Klaarin siin ära ühe oma vana võla. Kunagi lubasin poole suuga, et panen kirja oma saaga selle hooaja Kuldvillakus osalemisest. Vahepeal pole kirjutamiseks vajalikku inspiratsiooni olnud, aga märtsikuised sündmused tolles saates (naistepäeva-eri, mis enamust mu naissoost tuttavaist sügavalt solvas ja möödunud reedene mäng, mida mul isiklikel põhjustel väga koomiline vaadata oli) koosmõjus viitsimatusega midagi „asjalikku“ teha, ärgitasid mind piisavalt, et üritan oma loo kirja panna, enne kui see täielikult ununeb. Saated ise on netist leitavad ja järgivaadatavad (eetris olid nad alates 16. novembrist).

Ehk siis kui alustada päris algusest, siis tuleb ära mainida, et Kuldvillakus osalemine tundus minu jaoks logistiliselt võimatu ettevõtmisena. Sinna saatesse „suvalisi“ ei lasta, osalejakandidaatidele tehakse kiire test – 50 küsimust, mis ükshaaval normaalses tempos ette loetakse. Mõned küsimused on lihtsad, mõned mitte niiväga ja selleks, et üle lävendi saada, pidi õigesti panema vist vähemalt 30. Kuna testvoorud olid täpselt sellisel ajal, kus ma olin koondisega EM-il, ei saanud ma nendele minna ja leidsin seega, et „kunagi hiljem proovin taas“. Aga kui ma olin Iirimaalt naasnud, selgus tõsiasi, et neil on olemas ka üks täiendav aeg proovimiseks – ning mina olen tol päeval vaba. Õigemini peaaegu vaba, Leo pidas samal õhtul pulmi, kuid leppisin logistika kokku ja sõitsin Tallinnasse. Testi läbimisega mul probleeme ei tekkinud, aga seejärel kuulsin, et lindistus pidi olema sellisel ajal, kus ma taas pidin koondisega turniiril olema. Mainisin siis Margnale, et lugu on selline ja pangu mind rahus varunimekirja, lindistuste päeval istun ma Prantsusmaa palavuses ja loobin kaarte tihisse. Mingi hetk selgus aga taas, et lindistuste kuupäeva on edasi nihutatud – ja kuna tõenäoliselt mõni varem registreerunu oli loobunud, edutati mind mängijate sekka ja lasti kohale tulla.

Mängupäeva hommikul siis läksin kohale – ma pidin olema küll neljandas saates (neid lindistati viie kaupa), kuid taheti, et ma varem ilmuksin. Selgus, et see oli esimene mängupäev ja süsteemi veel katsetati. Esimeses saates olid prominendid (Villu Tamme, Mart Sander ja vist Hannes Rumm), teise saatesse pidi minema Igor Habal ja veel keegi, esimese saate võitja vastu siis. Selgus aga, et kolmandat kätt ei olnud võtta ja pidin ise Habali vastu lauda astuma. Nendele, kes ei tea, kes on Habal – on selline ca 25-ne nutikas tüüp, kellel on ambitsioone saada kõvaks mälumänguriks – ja õigemini ongi ilmselt Eesti TOP-5 seas praegu, spordi alal tõenäoliselt parim. Nii et ühesõnaga oli mulle vastu pandud tüüp, kes must reaalselt rohkem teab (tõsi küll, antud formaadi puhul on see „enam teadmine“ pigem juba väga väheoluline, sest mõlemad teame enamust asju ja teadmiste pealt seda mängu ei võida), kes aga on must noorem ja tõenäoliselt parema reaktsiooniga. Ütleme nii, et ma ei olnud väga vaimustatud. Kolmandaks käeks oli siis prominentide mängu võitnud Villu Tamme.

Mäng läks rahulikult käima, ainult et ma ei suutnud Falklandi sõda ajavarusse mahtudes välja mõelda, sest mul käis peas ringi nende saarte hispaaniapärane nimi (Arko pärast ütles, et ta oleks ka „Malviinide sõda“ õigeks lugenud). Kuna süsteemid hästi ei töötanud, siis millegipärast läks vajutamistega pidevalt lühisesse (umbes iga kolmanda-neljanda küsimuse järel) ja tekkis selliseid paariminutisi pause, peale mida tuli lavastamine ja vastamine uuesti „lavastada“, aga mäng kulges ikkagi edasi. Poolajal olime kõik kolmekesi enam-vähem viigis, aga teisel poolajal langes Villu statisti otsa. Ja mingi hetk sain ma pihta Hõbevillakule. Vaatasin, et olukord nõuab drastilisi meetmeid ja lükkasin oma nupud sisse (teema „Neitsid“ ja mingi keskmine küsimus). Küsimus oli, et millega ajas oma papi kokku Branson (Virgini firma) ja mul õnneks tiksus kuskilt ette, et see oli Virgin Records ja pomisesin „muusika“. Kohe järgmine küsimus oli uus Hõbevillak! Teema „Elavad vees“ ja mingi keskmine raskus. Lükkasin selle peale uuesti nupud sisse – edu on vaja ju suurendada – ja küsimus oli triviaalne: imetaja, kes muneb ja kellel on mürgised kannused (nokkloom ühesõnaga). Siis oli mul punkte juba tuhatkond Habali 300 vastu ja edasi käis mäng juba naljakalt. Kui mina teema ütlesin, siis natuke kügelesin ja ütlesin madalate punktidega teemasid (et aega läheks ja punkte mängu ei tuleks). Need vastas reeglina ära Habal ja tulistas kiiresti mõne kõrgete punktidega teema lauda. Need vastasin reeglina ära mina – nii et selles suhtes oli kõik ideaalses korras. Praegu kusjuures seda süsteemi kasutada ei saaks, nüüd tuleb teemad võtta alt ülesse (kuigi viimane kord ma panin tähele, et iga kord see nii ei toiminud). 

Nojah, kõik oli ilus, mul oli enam kui kahekordne punktiülekaal (ca 1450 600 vastu) ja laual oli veel kolm-neli küsimust, kui Habalile tuli appi Ameerika abi. Nimelt kohalviibiv superviisor emafirmast ütles, et see saade eetrisse ei lähe. Probleemiks olevatki olnud need rohked katkestused, millede väljalõikamine ja ärasilumine olevat esiteks äärmiselt mahukas ja teiseks jätaks mängu kulgemisest ebaloomuliku pildi. Et nulligu me nüüd skoorid ära ja alustagu algusest saadik.

