Meie rahvalugejate kambal oli pisikene istumine piirkonnajuhi pool. Kuna maad oli sinna kõigest mingi 4-5 kilomeetrit, otsustasin kohale navigeeruda omal jalal. Ja selle distantsi peale Vedu-Saadjärve teel (tegemist ei olnud maanteega, aga ka mitte täieliku külavaheteega) peatus mu kõrval täiesti provotseerimatult koguni kaks autot, kes küsisid, kuhu ma suundun ja pakkusid küüti! Okei, üks neist oli naaber, kes mu ära tundis, aga teine oli mingi täiesti võõras naisterahvas. Kui ta kinni pidas, siis ta küsis, et kuhu ma lähen ja pakkus transat ja alles seejärel hakkas huvi tundma, kes ma selline olen, et tema ei tunnegi. Lisaks juhtus veel selline asi, et kui ma möödusin parasjagu mingist põllust, kus traktor oma kevadisi ringe tegi, peatus minust 50m eespool üks auto, kruttis akna alla ja aknast väljus käsi fotoaparaadiga ja tegi eelpoolnimetatud trakatsist pilti. Tõsine sürrealism kuubis, kas elu on siis maal nii pekki läinud, et inimesed pole varem traktorit näinud?

Eelmisel teisipäeval juhtus selline kahetsusväärne lugu, et kaubandusvõrgust juustu hankides osutus minu saak pooleldi praagiks. Otseselt ta halvaks läinud ei olnud, kuid tal oli selline kuiv ja soolakas mekk juures, nagu oleks ta juba natuke kuskil õhku saanud (umbes sarnane maitse tekib juustul külmkapis seistes).

Olin toimunu üle nats nördinud, aga leidsin, et tusameel tuleks kuhugi välja valada. Võtsin siis kätte ja saatsin Estoverile (tegemist oli tema hollandi leibjuustuga viilutatud kujul) kirja, milles kurtsin oma kurva saatuse üle.

Tulemus oli üllatavalt positiivne - sain juba järgmisel päeval vastuse, kus lubati mu juust paremaga asendada (ja vana sooviti tagasi saada, et analüüsida, et mis seal viltu oli läinud). Aega sellega küll läks, aga täna hommikul toodi mulle uus pakike ning lisaks veel väikseks boonuseks karbike määrdejuustuga. Viis pluss, ma ütlen!

Käesoleval nädalal olen ma end juba kaks korda täieliku blondiinina tundnud. Või pigem on õige öelda, et mul oleks olnud juba kaks võimalust end täieliku blondiinina tunda, kui ma selliseid asju põeks (oma võhiklikkusest asjade suhtes, millega mul puudub varasem kokkupuude, suudan ma tegelikult täieliku südamerahuga üle olla).

Eelmisel nädalal keeldus kaastööst üks auto tagaustest – nimelt ei olnud teda võimalik seespoolt avada, kuna link lihtsalt ei andnud ühendust. Ei aidanud ka lukuga edasi-tagasi klõpsimine ja muud nõksud, ust tuli avamas käia väljaspoolt. Läksin siis esmaspäeval autoteenindusse ja minu üllatuseks selgus, et lisaks kõikidele näha olevale lapselukule on autoukse peal üks väike lüliti, mille nägemiseks peab uks avatud olema ja vot see olevatki „õige“ lapselukk ning töötabki selle põhimõttega, et ust saaks avada ainult väljaspoolt. Ühesõnaga saab suure osa autodest mugavalt litsilõksuks ümber kohandada selle plussiga, et tahapingile istumasaamiseks ei ole vaja kaasistuja tooli tagant läbi pugeda. Nojah, aga kuna ma juba teeninduses olin ja auto garantii lõppeb sel kuul ära, siis tehti mulle seal kiirkorraline ülevaatus (et kas midagi on vaja veel kõpitseda, kuni on võimalik seda garantii ajal teha) ja arvet ei esitatud. Väga viis.

Teine probleem varitses mind meie keldris. Nimelt tuvastasin, et sissetulev veetoru on veemõõtja kandist läbimärg ja selle all põrandal on niiske laik. Tundsin siis muret, et äkki tihendid lasevad läbi (seoses kurbade kogemustega sügisesest kraanivahetuse ajast) ja suhtlesin meie veefirmaga. Nad andsid ühe oma töömehe kontaktid (õnneks on neil niikuinii siinkandis tegemist ja ekstra Tartust kedagi kohale polnud vaja kutsuda). Täna olid siis tüübid ukse taga ja näitasin neile probleemse koha ette. Selgus, et kõik on tegelikult täiesti korras, tegemist on lihtsalt kondenseerumisega (väljast tuleva veega toru on külmem kui keldri temperatuur ja keldris olev niiskus ladestub toruseintele ja tilgub sealt maha). Väga veider küll, et varasema kolme aasta jooksul pole ma kordagi sellist asja tähele pannud (st. minu arvates ei olegi sellist asja varem juhtunud), aga võib-olla siis sai veebruaris-märtsis rohkem köetud kui tavaliselt (mis osaliselt seletaks ka enneolematult suuri ja koledaid küttearveid – teise osa seletaks gaasihinna tõus) ja seetõttu oli temperatuurivahe suurem kui muidu. Eks siis tuleb torule mingi isoleerkiht peale venitada. Aga jah, kuna torumehed juba meil olid, siis vahetasid nad ühe soojaga ka veemõõdiku välja – niikuinii olevat see lähiajal plaanis olnud.

Nii et sellel nädalal olen juba õppinud selgeks kaks uut asja oma auto ja kodu kohta ning nädal on alles poole peal. Eks näis, millega nädalalõpp üllatab.

Minu aktiivne rahvaloendajatöö on nüüdseks loodetavasti otsas. Nimelt püüdsin eile kinni kaks viimast inimest, keda ma olin juba nädal aega varitsenud ja kui kuskilt põõsast mõni üllatusmees (või -naine) välja ei ilmu, siis rohkem ei ole vaja enam kuskil kohapeal käia. Muljetan siin siis natuke, enne kui endalgi asjad meelest ära lähevad.

Nagu arvata oligi, mulle sobis sedasorti tegevus suurepäraselt, inimestega läbi saamine ja enda tegevuste planeerimine tuleb mul päris hästi välja - ilmselt vahepealne müüjatöö + arvutimängud on neid skille hästi arendanud. Inimestega konfliktiolukordi ei tekkinud (ainult paar tükki urisesid moka otsast ukse vahelt, et nad on juba loendatud, mis ma neid enam tüütamas käin - aga ega nemadki väga kurjad olnud, eriti kui ma viisakalt vabandasin ja seletasin, et tegemist on üldise süsteemse bläkiga ja minu käsutuses olevad andmed on kohati puudulikud). Koertega sain ka ilusti läbi, ühegi murdjaga konfrontatsiooni laskuma ei pidanud. Õigemini ega ma seda ei olekski teinud, kui vähegi võimalik, pole minu asi tööülesande nimel oma elu ja tervisega riskida, ega ma mingi lendur Marusjev ei ole. 

