramses II püstitada Kadeši lahingu auks?

Puhas mündiviske koht – Abu Simbel või Karnak. Mõlemad olid umbes sel ajal tehtud ja mine võta nüüd kinni, kumb Kadeši jaoks sai. Panin siis Karnak, teadagi valesti (kuidagi oli mällu süüvinud „Karnaki templikompleks“ ja „Abu Simbeli tempel“). Piinlik värk, kuna Ramses II oli mul ajaloo lõpueksami teemades sees.

64.) Mis aine tõrjub suhkrutest tekkivat happerünnakut?

Nojah, õige vastus on ksülitool, aga ma olen seda ise kunagi küsinud ja seetõttu teadsin, et tegu on kasesuhkruga, järelikult välistasin selle ja panin kirja teise asja, mis nätsureklaamides eksisteerib – karbamiidi. Pärast tuli meile muidugi pähe, et see ka ei saa õige olla, kuna karbamiid on kusihape. Nii et kui näete mingit reklaami, kus promotakse karbamiidi ja ksülitooliga nätsu, siis tõlkige see maakeeli ära „kasesuhkru ja kusihappega“.

68.) Millised kultuuriloost tuttavad sõnad sobivad „Tõrksa taltsutuse“ rea algusesse – „……… we will be Maried o’ Sunday“.

Kahjuks tekkis mulle lühiühendus, et mis muusikal sellest on tulnud ja seetõttu panin kirja „My fair lady“, õige vastus teadagi (tümp-tümp peaga vastu lauda) „Kiss me Kate“

76.) Oli vaja välja mõelda L-tähega kommunist 80-test (st. L-tähe mõtles Naruskberg välja), mõtlesin end lolliks, aga Ligatšov ei tulnud pähe (jälle eelmine nädal raamatut lugedes tuli see nimi viimati ette)

79.) Indoneesia linn, kus toimus 1955 mitteühinemisliikumise algkonverents

Jälle sada korda loetud (viimati möödunud nädalal) ja koolis õpitud, aga ei tulnud pähe – õige vastus teadagi Bandung.

Nojah, aga meil oli ka häid hetki ja kohati töötas loogika ilusti, nii et siiski saime kokku 7. koha (32 paari seas), kolmandast jäime maha ainult 4 punktiga.

Hiljem spordimängus jälle selgus, et kuigi ma olen muidu rumalamaks jäänud, siis sporditeadmised ei ole väga kannatanud, mõned asjad küll jätsin lollilt lauda, aga samas mõned kobistasin pihta. Parim nali oli see, kui küsiti kaht Eesti mootorrattasõitjat kuskil nõukaaja lõpust ja ma suutsin oma ajusoppidest välja venitada mälestused, kui mind umbes kuueaastasena Piritale mootorrattavõistlusi vaatama veeti ja mulle kaks nime – Jüri Raudsik ja Jüri Randla – selgeks tehti (mäletan, et ühe mootorratas oli numbriga 1 ja teisel 14 – imelist pahna on ikka mälusse ladestunud). Panin need nimed siis kirja ja kaks punkti laekus möödaminnes. Kokkuvõttes sain oma spordimängudebüüdis siis 5. koha (34 osalejat), kolmandale kohale kaotasin punktiga. Ühest küljest piinlik värk, aga teisest küljest jäin rahule.

Teadupärast armastab meie kass end igasugustesse karpidesse toppida - seejuures mida väiksem karp, seda parem. Täna kööki minnes vaatas mulle aga vastu järgmine vaatepilt:

Nagu ma kolm nädalat tagasi prognoosisin, hakkaski ka radikate kõpitsemisega üsna sarnane kamm pihta nagu pesumasinagagi. Seekord olin ma muidugi targem ja kui ma tuvastasin, et firma nimega Randem OÜ kavatseb mind lihtsalt eirates üle lasta, siis ma ei hakanud enda närve kulutamagi edasise suhtlusega. Tuletasin meelde, et oli ju ka bridžimängijal Tõnu Mäekeril mingi torudega tegelev firma, aga mis pagan selle nimi oli, see oli kahjuks ununenud. Esmaspäeval klubis varustasin end vajaliku teabega - Splitter. Esialgu hakkas asi muidugi täpselt sama rada pidi minema - saatsin kirja, keegi ei vastanud. Järgmine esmaspäev helistasin Mäekerile, too vabandas, et oli vahepeal välismaal olnud ja pakkus, et saadab kellegi juba samal õhtul. Kuna esmaspäev on klubipäev, tuli sellest pakkumisest taanduda, selle peale lubas, et annab numbri edasi ja helistatakse mulle neljapäev-reede. Loomulikult sai nädal täielikus vaikuses läbi ja kui ma järgmisel esmaspäeval Mäekerile helistasin oli tal telefon kinni - aga juba kahe minuti pärast helistas torumees, mainis et oli vahepeal ära unustanud ja lubas, et tuleb teisipäeva õhtul läbi (ei tea, kas juhuslik kokkusattumus või salvestati mu kõne kuhugi ja tehti vahepeal meedetuletuskõne). Täielik deja vu, aga erinevalt pesumasinatüübist oligi mees kokkulepitud ajal kohal ja sai asja joonde ajada. Positiivne.

Laupäeval käisin Tommiga Jõgeval bridžiturniiril mängimas. Tegemist oli sellise pilootturniiriga kohas, kus varem pole suuremaid võistlusi peetud, mängutase oli kohati päris kõikuv, aga üldiselt oli tegemist rõõmsameelse ja positiivse üritusega. Ise patserdasime päris korralikult, aga ühe sessiooni kahest suutsime siiski ära võita ja kokkuvõttes saime neljanda koha. Pärastisel autasustamisel sain ma oma elu ühe veidrama auhinna - nimelt järgu eest (mõlemat osalenud suurmeistrit premeeriti mõnusa soolase stritsliga), äkki peaks sellise auhinnastamise sisse viima ka teistele turniiridele, et tõsta järgusüsteemi prestiiži, muidu on ainuke koht, kus järk loeb, koondise valiku edetabel (ja miks see seal nii on, pole mulle suutnud veel keegi ära põhjendada, aga ära seda ka ei korjata).

Täna on mul siis jälle sünnipäev ja uueks vanuseks 32 eluaastat. Ühest küljest võiks öelda, et ma olen vanem kui kunagi varem, aga teisest küljest jälle võib sama väita suvalisel ajahetkel, nii et erilist põhjust paanikaks ei ole sest loomulikult olen ma endiselt ilus, ülitark ja parajalt paks mees oma parimais aastates. Kuigi võib-olla kaalu peaks tõepoolest natuke kärpima...

Moodne elu - kolm inimest istuvad diivanil, läpakad süles. Keskmine plogib, parempoolne loeb ta eelmist plogikirjet ja vasakpoolne ootab, millal uus valmis saab, et saaks lugema hakata.