Ütleme ausalt, et see tekitas mus paraja nördimuse. Uurisin siis esiteks Margnalt, et kas ma võin mõni teine päev mõnda muusse saatesse tulla (ja kas nad mul bensiinikulud katavad), leiti, et see on okei ja seejärel suhtlesin Habaliga, et kas tema kavatseb jääda või tulla mõnel teisel päeval tagasi. Ilmselgelt ei olnud ma huvitatud tema vastu kohe uue mängu mängimisest (eriti nördimuse foonilt) ja ma usun, et ka tema ei olnud huvitatud minu taastestimisest. Leppisin siis kokku, et tulen mõnel muul päeval tagasi (algul rääkisime pühapäevast, aga mulle helistati ja küsiti üle, et kas laupäev mulle paremini ei sobiks ning ma nõustusin tollega). Tolle mängu küsimused läksid pärast taaskasutusse Salis-Naarits matšis (kesiganes neil kolmas käsi oli). Habal võitiski viis saadet järjest ära ja väidetavalt olevat olnud peale seda suhteliselt ennast täis.

Laupäeval esimeses matšis olid mõlemad vastased minu jaoks tundmatud. Mäng läks üldiselt hästi (välja arvatud see, et Arko ei suutnud mu õiget vastust ära lugeda, kuna ta tahtis näha midagi muud ja kuna ma olin selle kobaga pooleks pakkunud, ei osanud ka kohe protesteerida). Kulges see täpselt samas võtmes, mis Habaliga mäng – mingi hetk sain hõbevillakule pihta, korjasin punktid ära ja kohevarsti tuli ka teine hõbevillak (orjandus, mingi keskmine), kuhu lükkasin nupud sisse ja vastasin orjade vabariigi (Haiiti) ära. Viimase küsimuse saabudes oli mul kahekordne edumaa sees ja kuigi küsimuse teema „õlu“ tekitas mulle riskitahtmise, leidsin, et kuna küsija on Arko, kes õllest suurt midagi ei tea, võib sealt tulla midagi tõeliselt vastamatut ja jäledat, ning mängin kindla peale. Küsimus oligi selline, kus ma vastust tegelikult ei teadnud. Küsiti mingit tegelast, kes oli avastanud lageri jaoks kasutatava hallituse (vms.), et millise õllefirma jaoks ta seda tegi. Kuna tüübil oli taani (või norra) nimi, siis tegin intelligentse arvamise, et see peab olema kas Carlsberg või Tuborg ja pakkusin esimest (kui tuntumat). Nii oligi.

Teises mängus olid mul vastas Hardo Lilleväli ja Laine Tangsoo. Mõlemad targad ja mälumänguga tegelenud isikud, kuigi mitte esimese ega teise suurusjärgu tähed (kui ma enda suurusjärku peaks paika panema, siis ma loen ennast kuhugi nende kahe järgu vahele). Selles mängus oli mul probleeme nupule vajutamisega – seal ei olnud ühtegi visuaalset märki, millal pult lahti tehakse ja ilmselgelt sai Hardo lugeja rütmile paremini pihta kui mina (sama häda tabas mind ka kolmandas mängus). Kuidagi ikkagi õnnestus ette rebida ja mingis seisus tuli mulle järjekordne hõbevillak – „kingid“ ja 80. Kuna eelmised olid olnud triviaalsed ja mängu lõpuni oli aega, läksin väiksele riskile ja panin sellise summa, mis õigesti vastamise korral oleks mulle reaalselt võidu andnud, aga valesti vastamise korral jättis mind Hardost tahapoole. Küsimus oli India suurlinna kohta, mille portugallased olid kunagi Inglise kuningale kinkinud ja kuna ma seda ei teadnud, pidin kobistama Calcutta ja Mumbai vahel. Pakkusin esimest, õige oli teine ja kui mängu teine osa oli läbi, olingi Hardost punktidega mõnevõrra maas.

Lõputeemaks oli XX sajand ja ma otsustasin mängida täispanusele. Küsimus oli minu jaoks lihtne (umbes: „selle XX sajandi tähtsündmuse juures mängisid olulist osa… ja loeti ette need rannad, kus Normandia dessant toimus“). Kirjutasin siis vastuse ära – ja kuulsin, et see lõpuküsimus läheb samuti tühistamisele. Keegi meist oli hakanud kirjutama enne, kui seda lubav muusika peale pandi! Eriliselt nõme lugu (ma muidugi ei välista, et see kiirkirjutaja ma ise olin), aga asi läks veel hullemaks. Nimelt korjati ära need tahvlid, kuhu me oma vastused olime kirjutanud ja ärakorjaja oli piisavalt hooletu, nii et ma nägin, millisele panusele oli mänginud Hardo – ja ta oli valinud sellise panuse, et juhul kui me mõlemad õigesti vastasime, olnuks ma temast ikkagi ees! Ta ise seletas pärast, et ta ei teadnud reglementi, et 2. ja 3. koht ei saa raha vaid kinkekaarte ja kohvi, muidu ta oleks rohkem vajutanud. Nojah, mis seals’ ikka, tuli edasi mängida. Uue küsimuse teema olid „talud“. Teemat nähes oli mul selline „palju õnne“ tunne – ilmselgelt oleks ma rõõmus, kui saaksin mängida üheeurosele panusele (pärast selgus, et selline panus vist oleks võitnud). Aga jäin kindlaks väljavalitud taktikale ja panin jälle kõik nupud mängu. Tuli küsimus mingi Kurgja naabertalu kohta, kus olevat karjas käinud J.W. Jannsen ja elanud ka Ernst Peterson. Tekkisid sellised väga eksistentsialistlikukd küsimused, et „miks ma siin olen?“ ja „mida ma olen teinud?“ ja „kes kurat selliseid asju üldse teadma peaks?“. Ainuke, mis mulle pähe tuli, oli see, et Ernst Peterson oli ju Peterson-Särgava ja lootsin, et äkki see Särgava on tulnud talu nimest. Kui vastus ette loeti, siis selgus, et nii oligi, ma olin täiesti huupi pihta tulistanud. Hardo oli taas samasuguse panuse teinud, mis ta külma kätte jätnuks, aga vastas niikuinii valesti ja võit oligi kotis.