Koertega siiski juhtus mul kaks omapärast seika:

Ühe talu juures oli auto maja ees ja väravad lahti. Vaatasin, et kedagi ega midagi ei liigu ja tulin oma masinast välja, ning kui maja nurgast mööda sain, siis tuvastasin, et mingi elukas magab seina ääres. Leidsin, et tõenäoliselt on parem, kui ta ärgates ei näeks esimese asjana mind vastu välisust prõmmimas ja liikusin tagasi autosse ning andsin signaali - lootes, et ehk inimesed majast seest kuulevad ja tulevad välja, nende juuresolekul ikka mugavam murdja loomaga sama hoovi peal viibida. Inimesed ei reageerinud, aga ses suhtes täitis signaal oma eesmärgi, et äratas koera üles. Ja loivaski siis üks paras volask maja nurga tagant välja, haigutas, vantsis autost mööda lähima puu juurde ja tõstis jalga. Auto ega selle sisu ei olnud üldse huvitavad. Igaks juhuks testisin enne õue minekut olukorda veel sellega, et avasin autoukse - et vaadata, mis näoga ta sellesse suhtub. Temal oli savi. Seepeale tegin educated guessi, et kui nii suur loom vedeleb lahtise väravaga hoovis ilma ketistamata ja käitub ka äärmiselt ebaagressiivselt, siis tõenäoliselt ei ähvarda mind miski ja väljusin masinast. Koer tuli, nuusutas mu korra põgusalt üle ja seepeale siirdus kuuri nurga taha omi asju ajama - no ikka eriline pohhuist.

Teises kohas aga juhtus nii, et kui ma seal esimest korda käisin, oli hoovi peal neli koera - kaks suurt ketis ja kaks nähvitsat lahtiselt. Sõitsin autoga maja ette ja andsin signaali - aga inimesi ei kuskil. Tegin riskianalüüsi ja hindasin olukorra selliseks, et "ohtlikud loomad on ketis kinni ning need kaks klähvivat "karutapjat" suudan ma vajaduse korral paika panna küll". Marssisin siis autost välja, jalutasin ukseni ja jätsin sildi ukse vahele, ning läksin tagasi masinasse. Nähvitsad haukusid küll mis kole, aga lähedale tulla ei usaldanud, passisid hoopis suurte koerte ketiulatuses (suured koerad võtsid asja märksa rahulikumalt). Alles siis kui ma juba autos tagasi olin, tegid tormijooksu autoni ja saatsid mind meeleoluka lõugamise saatel minema. 

Kui ma paar nädalat hiljem sinna kohta tagasi läksin, et  inimesed lõpuks üle lugeda, oli koerte kisa jälle taevani, aga minu lähedale nad taas tulla ei usaldanud (kui jätta välja see, et üks neist nähvitsaist üritas sõitva auto alla viskuda - või mida iganes ta seal siiberdas). Intervjuu ajal aga kommenteeris perenaine, et "vaatasin, et te olite sildi ukse vahele jätnud ja tundsin kohe hirmu, et mine tea, kas koerte hammaste vahelt ka riideräbalaid leiab". Nimelt selgus, et need kaks lontrust on suhteliselt vastiku ja kiusliku iseloomuga elajad, et kipuvad võõrastele hambaid näitama ja kui on halvas tujus, siis võivad ka omasid näksata. Ükskord olevat juhtunud selline lugu, kus üks PRIA näitsik oli seal hoovi peal püstihädas, sest hoolimata omaniku kohalolekust proovis üks neist vägisi talt koeproove võtta ja oli selle nimel nõus kasvõi auto alt läbi pugema. Saa siis nüüd aru, kas neil on rahvaloendajate suhtes suurem aukartus või ütles miski mu kehakeeles, et minu peal hammaste proovimine ei pruugi osutuda ohutuks lõbuks - igatahes hoolimata oma sõjakast kisast, lähemale kui kaks meetrit kumbki neist mulle ei tulnud.

Lõbusamad hoiatussildid:

"Kui sa seda silti lugeda näed, oled mul juba kirbul!"

"Ettevaatust, kuri koer! Ja kassi ei tasu ka üleliia usaldada!"

Autoga õnnestus mul kinni jääda ühe korra - õnneks kodule suht lähedal ja sain Tommi appi kutsuda. Paar korda läks veel napikaks, mingist mäest sain üles umbes viiendal katsel ja paar korda lihtsalt loobusin kahtlaste teede läbimisest ja jätsin need objektid paremaid aegu ootama. Kodukandi geograafia sai ka hoobilt hulka selgemaks. 

Surnud hingi (kes olid surnud selle aasta alguses, aga tuli ära lugeda) sattus mulle kaks, ühe pere juurde sattusin kohe järgmine päev peale matust. Ei olnud just parim ajastus, aga inimesed võtsid asja väga rahulikult, nii et probleemi ei tekkinud.

Kahtlane oli see, et ma olin loenduskuu vältel kolm korda haige, mis on muidu umbes kolme aasta norm. Kõigepealt üsna alguses läks hääl ära (ilmselt liiga palju suht jahedas ja niiskes autos oldud), seejärel ründas mind mingi asi, mis lõi päevaga palaviku 39,5 peale (õnneks taandus paari päevaga) ja lõpuks tuli kõrvapõletik. Kõrvapõletikuga kaasnevalt selgus selline veider tõsiasi, et mul pole kodus ainsatki mütsi, mida sellisel puhul kanda (viimased 15 aastat olen vaatamata ilmale palja peaga käinud) ja seega pidin Maarja vanematelt mõne laenama. Maarja ema oli igaks juhuks mulle neli tükki valmis vaadanud (et näis, milline sobib ja meeldib), üks neist oli balaklava-tüüpi (ainult silmaavad paistavad välja). Mõtlesin, et oleks päris hea nali see endale pähe tõmmata ja inimestele ukse taha minna, aga jätsin selle siiski igaks petteks tegemata.

Inimesed olid peaaegu kõik sõbralikud ja abivalmid. Isegi sellistega, kelle eest naabrid hoiatasid, et tegemist võib olla "raskete kundedega", polnud vähimatki probleemi. Üks pakkus mulle lõunasöögi, üks palus tunni aja pärast tagasi tulla - ja naastes selgus, et ta arvas, et tal on korter külm ja soendas ühte tuba radiaatoriga, et ma ei külmetaks ja kolmas küll kohapeal midagi ei pakkunud, aga kui ma sattusin nädalake hiljem Lähte poes tema taha kassasappa, siis lasi ta mu endast ette, kommenteerides et "oh, mul aega küll, aga te tahate kindlasti võimalikult ruttu lõunale saada". Üldine eluolu maal on ikka väga vilets (ja ma olin suhteliselt Tartu lähedal ning ma ei kujuta ette, milline võib see olla veel kaugemates kolgastes), ja kuigi inimesed ei olnud küll erilised vingujad, siis sellest hoolimata avaldasid päris paljud nördimust, et Stenbocki maja, komantšide pealikuga eesotsas, ja 101 dalmaatslast oma tegudega (ning veel enam suhtumisega) neile kõrges kaares pähe lasevad. Üks "kunde" ütles mulle otse välja, et ta ei teinud loendust netis vaid ootas rahvaloendajat, et näha, kas riik vähemalt sellega hakkama saab, et inimese kohale saadab - konstaablit polevat ta küla peal kordagi näinud juba ca 5 aastat.