Meie vana pesumasin otsustas saba anda ja sellega seoses sain ma hindamatu kogemuse suhtlemises remondifirmadega. Hakkasin asjatama augusti lõpul, helistasin kahte kohta ja mõlemal pool jäi jutuks, et saadan neile e-maili. Loomulikult ei tulnud kummaltki kolme päeva jooksul mingit vastukaja. Siis saatsin mingisse järgmisse kohta lihtsalt lambist (ette helistamata) meili ja vastukaja oli väga positiivne – juba järgmisel hommikul (esmaspäeval kell pool üheksa!) helistati ja sain jutule, et ta tuleb kuskil kolmapäeval-neljapäeval vaatama seda aparaati. Möödus nädal ja kui ma järgmisel esmaspäeval tagasi helistasin ja küsisin, et kuidas selle asjaga jääb, siis tuli vastus stiilis „ups, unustasin“. No hüva on, kuna esmaspäevaõhtune aeg mulle hästi ei sobinud, siis jäi jutuks, et helistab teisipäeva ennelõunal, aga nagu karta võis, möödus teisipäev vaikuses ja kui ma tagasi helistades natuke juba urisesin, siis tuli süüdimatu vastus „Aa, me leppisime tänase päeva kokku, ma arvasin, et homse!“. Jäi siis jutt kolmapäeva lõunaks (ma ei tea miks, aga ma üldiselt kipun inimestele lisašansse andma) ja tüüp helistaski! Tõsi küll, see oli alles kell pool neli ja ta teatas, et midagi on jalus ning enne paari tundi ta küll ei jõua, kuna mina pidin jälle õhtuks ära minema jäi jutt neljapäevale. Neljapäeval oli telefon jälle vaikne ja selle peale ma leidsin, et mulle aitab, läksin reedel lihtsalt puhtfüüsiliselt ühte kohta, kuhu ma olin soovituse peale meili saatnud, millele muidugi vastama ei vaevutud, kohale ja sain seal jutule, et seitsme tööpäeva jooksul võtavad minuga ühendust. Kuigi see asi tundus juba suhteliselt deja vu, siis otsustasin, et ühe šansi võib ju tüüpidele anda ja tuleb tunnistada, et ma olin mõnevõrra üllatunud, kui juba nelja tööpäeva pärast helistatigi ja tunni aja jooksul kohale tuldi. Selgus, et pesumasina elektroonika pidi olema segi läinud (väidetavalt Indesit’ide tüüpviga, kuna need olevat niiskuse eest kehvasti kaitstud) ja pole temaga muud pihta hakata kui välja visata. Nädalavahetusel käisime siis poes ja hankisime uue aparaadi - asi, millest tagantjärgi targana oleks võinud kuu aega tagasi lihtsalt pihta hakatagi. Ahjaa, tolle esimese tüübi (OÜ Airemo) telefonikõnet ootan ma seniajani (nüüdseks siis juba üle pooleteise nädala), äkki peaks talle ise helistama ja küsima, et ega ta midagi unustanud pole.

Nüüd on päevakorral radikate reguleerimine (võimalik, et vahetamine) talveks ja igatahes esimeste märkide järgi tundub, et torumeeste tsunft on lähisuguluses pesumasinaparandajate omaga. Kui ma lasin suvel gaasikatla üle vaadata, küsisin ma selle hooldajalt nõu, et kas ta teab kedagi soovitada, kelle poole küttesüsteemi asjus pöörduda tasuks, too andis ühe numbri. Helistasin ja nagu ikka, jäi jutuks, et panen olukorra kirjelduse meilile, et ta saab rahulikult pilgu peale visata ja vastata. Vastust igatahes senini pole tulnud (ca kuu ajaga) ja ma sügavalt kahtlen, et edaspidigi tuleb. Talitasin siis sama mustri järgi – võtsin telefonikõne ühe vastava profiiliga firma „valvelauda“, kus soovitati mul meil saata ja edasi järgnes vaikus. Läksin siis nelja päeva pärast sinna firmasse kohale, sain jutule ja pandi mind jälle ooterežiimile, lubadusega, et nädala-kahe jooksul võtavad ühendust ja tulevad-vaatavad asja kõigepealt üle. Nädal on igatahes juba möödas ja miskipärast mu sisetunne ütleb, et tõenäoliselt tuleb mingi muu tegija leiutada. Aga noh, ootame reedeni ära.

Kui kellelgi tundub, et kogu Tartus on selline asjaajamiskultuur, siis tuleb tunnistada, et on ka meeldivamaid seiku: katla, elektrisüsteemi ja rulooga tegelevad ettevõtted talitasid väga viisakalt, samuti ka autotöökoda (kuigi nad suutsid end talvel levist ära kaotada).