Kolmandas mängus tuli mulle vastu Tiit (Naarits) ja üks minu jaoks tundmatu tegelane. Tutvustusringis selgus, et tegelikult ma tean seda inimest, aga kaudselt – nimelt olevat tegemist mu ema ülemusega merekoolist (või kuidas iganes seda õppeasutust nimetatakse). Nojah, tuleb tunnistada, et loosiõnn ei olnud talle naeratanud. Mäng kulges omasoodu – Tiit oli vist natuke nobedam kui mina, kolmas üritas ka oma parima anda, aga ei saanud meile väga hästi vastu. Otsustavaks sai see, et Tiit sai pihta mõlemale hõbevillakule (muidu oleks meil punkte olnud suhteliselt võrdselt, ühtegi küsimust me minu mälu järgi valesti küll ei vastanud) ja viimasele küsimusele läksin ma vastu seisus, kus Tiidul oli 1400 komadega, minul ca 900 ja kolmandal kohal ca 370. Tegin siis seisule hinnangu – kõige tõenäolisem variant on selline, et kui mina tean lõpuküsimuse vastust, teab seda ka Tiit. Tiit saab mängida kindla peale summale, mis õige vastuse korral tõstab ta esimeseks ja vale vastuse korral eeldab, et mina vastan õigesti, et mul ta vastu šansse oleks (ja see ei ole ka väga tõenäoline, et ma tean vastust, mida tema ei tea, igatahes kindlasti vähem tõenäoline kui vastupidine). Küll aga on mul oluline vältida kolmandaks kukkumist – 100 EURi raamatupoe kinkekaarte kõlab märksa paremini kui 5 kilo kohviube. Eriti arvestades, et ma kohvi väga ei joo. Paraku oli punktiseis selline, et kui mina panen kolmandat kohta vältiva panuse suuruse, siis Tiit optimaalse panuse suuruse korral jääb must ette ka valesti vastates.

Leidsin siis, et ikkagi on kõige tõenäolisem, et kui Tiit vastab valesti, siis mina ka seda ei tea ja ma ennekõike pean vältima suurt kaotust. Lisaks oli mul šanss, et kui Tiit teeb „ümmarguse“ panuse (hui ta viitsib kõiki panustamisnüansse kokku rehkendada), siis võib ta kogemata valida panuse suuruse, mis mind aitab.

Panin siis sobiva panuse, mis jätnuks mu igal juhul teiseks ja kui Tiit teeb ümmarguse panuse ja kõik kulgeb minu jaoks soodsalt, siis jään ma temast ette. Küsimus oli teemal „mesilased“ ja puudutas organiseeritud puude kunstolmeldamist kuskil Californias. Nojah, pean tunnistama, et mul polnud õigest vastusest õrna aimugi ja panin hea õnne peale kirja „mandlipuud“. Minu suureks üllatuseks osutus see vastus õigeks! (ma olen tõesti hea kobistaja). Nüüd siis sõltus kõik Tiidust – ja selguski, et ta oligi teinud täpselt sellise panuse, nagu ma lootsin, kuid paraku vastanud samuti õigesti. Nii et palju õnne talle. Ja siis tuli Margna mulle midagi seletada minu valitud lõpupanuse suurusest ja sellest, et äkki oleksin võinud rohkem riskida - minu meelest ma tegin selle ideaalselt.…

Selline oli siis minu osavõtt selle hooaja Kuldvillakust – patt oleks tegelikult kurta ja kui kutsutakse, siis lähen kindlasti tagasi.

Minu laupäevahommikuste isiksushäirete test: nüüd teate, miks ma selline ennast täis olen. Või vähemalt, miks masin arvab, et ma selline olen. Üldiselt klapib laias laastus mu enda minapildiga, või mida teie selle kohta arvate?

Personality Disorder Test Results Paranoid |||||| 26% Schizoid |||||||||||||| 54% Schizotypal |||||||||||||| 54% Antisocial |||||||||| 38% Borderline |||| 18% Histrionic |||||||||| 38% Narcissistic |||||||||||||||||| 74% Avoidant |||||||||| 34% Dependent |||||||||||| 50% Obsessive-Compulsive |||||| 30%

Take Free Personality Disorder Test
Personality Test by SimilarMinds.com

Ahjaa - rahva keskmine pidi olema selline testitegijate järgi (miskipärast see ei tulnud üle):

Paranoid:50
Schizoid: 40
Schizotypal: 56
Antisocial: 46
Borderline: 45
Histrionic: 35
Narcissistic: 40
Avoidant: 48
Dependent: 44
Obsessive-Compulsive: 45

Disorder Info

Eccentric Personality Disorders: Paranoid, Schizoid, Schizotypal

Individuals with these disorders often appear odd or peculiar.

Paranoid Personality Disorder - individual generally tends to interpret the actions of others as threatening; preoccupied with suspiciousness/paranoia. They are stuck between their need for others and their mistrust of others.

Schizoid Personality Disorder - individual generally detached from social relationships, and shows a narrow range of emotional expression in various social settings; emotional zombies who stopped feeling due to trauma(s) and/or can't feel due to organic depression

Schizotypal Personality Disorder - individual is uncomfortable in close relationships, has thought or perceptual distortions, and peculiarities of behavior; preoccupied with seeing themselves and/or the world as strange/odd

Dramatic Personality Disorders: Antisocial, Borderline, Histrionic, and Narcissistic

Individuals with these disorders have intense, unstable emotions, distorted self-perception, and/or behavioral impulsiveness.

Antisocial Personality Disorder - individual shows a pervasive disregard for, and violation of, the rights of others; Preoccupied with disdain/contempt for others and often a need for control/power over others.

Borderline Personality Disorder - individual shows a generalized pattern of instability in interpersonal relationships, self-image, and observable emotions, and significant impulsiveness. Core issue is an inability to regulate emotions.

Histrionic Personality Disorder - individual often displays excessive emotionality and attention seeking in various contexts. They tend to overreact to other people, and are often perceived as shallow and self-centered. Core issue is attention addiction.

Narcissistic Personality Disorder - individual has a grandiose view of themselves, a need for admiration, and a lack of empathy that begins by early adulthood and is present in various situations. These individuals are very demanding in their relationships. Core issue is entitlement.

Anxious Personality Disorders: Avoidant, Dependent, Obsessive-Compulsive

Individuals with these disorders often appear anxious or fearful.