Mis asja korraldusse puutus, minu arvates jätsid loenduse organiseeritus ja SA poolne kommunikeerumine loendajatega väga tugevalt soovida. No krt, kui asja hakati ette valmistama mingi 5-6 aastat tagasi, siis eeldaks ju, et süsteemid töötavad, eelinfo on korralikult läbi töötatud ja loendajatele tehakse inimeste ja objektide leidmine suhteliselt hõlpsaks - selle asemel, et kohati pidi hakkama Sherlockit mängima ja ootama, kuni süsteeme kõpitsetakse. Minu arust oli ka e-loendus suhteliselt ebaõnnestunud üritus - kuigi see reaalse loendustöö mahtu vähemaks, komplitseeris see ülejäänud töö tegemist tunduvalt. Tekkisidki olukorrad, kus inimene oli end küll lugenud, aga andmebaasist seda üles ei leidnud või siis tuli ikkagi käia üle kontrollimas, kas kõik sai õigesti loetud. Viimased juhtumid olid küll reeglina lihtsad, umbes paari minuti töö (kuigi mitte alati), aga neid oli siiski umbes neljandik/viiendik kogu netis loetute hulgast. Ja need olid sellised, kus süsteem aru sai, et võib-olla on kuskil mingi viga sisse tulnud, ma olen täiesti veendunud, et päris paljud sellised asjad jäid kontrollimata. 

Üldiselt olen rahul, mulle tegelikult täitsa meeldis seda tööd teha - aga sama hea meel on mul ka selle üle, et see lõpuks läbi sai. Loodetavasti ei teki viimasel hetkel enam midagi, mis kiiret lahendamist nõuaks ja asjale võib joone alla tõmmata.

Laupäeval olin kohtunikuks ak-orgide bridžiturniir (õnnitlused Kati Koido – Ernst Tungelile, kes võitsid). Lõuna ajal otsustasin minna sööma sellisesse kohta nagu Krooks ja sealne teenindus igatahes oli selline, et tõenäoliselt ma niipea seda ettevõtmist ei korda. Tõe huvides tuleb mainida, et toit oli hea.

Nimelt jalutasime sinna sisse väikese seltskonnaga ja ma tundsin huvi, et kui kaua võtab aega, et saada kätte paneeritud šnitsel. Roosa kampsuniga tibin leti taga mainis, et ca 25 minutit. Teine inimene meilt küsis, et kas midagi rutem ka saab – selle pealt kähvati vastu nipsakal toonil: „ega meil siin mingi kiirtoidukoht ole!“ Eino sorry, et küsisime. Vahepeal oli näitsikul aega suhelda igasuguste oma tuttavatega, kes seal leti ääres aega veetsid, selle asemel et tellimusi edasi anda ja loomulikult 25 minutiga ma oma praadi kätte ei saanud. Lõpuks hakkas toit vaikselt lauda jõudma. Millegipärast mulle, kui esimesele tellijale jõudis see loomulikult kõige hiljem kohale – vaatasin kellalt, et rohkem kui 50 minutit peale kassas käimist! Nojah, panin siis oma prae nahka, see oli päris hea, kuigi ma natuke imestasin, et see asi tundus pigem loomaliha olevat ja paneeritud ta ka nagu eriti ei olnud, pigem üleküpsetatud. Hakkasin juba vaikselt lahkuma, kui meie laua juurde tuli ülalnimetatud tibin ja küsis, et „kas teie lauas oli kellelgi paneeritud šnitsel?“ Ühesõnaga oli ta lisaks kõigele muule suutnud mulle ka vale prae tuua (ja õiget tulnuks veel veerand tundi oodata!!!). No ma olin küll piisavalt näljane, et lüüa hambad sisse esimesse toitu meenutavasse asja, mis mulle ette toodi ja ega ma ausalt öeldes eriti ei mõelnud, et mida ma tellinud olin, aga ma pean tunnistama, et selle ooteperioodi järel poleks ma hakanud teist nägu tegemagi, kui mulle ka OLEKS meenunud, et ma tellisin midagi muud. Mainisin talle, et „ahjaa, tõepoolest mul oli ju paneeritud šnitsel, aga see teine asi, mille te mulle ette panite, oli ka täiesti hea!“ ja lahkusin. Palju õnne talle selle kunde veenmisel, kes loomaliha tellis, et tegelikult kõlbab ka siga süüa ning tehku järgmine kord oma tööd paremini ja inimestele realistliku ooteaja ütlemine oleks ka abiks.

Ma ei saa aru, mismõttes võru keel on eesti keel ja soome keel ei ole?

Nimelt tegi üks tuttav paar päeva tagasi FBsse võrukeelse kirje, kus kommenteeris mingit soomekeelset asja (allpool oli ka soomekeelne tekst olemas)  - ja võite kaks korda arvata, kummast ma aru sain ja kummast mitte! Setu keelest ma parem ei räägigi, seal tunduvad enamus sõnu pealevaadates jumalasta võõrad olevat.

Sarjast "huvitavaid kokkusattumusi":

Tavaliselt ma hommikuti telekat ei vaata (no võib-olla kaks korda kolme nädala jooksul) ja ammugi ei vaata ma ETVd ja Terevisiooni. Aga just täna hommikul, veerand tundi tagasi, klõpsasin teleka käima, kogemata kombel oli see jäänud ETV peale ja mulle vaatas sealt vastu mu oma ema, kes rääkis raamatust, mille ta oli valmis kirjutanud ja mille esitlus täna on!

Raamat ise siis selline:

Kuna mind vahepeal värvati tööle rahvaloendajana, siis oleks pidanud täna olema minu esimene välitööde päev. Paraku aga selgus, et tuleb veel neli päeva kodus vaimu valmis sättida. Et aeg mitte ilmaasjata raisku ei läheks, otsustasin et kindlustan end väheke juhtumi vastu, kui läpakas peaks kaastööst keelduma – nimelt tuleks siis tegeleda paberankeetidega ja kes seal ikka viitsib näpuga järge vedada (ja topelttööd teha, kuna kunagi tuleb info ikkagi mõnda arvutisse salvestada). Seega leppisin kassiga kokku, et sellisel juhul lükkan hoopis tema kotti, tema peab vajaliku info meeles ja sisestab ise pärast arvutisse. Teadupärast on kassidel raskusi kontsentreerumisega ja nende tähelepanu hajub, seetõttu leppisin kokku, et ta annab mulle oma valmisolekust märku „tuledega“. Kui silmad hiilgavad roheliselt, siis on ta valmis andmeid salvestama, kui punaselt, siis mitte ja vajab mingit lisamotiveerimist. Lisan mõlemast variandist ka pildi (kuigi nagu piltidelt näha – kehakeelest peaks täiesti piisama).