Septembrikuu on ekstreemspordikuu - vähemalt mis puutub minusse. Algas see pihta sellest, et otsustasin ühendada kasuliku kasulikuga, ehk siis liigutada end Tartusse ja selle käigus ka Maarja õe ratta oma trepimademelt ära koristada. Istusin siis üle ei-tea-mis-aja sadulasse, mille käigus selgus, et too on mõnevõrra madalamal kui mulle meeldiks, lenksud niisamuti (no ma olen Madlist ca paarteist sentimeetrit pikem ja pärast mainis ta, et isegi tema jaoks on need natuke madalamal kui hea oleks). Ja eriti ebameeldivaks muutis olukorra see, et mul polnud kasutada ühtegi relva millega neid kõpitseda. Hakkasin siis Tartu poole väntama (google mapsi järgi ca 17 km), ise sadulas kägaras ja jalad kõveralt all (sirgeks neid lükata ei saanud, kand oli selle peale maas), aga kohale ma jõudsin.

Pühapäeval läksin esimest korda peale 1993. aastat kalale. Logistika oli selline, et korjasin Ökuli ja tema truu kummipaadi auto peale (jättes tema truu koera maha), sõitsime Käreverre ja siis Yamaha päramootori abil ülesjõge lanti vedama. Ilm oli super ja muidu oli päris mõnus olla, aga kalad ei teinud erilist kaastööd - minul õnnestus tabada kolm ahvenat ja Ökulil kaks ahvenat ning üks säinas, lisaks veel kuus havinolki, kes sai vette tagasi kosuma visatud. Mingi hetk tuvastasime, et mootor ei taha enam käivituda ja meie kiiluvesi küütleb päiksepaistel kahtlaselt ilusti - nimelt oli mingi kütusevoolik saba andnud ja tagasi pidime tulema juba kondiauru toel, ehk siis mõlamisega (minu stiilinäide ilmselt ei kvalifitseeruks ei sõudmiseks ega aerutamiseks). Selliste juhtumite leevendamiseks oligi algne suund võetud ülesvoolu, tagasiteel tegi õnneks jõgi suurema osa tööst ära, ma parem ei mõtlegi variandile, kuidas oleks välja näinud vastuvoolu tulek.

Saanud sellest innustust (või siis võib-olla oli liigsest päikese käes viibimiseks lisaks mõnevõrra kõrbenud näonahale ka mul ajud ära kärsanud), otsustasin esmaspäeval ette võtta jalgsimatka Tartu kesklinna (needsamad ca 17 km). Esialgu ei olnud häda midagi, aga kui Tartu silt juba paistma hakkas, siis tekkis küll tunne, et vist sai natuke liiga suurelt ette võetud. Aega läks sellega ca 2.45 ja tänaseks on mõlemad kannad korralikult rakkus ja pöialiiges natuke kange. Muidu pole enesetundel suuremat häda, aga ilmselt ma niipea enam sellist retke ei korda.

Eilsel Melli sünnipäevapeol istusid grilli ääres kõrvuti kaks noort naisterahvast. Tuvastasin, et ühel ronib mööda juukseid ringi üks paganama pirakas ämblik. Küsisin siis talt, kas ta ämblikke kardab ja kui olin saanud vastuseks "ei", mainisin talle, et see on väga hea, kuna tal on üks soengusse pugenud ("jah" puhul oleksin ilmselt lõuad koomal hoidnud ja lootnud, et probleem laheneb iseenesest). Järgnes kõva kiljatus, püstihüppamine ja põgenemine - ning seda kõrvalistuva neiu poolt, keda too putukas grammigi ei ähvardanud! See, kellel oli ämblik peas, jäi oma sõnadele kindlaks ja kannatas selle teabe ära silmagi pilgutamata.