Avoidant Personality Disorder - individual is socially inhibited, feels inadequate, and is oversensitive to criticism. Core issue is an inability to resolve their codependent need for connection with their codependent fear of rejection and/or discomfort/anxiety around others.

Dependent Personality Disorder - individual shows an extreme need to be taken care of that leads to fears of separation, and passive and clinging behavior. Core issue is the need to be parented by others (i.e. avoid growing up / becoming self-sufficient).

Obsessive-Compulsive Personality Disorder - individual is preoccupied with orderliness, perfectionism, and control at the expense of flexibility, openness, and efficiency. Core issue is mental and behavioral rigidity/inflexibility. 

Ilmselgelt olen ma veidi ära keeranud - normaalne tudeng lööks peale sessi lõppu jalad seinale ja puhkaks end välja. Mind aga hakkas närima, et mul jäi ühes aines paaris seminaris osalemata. Need ei olnud kohustuslikud, positiivse hinde saamine neis käimisest ei sõltunud, kuid nad andsid natuke lõpphinnet mõjutavaid punkte (täpsemalt öeldes kummagi eest sai 2 punkti kogu aine 148st). Ja kui mul selles aines kõik muud asjad olid tehtud ja viimane kodutöö esitatud, siis selgus mu arvutustest, et nimetatud seminarides mitteosalemine ruineerib mu teoreetilised šansid A saamiseks – punkte oli täpselt nii palju, et isegi kui õppejõud mu viimast kodutööd maksimumiga hindaks, jääks napilt puudu. 

Oleks ma need lihtsalt omast vabast tahtest vahele jätnud, ei morjendanuks see mind, kuid paraku oli mu puudumine põhjustatud muudest asjaoludest. Ühe seminariga oli asi lihtne ja klassikaline, tuli alluda aja ja ruumi seadustele, mis takistasid mul korraga kahes kohas viibimise – ja kuna konkureeriv üritus oli eksamile pääsemiseks kohustuslik, valisin tolle. Teise seminari puhul aga oli tegemist tõeliselt nõmeda infosuluga – kõigepealt ei olnud seminari aeg jõudnud õppeinfosüsteemi, seejärel õnnestus õppejõul järelseminari toimumise asjaolude suhtes niimoodi mööda rääkida, et ka see jäi pidamata ja kuigi ta oli nõus veel ühe lisaseminari korraldama, ei leidunud enam piisavalt inimesi, keda see huvitanud oleks, enamusel oli juba villand (vahemärkusena pean tunnistama, et mul on pedagoogika õppejõududest arusaamisega tõeliselt suuri raskusi – isegi filosoofiaõppejõud, kes minu jaoks seni TÜ suurimate udupasunate tiitlit omasid, on konkreetsemad ja suudavad end paremini mõistetavaks teha). Igatahes võtsin kätte ja tegin midagi enda jaoks mitteomast – hakkasin ajusid liigutama, et kuidas jätta endale püsti šansid A jaoks (seni olen alati hinnetesse suhtunud kui „mittearvestatud-arvestatud“ kategooria suhteliselt vähemtähtsasse alaliiki). 

Üks variant oleks olnud ilmselt ära oodata kuni tulevad viimased punktid ja siis vaadata, kas seminaride omadest üldse piisaks ja kui jah, siis uurida, mida teha annab, aga kui ei, siis asi lihtsalt sinnapaika jätta. See variant mulle ei meeldinud, sest ma pole kunagi pidanud normaalseks tegelasi, kes pärast hinde teada saamist üritavad seda kuidagiviisi kõrgemaks rääkida – samas kui asjaga tegeleda enne lõpliku selguse saamist tundus mõnevõrra loomulikumana (lõppeks pidin ma niikuinii kodutöö eest praktiliselt maksimumi saama, et mul üldse mingeid variante oleks). Leidsin siis, et küsija suu pihta ei lööda ja saatsin vastavale õppejõule meili, kus küsisin võimaluste kohta seminarid asendada, pakkudes omalt poolt välja, et võin vastaval teemal kirjatöö teha (üldiselt tavaline praktika sarnaste probleemide lahendamiseks). Paar päeva hiljem saingi positiivse vastuse ning hoolimata tekkinud 38-kraadisest palavikust kirjutasin asja juba samal päeval ära, et sellega kindlasti enne valmis jõuda, kui tulevad viimased tulemused. Õppejõule mu kirjatöö sobis, kandis punktid sisse ja juba järgmisel hommikul selguski tõsiasi, et kodutöö oli ka aine teisele õppejõule piisavalt meeltmööda olnud, et mind maksimumiga hinnata - ja kui ma poleks näidanud üles omapoolset initsiatiivi, olekski täpselt üks punkt puudu jäänud.

Nagu ma mainisin, otsustas möödunud nädalal mind rünnata mingi tõverajakas. Tea, kas see oli tingitud stressi lõpuga kaasnenud pingelangusest või  millestki muust, aga igatahes õnnestus mul järjekordselt teisipäeval haigeks jääda (ma arvan, et julgelt üle kolmveerandi mu haigestumistest leiab aset peale esmaspäevast bridžiklubi kas kohe samal õhtul või siis järgmisel hommikupoolikul). Kuni neljapäevani tiksusin 38-se palavikuga ja see tõi kaasa muid huvitavaid probleeme – nimelt tekkis meil probleem, kas me Eesti võistkondlikeks meistrivõistlusteks võistkonna kokku saame. Meil on võistkonnas küll 6 inimest ja vaja on, et korraga neli oleks olemas, kuid kogemata kombel kukkusid kokku sellised asjad, et Sven pidi pühapäeva lõunast lahkuma ja Leo sai täpselt sel nädalal isaks ja pidi naisele toeks olema. Igatahes oli kuni laupäevani lahtine, kumb meist võistlustele (Rakverre) end kohale veab, lõpuks leidsin, et ma olen ilmselt piisavalt tervenenud, et saan asjadega hakkama (palavik oli juba üsna napiks kahanenud) ja kui saabus pühapäev, valasin endale hommikul tassi Coldrexi kurku, lõin autole hääled sisse ja kütsin Virumaa suunas minema. Tuleb tunnistada, et lõpuks kukkus asi päris hästi välja, esimese etapi järel (kolmest) meie võistkond juhib ja ise ka väga suuri sigadusi uimase pea kiuste kokku ei suutnud keerata.