Kass sisselülitatult

Kass väljalülitatult

Muidu olen täis nördimust orgunnigeeniuste vastu – lasin end ära rääkida, et mängin eilsel õhtul mälu, aga alles mingi kaks tundi enne mängu helistati mulle, et „mäng jääb ära, kuna eestvedaja oli unustanud ruumi broneerida!“. Ja eriti halvaks muutis asja see, et ma olin tegelikult juba bussis ja tiksusin Tartu poole!

Ilmselgelt ei olnud eilne mu parimaks päevaks liikluses. Niipea kui hommikul Tartu linna sisse vurasin, peatasid mundrites tüübid mu kinni ja panid puhuma. Midagi mul välja ei õnnestunud puhuda  ja sain oma teed jätkata. Matk iseenesest viis Pärnusse, õigemini küll Paikusele, kus oli vaja jälle mälu mängimas käia.

Kui Tartu kandis olid teeolud ideaalsed, siis kuskil Võrtsjärve põhjaküljest alates hakkas asi järjest imelikumaks kiskuma, vinge lumesadu limiteeris nähtavuse paarikümnele meetrile ja liikumiskiiruse 65 km/h-le. Ootasin pikisilmi Kilingi-Nõmmeni jõudmist (sealtmaalt on tehtud uus lai ja sirge tee) ja jõudsingi selle ära oodata. Sadu jäi järgi ja teepinda oli mingite lund lükkavate masinatega töödeldud ning sõidujälg oli suhteliselt puhas. Lükkasin siis kiiruse kuhugi 90 km/h alla (ja vaatasin, kuidas kõik must järsku mööda vuhisema hakkasid) ning sõitsime loba ajades edasi lääne poole. Ja siis paarkümmend kilomeetrit enne Pärnut, kui jutt oli just parasjagu veidraid radu pidi Trafalgari lahingust Vormel-1 peale jõudnud (ühine nimetaja oli Villeneuve) otsustas auto sirgel teelõigul vibama hakata (ei teagi, kas ma kaldusin ühe rattaga lumevaalu või oli jälje põhjas jää või mingil muul põhjusel)  ja mul ei õnnestunud seda ühegi  valemiga kontrolli alla saada. See teadagi ei olnud just eriti üllatav, arvestades et libedasõidu koolitusel ei õnnestunud see iga kord ka 50 km/h peal. Tulemuseks igatahes see, et auto tegi spinni ja maandus teisel pool teed kraavis. Õnneks üle katuse ta ei käinud ja turvavööd olid kinni, nii et kõik olid elusad ja terved. Ainult et omal jõul masinat küll enam kuidagi liikuma saada ei olnud võimalik. Hakkasin parasjagu välja selgitama maanteeabi numbrit (kui ma õigesti mäletan, oli see sama, mis suur slämm kallismastis odavas tsoonis, ehk siis 1510), aga parasjagu peatus meie kõrval mitte-esimeses-nooruses Audi, millest väljus tüüp, kes nägi välja nagu vanemaks ja targemaks saanud rullnokk ja pakkus oma abi meie väljahiivamisel, kommenteerides et ta on ise küll ja küll ise kraavis käinud ja teisi välja aidanud. Kruvisin siis tõmbepoldi külge ja tüüp nõksutaski meid kraavist välja (pean ausalt tunnistama et ma olin selle plaani edušansside suhtes esialgu sisimas üsna skeptiline, kuna pealtnäha ei tundunud selle auto traktoriomadused väga vinged olevat). Auto kahjustused olid minimaalsed (esipamperi alt killuke plastmassi) ja võisime oma matka jätkata. Isegi mälumängule jõudsime õigeks ajaks kohale. Nojah, aga see oli ainult pool võitu, tagasi oli vaja ka tulla.

Tagasiteeks valisin marsruudi üle Tõrva (üks inimene oli vaja Elvasse ära sokutada) ja kuskil nõks peale Tihemetsat hakkas peeglist mingit põlevat vilkurit näitama. Peatusin siis ja politseinik tuli minu juurde, tutvustas ennast ja küsis mult dokumenti näha. Seejärel esitati mulle üleplaaniline küsimus, et kas ma oskan arvata, miks mind peatati – mina ei osanud. Selgus siis, et mul taga põlesid udutuled - ma olin need purgaa keskel sisse lülitanud ja unustanud hiljem välja lülitada, sest armatuuril nende kohta ühtegi tulukest ei ole ning see nupp, kus märgutuli põleb asub täpselt rooli taga sellises kohas, kust ma seda ei näe. Lasin siis kõrvad longu ja kahjatsesin pattu ning politsei mainis, et „seekord piirdume hoiatusega, aga järgmine kord üritage see ikkagi välja lülitada, sest ega me ometi mingeid probleeme ei taha“. Nojah, kui ikka hakkab viltu vedama, siis need asjad kuhjuvad.

Peale Tõrvat sõitis mingi masin must mööda ja hakkas vaikselt eest ära nihkuma.  Mingi hetk oli see siis piisavalt kaugel, et lähituled kaugtulede peale lülitada ja sellel momendil ilmus tee kõrval valgusvihku põdrapea! Selgus, et tal oli keha ka küljes ja suund oli sõidutee poole, aga õnneks otsustas ta siiski edasiliikumise peatada vähemalt seks ajaks kui ma tema asukohast mööda olin jõudnud. Oleks ta  otsustanud edasi spurtida, siis kurat seda teab, kas oleks õnnestunud teda (ilma ise jälle kraavi sattumata) vältida. Ma arvan, et mitte – vähemalt mitte sellel päeval.

Kuna kraaviskäigu ja sealt väljasikutamise tagajärjel oli auto üsna kõntsane, siis otsustasin Tartus autopesulast läbi käia. Hakkasin sealt väljuma ja selgus tõsiasi, et keegi raisk oli otsustanud end autopesula väljasõidutee ette parkida täpselt nii, et mina sealt välja ei mahtunud! Selgus siis, et vahepeal oli mingi narkar tanklas sigatsema hakanud ja tüübi rahustamiseks oli kaks turvamasinat välja sõitnud, millest üks ilmselt arvas, et ju siis keegi laupäeva õhtul kell kaheksa autopesulas ei käi. Õnneks ei pidanud seal ka üleliia passima, väikese küünitamise tagajärjel suutsin seinalt välja lugeda kassa numbri ja sealt anti sõnum edasi, et autole on ka sobilikumaid parkimise kohti.