Midagi imelikku toimub - eile hommikul vedeles meie rõdul linnulaip, täna oli seal hiirelaip. Meie majapidamises on kass täiesti olemas ja see peaks nagu küsimuse, et kust need sinna tekivad, päevakorrast väga lihtsalt maha võtma, aga meie kass on esiteks üsna laisk ja malbe olevus, teiseks on ta N'ndat põlve toakass (kui uskuda Maarja õe, kes ta mulle kunagi sünnipäevaks kinkis, sõnu) ja kolmandaks on ta natuke praakvariant - tal on nimelt ühel esikäpal liigestega mingi kamm ja seetõttu lonkab. Nii et põhimõtteliselt on olemas viis varianti:

A) meie kassist on kogemata kombel tõsine murdja saanud
B) mõni naabruskonna kõuts ei ole aru saanud, et meie kass on steriliseeritud (kuigi kassidel vist kinkimise komme puudub, neil pigem selline "fuck me, thank you" suhtumine)
C) mõni naabruskonna emakass vaatab, et meie oma on selline väike ja niru ning on ta ära lapsendanud, ning õpetab teda endale toitu varuma puhuks, kui me ta kunagi välja viskama
D) mõni naabruskonna suvalisest soost kass lihtsalt ülbitseb ja veab oma laibad meie rõdule
E) meie rõdul on nii halb aura, et hiired ja linnud surevad ise sinna peale ära

ootame huviga, mida homne päev toob...

Lood elust enesest, Hannese kurtmine:

"Eile ronis üks tüüp mu maja kõrval alajaama katusele ja sai seal ilge paugu, pool tundi elustati. Täna pasundatakse sellest igal pool, aga tegelik tragöödia oli selles, et mul oli just pokkeriturniir käsil ja see elektrikatkestus keeras selle kanni!"

Milleni viib aastake elu väljamaal - eile Tartu Lõunakeskuses Elisa putkas asjatades õnnestus mul müüja mingile küsimusele reipal häälel "Yes!" vastata (äärepealt oleks tulnud "Oui, merci!")

Viimane nädal Luksemburgis kujunes kuidagi väga seltskondlikuks. Kui varem me eriti väljas söömas ei käinud, siis nüüd tuli esmaspäevast neljapäevani kolm väljasistumist. Viimasel päeval jõudsime ka Frenchi kohvikusse, kus erinevalt Hargla romaanist tuhlipissat ei saanud, küll aga otsustasin uuesti testida tatari böffi, hoolimata esimestest mitte väga headest kogemustest Dijonis käies. Seekordne osutus väga heaks, nii et esimesel korral ei olnud ilmselt viga toidus üldiselt vaid valmistajais.

Nüüdseks olen siis Luksemburgist lahkunud. Veidral kombel ei õnnestunud otse Eestisse tulla - turniirigraafik nõudis oma ja praegu viibin keset Rootsit Örebro linnas võistlusel nimega Chairman's Cup. Tegemist on Rootsi suurima bridžifestivaliga mille põhiüritusel, võistkondlikul turniiril, osaleb 114 võistkonda (ja lisaks toimub hulk kõrvalpaarikaid). Esimesed kolm vooru on ära olnud, oleme +1 peal. Eesmärgiks on tulla 32 sekka, siis saab play-offidesse (64 sekka saamise puhul saab nn. bonus cupile mille võitja saab mängida play-offi kolmanda koha peale).

Reisi peal (mis minu puhul hakkas äratusega kell kolm öösel, et võtta buss ja Charleroisse lennuki peale jõuda... uuugh) toimus Ryanairi lennukis lõbus lugu - pardameeskond (ilmselt hispaanlased) tervitas rahvast reipalt, stiilis: "täname, et olete meie lennul, mis lendab Charleroist ...." nüüd tekkis paus ja teksti lugev tüüp vaatas teisele otsa, teine vaatas tuhmi näoga tagasi ja kehitas õlgu. Selle peale hakkas esimene uuesti oma paberist näpuga järge vedama ja lõpuks leidiski õige koha: "...Stokholm Skavsta lennujaama".

Ka turniiri korraldajad on huumoripreemia ära teeninud, Tiidust on saanud kaardimängijale kohaselt "Tilt" Laanemäe.