Kuna plogi kannab pealkirja „isikliku edevuse laat“ ja konkreetne postituski on niikuinii juba sellesse teemasse kõrvuni sees, siis lihtsalt edevuse pärast fototõend mu esimesest sessist, kuhu ma magistrantuuris jõudnud olen (kui eelmine kord magistriks saada üritasin, ei õnnestunud erinevatel põhjustel ühelgi semestril omadega sessini välja vedada).

Sess sai edukalt läbi ja nüüd, kus alates novembri keskpaigast pidevalt kuklas olnud tamp on ära kadunud, ei oska enam kuidagi olla – pidevalt on tunne, et peaks midagi tegema või kirjutama, näiteks magistritööd (seda enam, et kevadine semester tundub kuidagi tühi tulevat). Ei oleks oodanudki, et minu puhul sarnane töönarkomaania avaldub. Tegelikult peaks muidugi kõigepealt otsusele jõudma, kas ma tahan magistrantuuri ära lõpetada kirjatööga või eksamiga, mis koosneb umbes kümneleheküljelisest uurimistööst, näidistunni andmisest ja eksamist Eesti ajaloo kohta – kuna paraku üldajalugu selles asjas kaasa ei löö. Küsisin ühelt õppejõult nõu, et mida ta eraisikuna mulle soovitaks. Lisainfoks enda kohta andsin, et ma eksamit ei karda, kuna baka lõpuks tegin üldajaloo eksami, kuid suudan kirjutada ka adekvaatset teksti – vähemalt oma arust. Vastuseks sain, et tema soovitaks eksamit. Samas ütles mu kursaõde, et üks tema tuttavaid olevat teiselt õppejõult saale küsimusele saanud vastuseks, et magistritöö kirjutamine olevat lihtsam kui eksam. Saa neist siis nüüd aru. Arusaadavalt see, kellelt mina küsisin oli loomult pedagoog ja teine pigem teadlane, nii et kui see kõik kokku panna, peaks tulemus olema selline, et „leidku ma ise, mis mulle mugavam on“ – ainuke häda on see, et ma ei suuda selles ise kuidagi selgusele jõuda ja praegu vaen mõlema variandi plusse ning miinuseid. Ja kõige inetum on, et mul ei ole sellega tegelikult isegi mitte üleliia kiire.

Nii veider kui see ka ei tundu, hakkas asjasse sügavamal süvenemisel huvitavana tunduma isegi selline asi nagu historiograafia. Võib-olla oli see tingitud sellest, et täpselt samal ajal kui ma eksamiks õppisin, ületas valdkond tervikuna uudisekünnise. Välja anti Eesti Ajalugu II, mis tekitas tõelise tormi veeklaasis, kuna oli loobutud nõukogude okupatsioonist vabanemise ajal populaarseks ja rahvale igiomaseks saanud rahvusromantilisest lähenemisest „muistse vabadusvõitluse“ ja Jüriöö ülestõusu suhtes ning raamat kirjutati integreeritumalt suuremasse süsteemi (ehk Euroopa ajalukku) ning pigem maa kui rahva ajaloona. Vähemalt on selline mulje jäänud selle kohta kirjutatud artiklitest ja arvamuslugudest, paraku pole mul veel olnud juhust antud üllitist lugeda. Mulle endale ühest küljest selline lähenemine meeldib, sest ma nõustun Rein Taagepera poolt välja käidud mõttega, et on ebanormaalne maailma asju näha nii, nagu Eestis on kombeks, kahe erineva maakera peal. Üks on siis see normaalne gloobus, kus on  kogu maailm, aga selle kõrval on punane Tootsi gloobus, kus oleme Meie ja mille peal on üldse kõik asjad õigemad ja tähtsamad. Seega on minu meelest igati kiiduväärt, et ideoloogilist (olgugi rahvuslikku, mitte parteilist) udu hajutatakse. Teisest küljest aga ei saa ma päriselt nõustuda Anti Selartiga (raamatu toimetaja), kes väitis, et „ajaloolaste asi pole rahvuslikku identiteeti luua“ –  paraku ajalookirjutajad seda siiski teevad, tahavad nad seda ise või ei. Eksamiks õppides lugesin artikleid ja Ea Jansen oli juba 90te alguses selle kohta sõnastanud kuldse mõtte: „[Eesti] avalikkus ootab romantilisi müüte, erksavärvilisi selge ja lihtsa konstruktsiooniga ajaloomaale, kontseptuaalselt ühemõttelisi ja emotsionaalselt mõjukaid /…/ Müüdid ühendavad inimesi ja viivad neid liikvele, seepärast armastavadki poliitikud müüte ega salli ajaloolasi, kes neid purustavad.“ Igatahes lugedes ajalehtede netikülgede kommentaariume – mis on idee poolest mõttetu tegevus, aga kui juba peldikus istuda, siis miks mitte ka selle seintelt folkloori koguda – tundus, et päris paljudele oli selline ajalookäsitlus väga vastukarva. Ma küll ei tea, kas nad raamatut ennast olid lugenud või põhinesid nendegi kommentaarid artiklil (kahtlustan viimast), kuid vägisi kippus muie suule, kui lugesin mitut kommentaari stiilis „Sellist ajalugu pole mulle küll vaja. Ma tean ise paremini, mis Jüriöö ülestõusu ajal juhtus ja lähtun sellest, nagu asjad tegelikult olid, mitte sellest, kuidas Brüsseli rahadega kinnimakstud ajaloovõltsijad neid kujutavad!“

Muidu õnnestus Eesti paaride MV-l bridžis saada hõbemedal (tegelik koht oli kolmas, aga teiseks platseerunud leedukad EMV arvestusse ei kuulunud). Arusaadavalt on tulemus täitsa ilus, seda enam, et ma mängisin pooljuhusliku partneriga, aga väikse tõrvatilga leiab potist ikkagi. Viimases voorus tuli kulla saamiseks mängida hilisemate meistrite vastu kaks korda geimi, meie aga mängisime korra osamängu ja korra slämmi…

Oli tore jaanuar.