Nojah ja õhtu lõpetuseks sai kirsiks tordi peale see, et kui ma üritasin ühesuunalist teed pidi tanklast välja sõita, siis otsustas keegi just minu nina alt tellist eirates teises suunas läbi sõita.

Koju jõuda oli tõesti hea tunne. 

Selgus, et arvutid on täiega erapoolikud. Rääkisime Maarjaga MSNis Ockhami Williamist (tüüp, kelle järgi on nimetatud Ockhami (Occami) habemenuga) ja ma arvasin, et ta on pärit kuskil 15. sajandist. Kiire konsultatsioon wikipediaga (tea, mida inimesed tegid enne arvutiajastut, kui neil mingi sarnane arutelu ette tuli?) andis vastuse, et ta oli vanem, eluaastateks 1288 – 1348. Kommenteerisime praktiliselt korraga „isegi veelgi varasem“, mille peale tuli mulle pähe mõte, et kui Aliast mängides on pidevaks probleemiks küsimus, et kes ikkagi õige sõna kõige varem välja öeldud sai, siis saaks tänapäevaste vahenditega seda probleemi välistada nii, et vastata kirjalikult mingis vestluskeskkonnas ja sealt on näha, kes ees oli. Ainult et… kui Maarja teatas, et tema jõudis enne, siis tekitas see minus segadust, kuna minu arvuti järgi olin mina nobedam olnud. Ja kõnelogi uurides selguski tõsiasi, et mõlemad ütlused olid sisestatud samal sekundil, tema arvuti kohaselt oli tema kiirem, minu oma järgi aga mina.

Laupäeval käisin taas mälu mängimas, Paide paarismängul. Kui eelmine kord olin osalenud Tartus Tiit Naaritsa tehtud mängus paaris Priit Naruskbergiga, siis seekord oli olukord täpselt vastupidine – mängu tegi Naruskberg, aga paaris mängisin Naaritsaga (ei olnud vaja tähestikku mööda kaugele minna). Mäng kulges hästi, saime kolmanda koha – paar asja jäid lollilt lauda, mõned aga sai ilusti ära kobistatud, nii et need taandusid enam-vähem välja. Huvitav oli see, et seekordne mäng tekitas eriti palju surikaadiefekte („ametlik“ nimetus – Baader-Meinhofi fenomen): mängust möödunud nelja päevaga olen ma tabanud juba kaks (arvutifirma ASUS ja muusikavõimendite tegija Marshall) ning Tiit väitis, et temal oli sama efekt kolmandaga (pin-up kunstnik Vargas). Selle Vargasega on seotud ka viimase aja suurimaid kobistamisi mälumängus – kui küsiti Peruu päritoluga kunstnikku, siis olime mõlemad suhteliselt juhmi näoga ja kuna tühja lehte ei sobi ära saata, hakkasin mõtlema tuntud peruulastele, põhimõttega, et mingigi nimi kirja läheks. Esimesena tuli pähe Pablo Neruda, kelle ma diskvalifitseerisin, kuna ta oli oma nime võtnud ühe tšehhi järgi (pealegi on ta tšiillane, nagu mulle hiljem meenus), teisena Alberto Fujimori – aga tema on jaapani päritoluga, nii et ka hästi ei sobi, kolmandana Mario Vargas Llosa. Kuna Vargas tundus piisavalt ausa peruu nimena, siis see läkski – ja kaks punkti oli nagu maast leitud. Teine huvitav asi oli, et suudeti küsida inimest, kes on minu juures uut aastat vastu võtnud – nimelt Margus Niitsoo, kes, nagu selgus, on vahepeal Eesti noorimaks doktoriks saanud. Õnneks oli pilt juures J. 

Nüüd siis vastus eelmisel nädalal ülesvisatud küsimusele „kui Lauri oleks mõni Eesti tuntud treener, siis oleks ta …?“

Ma ei tea, kas mu kõrval istuv Salumets tekitas korvpallialaseid võnkeid või milles asi oli, aga mulle tulid esimesel hetkel pähe ainult korvpallitreenerid. Võib-olla on see ka tingitud sellest, et korvpallis eksisteerib selline asi nagu minutiline vaheaeg, mille ajal antavaid kommentaare ka teleülekannetesse jõuab ja seetõttu saab parema pildi ette, mida korvitreenerid mõtlevad. Loomulikult on korvpallitreeneril mängu ajal märksa rohkem pihta hakata kui bridžitreeneril - ma ei saa ju sekkuda ja öelda, et nüüd hakake kaheksasi maste tipust mängima, vaja on pressida, et järgi jõuda, aga see selleks. Igatahes protsessisin küsimust mingi 15 sekundit ja käisin välja nimeks Heino Enden. Seda sellepärast, et ma mõtlesin ennekõike kahele juunioride EMile, kus ma tüdrukute koondisega käisin ja leidsin järgnevaid paralleele (eks tüdrukutel võib asjadest muidugi oma arvamus olla) – või vähemalt mis mulje minule temast Eesti koondise treenerina jäi (mida ta klubitreenerina tegi, seda ma ei tea, arvestades ajastut sai ilmselt Tartult finaalides tappa).

A) Üritas asjadel pigem lasta kulgeda, mitte ei rabanud ise väga järsult rooli järele. Lootis hakkama saada kasutades oskusi, mis mängijail olemas olid ja lootes, et need suudavad need ka hästi realiseerida ning lisaks natuke joppab, mitte ei proovinud üle forsseerida. Ta oli mänginud kõrgemal tasemel kui tema koondises kasutada olev materjal (miinus muidugi Müürsepp), aga ta andis sellest endale aru ning ei üritanud asju väga keeruliseks ajada, võib-olla pigem proovis liiga lihtsalt läbi saada, ma mäletan mingit korviülekannet, kus ta viimasel veerandajal pausidel peamiselt piirdus sellega, et julgustas tüüpe ja ütles, et „teeme vana“ või „teeme uut“ („vana“ oli vist Kalevi „üks“ ja „uus“ sama asi aga vasakult poolt, mitte paremalt).

B) Koondises ei tundunud erilisi isikutevahelisi probleeme olevat, kõik ajasid koos oma asja ning treener ka ei räusanud mängijate kallal ega hüpanud kellelegi liialt peale. Kuigi võib-olla mõnikord oleks pidanud. Suhtumist näitab lause (vist peale lisaaja kesta Poolalt): „Muidugi on igaühel puudujääke, aga kõik säilitasid alati optimismi ja võitlesid lõpuni“.

C) Jäi oma eesmärkide püstitamisel realistlikuks ja ei käinud välja andressõbralikke kilde teemal „Eesti koondis võiks jõuda EM veerandfinaali“ – kes viitsis suve lõpus vaadata, kui hästi mängisid isegi need meeskonnad, kes ei jõudnud EM veerandfinaali, nägi, et tegu on ulmelise väitega. Loomulikult on positiivne eelhäälestus ja kõrged eesmärgid abiks, aga mulle on alati meeldinud pigem lubada asju, millega tegelikult ka hakkama võiks saada ja kui sealt midagi paremini tuleb, siis see on juba boonus. Ning olles küll realist, ei hakanud ta rätikut nurka viskama vaid üritas ikkagi mobiliseerida oma jõuku ka tugevamatele näppe silma ajama.

Ma tean küll, et kohati sai ta tuld ja tõrva, aga see mind eriti ei morjenda. Sellega seoses on olemas selline kild, et mingi tädike oli „miljonimängus“ vastanud valesti küsimusele „kes neist ei ole korvpallitreener“, valides välja Endeni. Andres Sõber hiljem kuskil kommentaaris: „ühinen arvamusega“. Aga lõppeks oli just Enden treeneriks, kui Eesti võitis 2001 aasta varem olümpial hõbeda saanud Prantsusmaad. Müürsepa kommentaar ajalehes: “Edu tõi peatreener Heino Endeni poolt läbiviidud põhjalik mängueelne analüüs, teadsime täpselt kuidas vastane tegutseb”. 

Sellist mängu nagu Imago teate? Noh, asi käib stiilis: „kui Lauri oleks …, oleks ta …“ ja seal on kuus vastusevarianti. Teisipäeval juhtus aga selline naljakas lugu, et ma pidin mängima Imagot reaalses elus, kusjuures variante ei olnud ette antud. Aga et asi põhjalikumalt ära seletada, tuleb pihta hakata hoopis kaugemast minevikust.

Nimelt leidsid Eesti Olümpiakomitee ja Eesti Turniiribridžiliit, et oleks hea kui oleksid olemas sellised asjad nagu kvalifitseeritud bridžitreenerid. Ja et sinna süsteemi sisse saada, on vaja esialgu tekitada mõned kutselised bridžitreenerid, kes moodustaksid bridžiliidu kutsekomisjoni, et edaspidi treenerikandidaate hinnata. Ja kuidagi juhtus nii, et siinkohal tulin mängu mina – Rummel helistas mulle millalgi novembrikuu alguses, et lugu on umbes nii ja kas ma oleksin asjast huvitatud, mille peale mina leidsin, et oleksin küll.

Nojah, kerides aega kiiresti paar nädalat edasi saabus kätte eelmine esmaspäev, ehk siis 21. november ning natuke aega enne kluppi minekut tuvastasin meilboxist Rummeli meili, mis ütles umbes järgnevat, et 29. novembril peaksin end Tallinnasse EOKsse vedama ning enne seda peaksin saatma ära oma asjassepuutuva CV, kutsetaotlusavalduse ning koopiad haridusdiplomist ning isikuttõendavast dokumendist. Kuna mul oli plaanis teisipäeva varahommikul Pärnusse minna, siis saatsin tagasi sõnumi, et kui reedel kodus tagasi olen, siis tegelen selle asjaga, aga sain vastuse, et tegelikult on neid juba neljapäevaks vaja. Kribasin siis kiiresti blankettidele midagi kirja, otsisin arvutist üles ülikoolidiplomi pildi (õnneks sai see kunagi sisse skännitud) ja skännisin ID-kaardi ära ning panin teele. ID-kaardi skännimine muidugi tekitas mulle teravamaid elamusi eilsel päeval, kui mul oli vaja sellega netis asjatada, aga ma ei suutnud seda rahakotist leida. Õnneks taipasin seda skänneri vahelt otsimas käia. Nojah, see selleks, nädala lõpus ootas mind meilboxis kiri, mis teatas, et mind oodatakse teisipäeva hommikul kell pool kaksteist kutsekomisjoni ette vestlusele (lisaks veel Tiit Laanemäed ja Aavo Heinlot, meile oli ette nähtud veerand tundi nina peale). 

Tundus küll väga nüri veerandtunnise vestluse pärast ekstra Tallinnasse ja tagasi paarutama hakata, aga mis mul ikka teha, otsustasin et seekord jätan bussiliikluse vahele ja lähen oma autoga. Navigeerumine õnnestus imehästi – ma umbkaudu teadsin, et aadress Pirita 12 viitab Lauluväljaku ümbrusele, seega tõmbasin Tallinnasse jõudes üsna ruttu hea õnne peale paremale, Kadrioru suunda ja jõudsingi endise (võib-olla isegi praeguse?) Kadrioru kohviku juures mere äärde välja, ise ka ei tea kuidas. Siis kütsin edasi Lauluväljaku poole ning kavatsesin seal ees peatuse teha, et lähemalt numeratsiooniga tutvuda, kui selgus et lähima maja peal ilutsebki EOK silt. Väga lahe. Halb oli muidugi see, et ma jõudsin sinna pooletunnise varuga, aga nagu pärast selgus, polnud sest hullu midagi, mind võeti letti varem kui algselt plaanis oli.

Peale põgusat ootehetke pidin siis komisjoni ette astuma, seal oli mingi 6-7 inimest (EOK peasekretär Toomas Tõnise oli üks, Jaak Salumets oli teine, ülejäänud näod olid mulle tundmatud, hilisem guugel andis tulemuseks, et need olid ilmselt Kristjan Port, Rein Haljand, Tõnis Matsin, Kersti Rodes ja Martti Raju). Istusin siis maha ja kohe üllatati mind küsimusega, et mida mina kui tulevane kutsekomisjoni liige arvan, mida peaks oskama 1., 2. ja 3. taseme bridžitreener? Küsimus tabas mind täiesti ootamatult (ma ei osanud selleks ette valmistuda, pigem eeldasin, et mult küsitakse, et kuidas Eestis bridžiga lood on ja mis ma ise olen teinud), aga õnneks olin ma tutvunud netis ülal olevate materjalidega ja seetõttu olin vähemalt võimeline suhteliselt nobedalt oma vastuse formuleerima (ja vähemalt ei lennanud orki sellega, et arvaksin 1. taset nende seast kõrgeimaks). Edasi käis selline poolvabas vormis vestlus, õhkkond oli sõbralik ja tundus, et seltskond oli minu suhtes heatahtlikult meelestatud (ja ma ise ka väga ei pudrutanud, kui siis ainult natuke), vahepeal oli neil omavaheline repliikide vahetus, et kehakultuurialast kõrgharidust mul küll pole, aga võrreldes eelmise ala esindajaga saavat ma väga hästi hakkama. Nojah, see selleks, aga vahepeal siis esitatigi mulle „Imago-küsimus“ – kui ma peaksin end võrdlema tuntud Eesti sporditreeneritega, kellega ma siis end võrdleksin? Olgem ausad, see lõi küll täitsa pahviks. Et mitte kogu lõbu ära rikkuda, kuulutan siinkohal välja väikese küsitluse teemal: „Kui Lauri oleks tuntud Eesti sporditreener, siis oleks ta …“. Kes Maarja käest spikerdamata õige nime pakub („õige“ tähendab antud kontekstis seda, mida mina pakkusin, mitte seda, mida rahvas arvab), sellele panen välja pisikese auhinna, vastuse annan teada siinsamas kuskil esmaspäeval-teisipäeval. Ja kes ei söanda „poolavalikult“ midagi pakkuda, siis andku mulle privaatselt mõnd muud kanalit pidi teada. Tegelikult kah, mul oleks lõbus teada, mida asjast arvatakse ja ilmselt teie pakkumine on vähemalt sama hea kui minu oma – seda enam, et teie saate mõelda kauem kui 15 sekundit, millega mina oma variandi välja partsatasin. Intervjuu igatahes lõppes reipais toonides ja eks näis, mis sellest saama hakkab.