Tänahommikune jalgsimarss mööda Raatuse tänavat, mille käigus mul oli aega ja viitsimist ümbritsevale silm peale visata, pakkus paar päris huvitavat seika:

1. Illusiooni vastu on tekkinud mingi kahtlane ravila, kus siltide järgi otsustades tundub tegevuse põhisisuks olevat loodusravi eri vormide kasutamine (homöopaatia, kaaniravi, refleksoloogia jms mambo-žambo). Tegelikult poleks ma seda asja võib-olla isegi tähele pannud ja ega see mind ka tegelikult väga ei häiri, kui inimesed arvavad, et neist asjadest on kasu, siis tõenäoliselt see ka nende puhul töötab, kasvõi platseebona. Aga miks mulle see  asutus silma jäi oli see, et kõige esimese märksõnana oli seinale suurelt kirjutatud „Colon-hüdroteraapia“. Ma küll pole kontrollinud, aga kahtlustan, et tegu on asjaga, mis maakeeli on tuntud kui „klistiir“, aga talle on lihtsalt natuke peenekõlalisem ja moekam nimi leitud, et inimestes mitte ebamugavustunnet äratada. Siinkohal tuleb mulle meelde Leolt kuuldud lugu meie ühise tuttava kohta, kes tahtnud klistiiri teha, kuid piinlikkustunde tõttu ei söandanud minna apteeki klistiiripumpa osta – nii et Leo, kes selliseid asju ei põe, tegi talle teene ja käis agregaadil ise järel. Loo sajaprotsendise tõelevastavuse eest ma teadagi ei suuda vastutada.

2. Paar maja kesklinna poole oli plangule suurelt kirjutatud „TUPAC“ ja kõrval seisis huvitava kokkusattumusena valge „pirukas“ margiga Seat Inca. Ausalt öeldes nägin sellist autot teadlikult esimest korda ja seda üllatavam oli ta leida niimoodi konteksti sobivalt. Tõsi küll, ma kahtlustan, et plangusodija ei pidanud silmas mitte seda meest (või tema järgi nimetatud geriljaliikumist) vaid hoopis toda.

3. Prügikast, millel on Kemmerlingi (välipeldikufirma) reklaamkleebis, tekitas ka huvitavaid seoseid – arvestades prügikasti kuju ja tema kõrgust, ei välistaks ma üldse võimalust, et teda ongi mõnikord kasutatud moodusel, mis haakub reklaamitava firma profiiliga.

Tuvastasin, et mu plogimisse on jälle päris pikk vahe sisse tulnud. Selle põhjust ei ole vaja üldse kaugelt otsida – selleks on kool oma mõrvarliku koormusega.

Elu on nimelt kulgenud sedasoodu, et kogemata kombel on õppimine esmakordselt prioriteedistunud: tutvusringkond on välja kujunenud ja elukaaslane on olemas; tööd mul parasjagu ei ole, bridžialased ambitsioonid on täitunud (ja mälumängualaseid pole mul eriti kunagi olnudki) – ühesõnaga erilisi segavaid tegureid pole ja mul võimalik õppimisele keskenduda. Ja kuna mul on loomu poolest omane kalduda liialdustesse, siis ilmselt on juhtunud tavapärane lugu, et ma olen asja liiga tõsiselt ette võtnud, ilmselgelt peaks olema võimalik mingites kohtades veidi lõdvemalt lasta. Detsembri keskel tuvastasin, et alates ca 10-st novembrist on mul olnud umbkaudu kolm hetke, kus ühegi töö tähtaeg kuklasse hingamas pole – ja nendel hetkedel on mul tavaliselt olnud mingi kooliväline kohustus. Kui nüüd päris aus olla, siis praegunegi plogimine on lihtsalt üks prokrastineerimise viise – tegelikult on mul homseks (jah, see tähendab 28. detsembriks!) paar tähtaega kukil (õnneks üks neist optional), paar tähtaega ähvardavad veel aastalõpus ja 4. jaanuaril on esimene eksam tulemas – ning kuigi ma jõuluaja lihtsalt molutasin maha, ei viitsi ma veel „midagi päris asjalikku“ teha (lumi sai kah tänavalt juba ära lükatud…).

Nüüd väike assortii vahepeal juhtunud seikadest – nii koolis kui muidu:

Praktiliselt ainuke märkimisväärselt ebameeldiv lugu vahepeal oli see, kui helistas mu ema ja teatas, et „nüüd on tema peres kõige vanem ja võtab järjekorda!“. Nimelt suri tema ema, kes oli mu viimane elusolev vanavanem – 90. sünnipäevast jäi tal poolteist kuud puudu. Mis seals’ ikka, surematu pole meist keegi ja inimesed teatud vanuses ikka surevad, aga nats kahju ikkagi. Head teed talle!

Positiivse poole pealt on selgunud, et hoolimata oma kõrgest vanusest on mul õppimisvõime täiesti säilinud – muuhulgas sain ma enamasti aru isegi sellest, mida räägiti majanduse- ja õiguse sissejuhatavates loengutes – nimelt need kaks ala olid minu jaoks seni täiesti võõras maa, kummagagi oli varasem kokkupuude nullilähedane. Iseenesest sissejuhatavatest loengutest ilmselt suur asi ei tohiks olla, kuid nagu näitas osalusvaatlus, oli paljudel nendega päris suuri probleeme. Üks mu kursavend näiteks kirus pärast tunnikontrolli majanduses, et õppejõul võiks olla teatav reaalsustaju tema ainesse sattuvate ajaloolaste suhtes ja ta võiks paremini hinnata seda, kui inimene suudab asja mehhanismile ikkagi pihta saama, mis siis, et ta seda teistpidi lahendama asus (ja seega täpselt vastupidisele tulemusele jõudis). Tsiteerin (umbkaudu): „No see oleks nagu see, kui matemaatik satuks kirjanduse loengusse ja õppejõud nõuaks soneti kirjutamist õnnetust armastusest ning pärast virutaks mitterahuldavaga, sest kuigi tegemist oli tõepoolest sonetiga, siis see armastus seal tundus päris õnnelik olevat!“.

Üks pedagoogika aine sisaldas muuhulgas moodulit nimega „kooli ajalugu“. Tegemist on üleõpetajakoolituselise ainega, st. seda õpivad nii baka- kui magistriõppe üliõpilased ja alates KELAst, kehalisest kasvatusest ja LOTEst lõpetades usuõpetuse, kunstiajaloo ja ajalooga. Ma ei tea, kas selle mooduli hindamine on diferentseeritud vastavalt õpitavale erialale (ja õppeastmele), kuid ma kujutan ette, et käärid tööde kvaliteedi vahel on ikka tohutud. Ei saa ju eeldada, et inimesed, kes õpivad bakaõppe esimesel kursusel lasteaiaõpetajateks suudaks antud teemal kirjutada ligilähedaseltki samal tasemel kui need, kellel on juba ajaloobaka käes – neil lihtsalt puudub vastav treenitus ja pädevus. Sellega ei taha ma öelda midagi halba KELA’de (ega kellegi muu) kohta, kahtlemata oleks asi vastupidine, kui küsimus oleks selles, kuidas ohjata karja koolieelikuid. Igatahes meie seminarigrupis oli pädevuse erinevus selgelt  vaadeldav – nimelt on ajaloolased veidral kombel ühes grupis koos kehakultuurlastega. Kui kontrolltöö kirjutamiseks läks ja peagi üks „meie“ inimene läks uut paberit küsima (ja mina palusin tal enda jaoks ka ühe kaasa võtta, kuna „niikuinii ühest paberist ei piisa“), siis hakkasid sportlased muhelema, aga kui selgus, et enam-vähem kõik ajaloolased käisid järjest lisapaberi järel, siis nad enam niiväga lõbusad ei tundunud, eriti kui nemad järjest oma töid ära käisid viimas ja ajaloolased kõik edasi kirjutama jäid. Ma küll teiste inimeste tulemusi ei tea, aga minu jaoks olid need ühed lihtsamad maksimumpunktid ever (mõnevõrra aitas kaasa, et üks kolmest kontrolltöö teemast oli väga sarnane minu valitud referaadi omaga, aga ma usun, et ka muidu poleks probleeme tekkinud).

Ühes teises moodulis oli kontrolltöö lahtiste materjalidega. Minu jaoks oli selleks netti ühendatud läpakas. Küsisin siis õppejõult, et kas ma võin paberi raiskamise asemel oma kontrolltöö arvutisse trükkida ja aja lõppedes talle meilida (seda enam, et tegelikult kirjutan ma arvutiga rutem kui käsitsi, käekiri on parem ja jutt saab paremini jälgitav, kuna ma ei pea sodima ja vahele kirjutama). Õppejõud oli nõus – ja nagu selgub, tegin ma väga võitva otsuse. Nimelt olin ma ajapuuduse tõttu sattunud ülalkirjeldatud „õnnetu armastuse“ juhtumi otsa ja veidi teemast mööda kirjutanud. Kuna õppejõul oli mugav mulle tagasisidet anda, siis saatis ta mulle peagi vastuse ja ütles, et sisuliselt on kõik õige, aga…. Selle peale vahetasime paar meili, mille käigus ma jõudsin äratundmisele, et ma oleks pidanud lihtsalt paari asja rõhuasetust natuke muutma (muutes praktiliselt ainult sõnade järjekorda ja sidesõnu!) ja õppejõud jäi mu seletustega rahule ning kirjutas mulle paar punkti rohkem, kui tal esialgu plaanis oli.

Üks mu õppejõududest on Maarja kolleeg. Tema jaoks selgus tõsiasi, et mina olen Maarja elukaaslane üsna omapärasel moel – nimelt tekkis tal minu isikuga seotult väike surikaadiefekt (kursusel on vähe inimesi ja mina nende seast ilmselt kõige sõnakam ja lisaks sattusin samal ajal Kuldvillakusse) ning  ametkondlikul väljasõidul tegi ta Maarjaga juttu, et kas ta sellist bridžimängijat teab… Veidral kombel ei olnud see ainuke sarnane juhtum – mingitel asjaoludel sattusid Maarja ja Kadri rahandusministeeriumi tegelastega nõupidamisele ja kui kuidagi tuli hiljem bridžimäng jutuks, siis mainis üks viimastest, et tal olla kunagi olnud üks väga tark ja väga laisk klassivend, kes ka bridži mänginud (siinkohal õige inimese äraarvamise eest punkte ei saa!)… Suuremat sorti piinlikku momenti aitas vältida see, et ta juhtus seda küsima Kadrilt, mitte Maarjalt. Mitte et ma sellisest hinnangust häiruksin – pigem võtan hoopis komplimendina (ma ei pea end silmapaistvalt laisaks, pigem on mul motivatsioonialased erivajadused ning rumalat inimest parandab vaid haud). Igatahes siinkohal tervitused Elole ja lisavihje ülejäänutele – kui keegi Tartu kandis mängib vähemalt pooltõsiselt bridži (eriti kui tegu on noorepoolsemate kenade naisterahvastega), on šansid, et ta teab ka mind, üsna suured.

Ahjaa, Kuldvillak… 16.-30. novembril olin ma kolmel korral seal saates eetris (saated ise võeti linti augustis), kui keegi nad maha magas, siis on need asjad netist järelevaadatavad. Üldiselt mängisin hästi, kõige paremini küll selle mängu, mille ma lõpuks Tiidule kaotasin (heitlus oli vinge, aga villakuõnn saatis teda), aga ma arvan, et oma sellealasest karjäärist kirjutan ma kunagi eraldi postituse kui vaba aega tekib. Nalja sai igatahes palju.

Paar nädalat tagasi sain kätte oma popkultuurilaksu – järjestikustel õhtutel sai ära vaadatud Näljamängud (kodus plaadi pealt) ja Kääbik I (3D kinos). Üldiselt ei kahetse kummagi vaatamist, kuigi mõlemas oli asju, mis mulle natuke pinda käisid. Näljamängudes käitusid tegelased veidralt ja ebaloogiliselt, aga visuaalis toimuv mõjus realistlikult (niivõrd-kuivõrd, aga alati on hea vabandus, et „asi toimub tulevikus, kus tehnika on piisavalt arenenud, et panna mateeria õhust ilmuma“ – tõsi küll, see tõstatab mus alati küsimusi, et miks tehniline areng peab teiselt poolt kaasa tooma ühiskondliku taandarengu ja enda järeldused antud teemal süvendavad mu isiklikku skepsist teadus-tehnilise progressi suhtes), Kääbikus jälle olid tegelaste käitumise motiivid minu jaoks arusaadavamad, aga häiriv oli võitlusstseenide ebaloogiline dünaamika ja vigastuste tõsisuse eiramine (mul tekkis sama küsimus, kui Tuulel: „kas oleks väga vastuoluline paluda, et fantaasia veidi realistlikum oleks?“), lisaks sellele olid need pikad ja igavad. Actioni ju oli, aga mul tekkis alati tunne, et „ok, sain aru, et neil on lahing ja te suudate sellest vinge balleti teha, aga kerige nüüd palun edasi ja rääkige asjast“.  Aga jah, oma üllatusena pidin tõdema, et kuigi raamat oli õhuke sellest suudetakse välja venitada kolm filmi, siis igav kindlasti ei hakanud (kui võitlusstseenid välja jätta), minu jaoks tuli filmi lõpp pigem üllatavalt ruttu kätte (ju siis silmad ja põis on piisavalt vastupidavad).