EOK majast lahkudes suutsin näidata kõrgemat pilotaaži Tallinna linna läbimises – päeval kell kaksteist jõudsin Lauluväljakult Nõmme Pääsküla-poolsesse külge ilma eriliselt kiirust ületamata (liiklusvoo kiirusel) 15 minutiga. Vedelesin poolteist tunnikest seal vennanaist tüüdates ja siis oligi vaja tagasi pressima hakata. Otsustasin, et Tallinn-Tartu maantee on üks paganama nüri koht ja tegin enne sellele trassile sattumist tuuri „Tunne kodumaad!“ marsruudil Rapla-Türi-Võhma-Põltsamaa. Google Maps väidab, et ma kaotasin sellega umbes 20 km ja 35 minutit (kilometraaži usun, ajas hävisin võrreldes hommikuse tulekuajaga umbes 15 minutit), ometigi arvan, et see oli päris hea mõte – teed olid head ja tühjad ning keegi ei siiberdanud jalus, hinganud kuklasse ega pimestanud vastu tulles tuledega. Vähemalt arvasin, et see on hea mõte, kuni lugesin eilseid uudiseid, et päev peale mind oli ühes tee peal olnud punktis kümmekond autot kraaviga lähemalt tutvust teinud.

Nädalavahetusel Räpina mälumängul käies tekkisid väga huvitavad muusikalised seosed. Kõigepealt küsiti mingit välismaa tibinat, kes on Eestit Eurovisionil esindanud (ja kes ei ole Sahlene), Tiit kuidagi mäletas, et ta esinejanimi oli Sandra (aga tegu polnud sama Sandraga, kes 80te lõpul staar oli). Lõmpsisime siis parasjagu S-tähega 80te laulutibinate üle (lisaks Sandrale veel Sabrina ja Samantha) kui jagati kätte järgmine blokk, mis koosnes naisterahvaste piltidest ja kus kesksel kohal oligi ülalnimetatud Samantha, liignimega Fox. Irvita veel...

Samas mängus küsiti ka Wagneri Nibelungide Sõrmuse tsükli osasid, "Jumalate hukk" (Götterdämmerung) ja "Reini kuld" (Das Rheingold) olid ette antud ja küsiti ülejäänud kahte ("Siegfried" ja "Valküürid"), mida me häbiväärsel kombel ei suutnud meelde tuletada (ma olin küll võimeline ette ümisema valküüride sissemarsi teemat, kuid polnud kindel, et sellenimeline teos olemas on). Aga kuna me juba eurovisiooni lainel olime, siis tabas meid kahjatsus, et maikuus ei suutnud keegi Getter Jaani läbipõrumist (ta vist ei saanud seal eriti punkte?) iseloomustada sõnaga "Getterdämmerung" - oleks päris tabav olnud.

Ma ei ole end kunagi eriliseks grammar nazi'ks pidanud, aga nüüd leidsin täiesti mõttetu pisiasja, mis mulle veidral kombel närvidele käis. Nimelt käisid mälumängurid Belgias ja üks neist suutis Facebookis kolm korda kirjeldustes kasutada linnanime "Brygge". Eesti keeles on see suht kindlasti saksa kaudu tulnud "Brügge" ja kohalikes keeltes on neil kolmas täht "u" ("Bruges" prantsuse ja "Brugge" flaamipäraselt), samuti on ka inglise keeles see linn Bruges. Nii et ma ei tea, mis kurat pidi haritud inimest (ja lisaks veel mälumängurit) ajendama sellist värdvormi kirja panema - vaatasin naljaviluks Wikipediast Brügge kohta käivaid lehekülgi ja ligi 50st ladina tähestikku kasutavast kirjest oli "y" nimes sees täpselt ühes (rootsikeelses)! See ei pruugi küll kogu tõde olla (nt. eestikeelses artiklis kasutati varianti "Brugge"), aga ikkagi, vägisi tuli meelde kettamaailma lugu (vist "Carpe Jugulum!"), kus mõned vampiirid arvasid, et väga lahe on end hoopis vampyyridega nimetada. 

Ahjaaa, kõige loogilisem seletus, et kasutada oleval klaviatuuril ü-täht puudus, ei pea paika, kuna ta oli korra samas lauses kirjutanud "Brüssel" täiesti normaalselt. Jääb veel muidugi variant, et Brüsseli "ü" täht oli viimane, mille klaver välja suutis võtta :)

Tundub, et rösteri suhtes me siiski eksisime - kraanikausi kohal nõudekapis on talle (tema arust) hea koht küll. Ma ei tea, mis sellele loomale sisse on läinud, igaks juhuks tuleb külmkapiust vist paotada nii vähe kui vähegi võimalik.

Aeg (ja kass) sai küpseks, et loom pannilt kõrvale leivakappi tõsta. Õigemini nagu ikka - ta raisk puges sinna ise!

Kuigi ma pole vähemalt viimase 15 aasta jooksul (tõenäoliselt kauemgi) ühtegi loteriipiletit ostnud, õnnestus mul  veidral moel pisike loteriivõit saada. Nimelt mängisin netis pokkerit ja järsku tuli ette kiri, mis teavitas, et meie laual jagati laiali selle saidi pokkerikäsi järjekorranumbriga 69 772 000 000 (minu arust peaks see tähendama kuuskümmend üheksa miljardit, seitsesada seitsekümmend kaks miljonit) ja osalejaile antakse mingit boonust (käe võitjale topelt). Kahjuks mul seda kätt siiski võita ei õnnestunud, ♠9 ♠4 ei osutunud ♠7 ♠S ♥7 ♦4 ♦8 laual kõige tegijamaks (keegi sai seitsme-kaheksaga maja kokku), oleks viimase kaardina tulnud lauda mõni pada (va. 8 või 4), oleks elu juba märksa moosim olnud. Aga 85 taala siiski nagu maast leitud.

Käisin naljaviluks mälu mängimas. Kui välja jätta MM, siis „oma nime all“ (st. paariturniiri või individuaali) mängisin ma viimasti vist umbes 2006 või  isegi 2005, peale seda olen mänginud ainult võistkondlikke. Kuna mäng toimus Tartus ja küsimused tegi Tiit Naarits, siis leidsin, et võib Priit Naruskbergi ettepaneku temaga paaris  mängida, vastu võtta küll ja hiljem tuli veel otsa sporditeemaline individuaalmäng, nii et suhteliselt täistööpäev.

Mis puutub paarismängu, siis sai selgeks, et mu pea kõlbab ainult mütsi kandmiseks ja ajaloo õppimisest pole mitte grammigi kasu olnud. Veel hullem, ka nädal aega tagasi loetud raamatust pole asjad meelde jäänud (ainuüksi selle raamatu põhjal oleks võinud kolm küsimust ära vastata, mis meil lauda jäid). Nii palju punkte ei ole ma lauda jätnud alates sellest ajast kui 2004 õnnestus Eesti individuaalsed meistrivõistlused ära kobistada (ja siis olin ma võistlusele eelneval ööl poole ööni kaarte mänginud ja napsi võtnud). Aga noh, mis ma ikka tühja kurdan, mõned stiilinäited (küsimused on kokku tõmmatud peamisele ideele)

7.) 1955 avaldasid Londonis 11 teadlast manifesti, kus juhiti tähelepanu tuumarelva ohtudele. Kuulsaimate allakirjutanute järgi kutsutakse seda Russelli-… manifestiks. Kes oli see teine teadlane?

Loomulikult olin ma seda eelmisel nädalal lugenud, aga meelde ei tulnud – õige vastus Einstein

12.) Millise kreekakeelse sõnaga nimetatakse kirikulõhet?

Priit mainis kohe, et see oli s-tähega ja lühike, midagi umbes nagu struuma, seepeale üritasin asju väänata ja pöörata ja meelde tuletada, kuidas see inglise keeles on, kuid kuidagi ei suutnud nii lihtsat asja nagu skisma välja mõelda.

42.) Millise templikompleksi lasi Ramses II püstitada Kadeši lahingu auks?

Puhas mündiviske koht – Abu Simbel või Karnak. Mõlemad olid umbes sel ajal tehtud ja mine võta nüüd kinni, kumb Kadeši jaoks sai. Panin siis Karnak, teadagi valesti (kuidagi oli mällu süüvinud „Karnaki templikompleks“ ja „Abu Simbeli tempel“). Piinlik värk, kuna Ramses II oli mul ajaloo lõpueksami teemades sees.

64.) Mis aine tõrjub suhkrutest tekkivat happerünnakut?

Nojah, õige vastus on ksülitool, aga ma olen seda ise kunagi küsinud ja seetõttu teadsin, et tegu on kasesuhkruga, järelikult välistasin selle ja panin kirja teise asja, mis nätsureklaamides eksisteerib – karbamiidi. Pärast tuli meile muidugi pähe, et see ka ei saa õige olla, kuna karbamiid on kusihape. Nii et kui näete mingit reklaami, kus promotakse karbamiidi ja ksülitooliga nätsu, siis tõlkige see maakeeli ära „kasesuhkru ja kusihappega“.

68.) Millised kultuuriloost tuttavad sõnad sobivad „Tõrksa taltsutuse“ rea algusesse – „……… we will be Maried o’ Sunday“.

Kahjuks tekkis mulle lühiühendus, et mis muusikal sellest on tulnud ja seetõttu panin kirja „My fair lady“, õige vastus teadagi (tümp-tümp peaga vastu lauda) „Kiss me Kate“

76.) Oli vaja välja mõelda L-tähega kommunist 80-test (st. L-tähe mõtles Naruskberg välja), mõtlesin end lolliks, aga Ligatšov ei tulnud pähe (jälle eelmine nädal raamatut lugedes tuli see nimi viimati ette)

79.) Indoneesia linn, kus toimus 1955 mitteühinemisliikumise algkonverents

Jälle sada korda loetud (viimati möödunud nädalal) ja koolis õpitud, aga ei tulnud pähe – õige vastus teadagi Bandung.

Nojah, aga meil oli ka häid hetki ja kohati töötas loogika ilusti, nii et siiski saime kokku 7. koha (32 paari seas), kolmandast jäime maha ainult 4 punktiga.

Hiljem spordimängus jälle selgus, et kuigi ma olen muidu rumalamaks jäänud, siis sporditeadmised ei ole väga kannatanud, mõned asjad küll jätsin lollilt lauda, aga samas mõned kobistasin pihta. Parim nali oli see, kui küsiti kaht Eesti mootorrattasõitjat kuskil nõukaaja lõpust ja ma suutsin oma ajusoppidest välja venitada mälestused, kui mind umbes kuueaastasena Piritale mootorrattavõistlusi vaatama veeti ja mulle kaks nime – Jüri Raudsik ja Jüri Randla – selgeks tehti (mäletan, et ühe mootorratas oli numbriga 1 ja teisel 14 – imelist pahna on ikka mälusse ladestunud). Panin need nimed siis kirja ja kaks punkti laekus möödaminnes. Kokkuvõttes sain oma spordimängudebüüdis siis 5. koha (34 osalejat), kolmandale kohale kaotasin punktiga. Ühest küljest piinlik värk, aga teisest küljest jäin rahule.

Teadupärast armastab meie kass end igasugustesse karpidesse toppida - seejuures mida väiksem karp, seda parem. Täna kööki minnes vaatas mulle aga vastu järgmine vaatepilt:

Nagu ma kolm nädalat tagasi prognoosisin, hakkaski ka radikate kõpitsemisega üsna sarnane kamm pihta nagu pesumasinagagi. Seekord olin ma muidugi targem ja kui ma tuvastasin, et firma nimega Randem OÜ kavatseb mind lihtsalt eirates üle lasta, siis ma ei hakanud enda närve kulutamagi edasise suhtlusega. Tuletasin meelde, et oli ju ka bridžimängijal Tõnu Mäekeril mingi torudega tegelev firma, aga mis pagan selle nimi oli, see oli kahjuks ununenud. Esmaspäeval klubis varustasin end vajaliku teabega - Splitter. Esialgu hakkas asi muidugi täpselt sama rada pidi minema - saatsin kirja, keegi ei vastanud. Järgmine esmaspäev helistasin Mäekerile, too vabandas, et oli vahepeal välismaal olnud ja pakkus, et saadab kellegi juba samal õhtul. Kuna esmaspäev on klubipäev, tuli sellest pakkumisest taanduda, selle peale lubas, et annab numbri edasi ja helistatakse mulle neljapäev-reede. Loomulikult sai nädal täielikus vaikuses läbi ja kui ma järgmisel esmaspäeval Mäekerile helistasin oli tal telefon kinni - aga juba kahe minuti pärast helistas torumees, mainis et oli vahepeal ära unustanud ja lubas, et tuleb teisipäeva õhtul läbi (ei tea, kas juhuslik kokkusattumus või salvestati mu kõne kuhugi ja tehti vahepeal meedetuletuskõne). Täielik deja vu, aga erinevalt pesumasinatüübist oligi mees kokkulepitud ajal kohal ja sai asja joonde ajada. Positiivne.