Nagu ma Hirvelossi Kääbiku-postituse juures juba kommenteerisin, siis tekkis mul Kääbiku päkapikkudega seoses kaks mõtet – 1. hea, et nad said orkidega kakelda, korvpallis oleks nende šansid suhteliselt nadid ja 2. – miks pagana pärast tähendab „päkapikk“ nii Tolkieni (ja Pratchetti jt) lugude barbaarset kullaahnet väikesekasvulist kaevur-sõdalast kui ka jõuluvana pisikesi perversseid abilisi, kes aasta otsa alaealiste peal vuajerismi harjutavad ja siis detsembris susside sisse panema hakkavad?

Sai selline mammutpost siis seekord (isegi hoidsin end tagasi ja võtsin nõuks, et üle kahe A4 lehekülje kindlasti ei kirjuta) ja peaks vist asjalikuks hakkama. Eks näis, millal jälle midagi siia kribada jõuan – aga kõigile lugejaile soovin kena aastate vahetumist!

Õnnestus ühes aines jooksva arvestuse jaoks vajalikud punktid varakult kätte saada - see tähendab, et viimased kaks loengut ja kaks seminari on muutunud minu jaoks vabatahtlikuks. Õppejõud saatis listi meili, kus õnnitles esimesi arvestuse saanuid (peale minu veel kolm inimest) ja avaldas lootust, et "huvist aine vastu kohtume veel".
Sellest tulenevalt tekkis mul uitmõte, et kas ta eeldas, et aine edukaks läbimiseks oli vaja omada asja vastu kõrgendatud huvi ja kuidas ta suhtuks sellesse, kui teaks, et minu huvi asja vastu oli suhteliselt minimaalne? Kas on võimalik, et ta võtaks seda hoopis märgina, et ta on niivõrd hea õpetaja, et suudab asjad selgeks teha ka sellistele inimestele? Tegelik tõde oli muidugi see, et kuigi asi mulle eriti korda ei läinud, sain ma nõutavast suhteliselt hästi aru ja kuigi mul puudus huvi (teadmistehimu ja entusiasmi mõttes), oli mul olemas väga tugev motivatsioon see aine võimalikult vara kraest ära saada ja tulemus oli tingitud sellest. Huvitaval kombel mainiti kohe järgmisel päeval pedagoogikaloengus, et "uuringute kohaselt on juhul, kui õppimine on "huvitav" tulemused kehvemad" - see tulemus tundus mulle esmapilgul väga imelik ja uskumatu, aga tegelikult tundub asi olevat nii, et minu juhtum oleks siis pöörnäide sellelesamale nähtusele.

Mis puutub mu urisemisse kassi aadressil, siis tundub, et mu kahtlused ta õppimisvõime suhtes on vähemalt osaliselt alusetud. Täna reageeris ta viksilt ja viisakalt alles äratuskella peale - kusjuures mitte esimese, vaid kordusäratuse peale.

Surikaadiefekt (minu isiklik vaste Baader-Meinhofi sündroomile) töötab jälle. Üle-eelmisel kolmapäeval küsiti Tartu mälumängus küsimus, mille vastus oli Alexander von Middendorff – ja eelmisel nädalal tekkis seminaris õppejõul küsimus, et kas rahvas teab, kes too selline oli. Kroonilise esipingis istujana ei suutnud ma vastu panna kiusatusele mainida, et jajah, alles sain tema eest kaks punkti ja õppejõud oli selle peale üllatunud ja küsis, et mis aines see oli. Kui ma tunnistasin, et tegu ei olnud õppeaine vaid mälumänguga, siis paistis ta natuke pettunud olevat.

Külm ilm on meile juba esimese tünga teinud. Nimelt otsustasime, et kassi miinuskraadide ja lumega ööseks välja ei viska, anname talle šansi end öösel viisakalt üleval pidada. Kass ilmselt on suutnud vaatlustega tuvastada, et hommikune äratuse aeg on pool seitse, aga paraku ei ole ta kursis selliste kontseptsioonidega nagu „nädalavahetus“ ja „suveaeg“, mis tähendab, et pühapäeva hommikul hakkas ta magamistoa ust kriipima uue aja järgi poole kuuest. Ja ka täna hommikul kuulsin ma umbes paar minutit peale kuut paari hämmeldunud „näu“-d, millele järgnes paar kraapsu ukse peale. Õnneks ma olin seks ajaks juba ärkvel, nii et tal õnnestus vältida mu pahameelepuhangut. Maarja muidugi magas selle üldse rõõmsalt maha, nii et kass pääses üldse terve nahaga (huvitaval kombel suudan ma hommikuse unega südamerahuga eirata Maarja äratuskella piiksumist, aga mitte kassiniru kaebehüüdu). Aga võib-olla arvas lontrus, et me oleme sisse maganud ja tahtis meile lihtsalt teenet teha.

Kui ma olin väike, nii umbes paariteistaastane, siis sattus mulle maal näppu John Buchani raamat „Aafrika viimne kuningas“ (originaalis Prester John). Tegemist oli tüüpilise koloniaalpõnevikuga, kirjutatud brittide poolt brittide jaoks, umbes „Kuningas Saalomoni kaevanduste“ või kasvõi „Tarzani“ stiilis – peategelane oli Aafrikas müttav valge kutt, neegrid olid selline harimatu ja igatepidi tume seltskond, keda oli vaja tsiviliseerida või vähemalt kontrolli all hoida.

Paariteistaastasele raamatuneelajale oli see igatahes lugemiseks väga tänuväärne lektüür kuna oli huvitav ja eksootiline, tegevust toimus Lõuna-Aafrikas, kus suulude liider üritas vägesid kokku koondada, et britid oma maalt välja peksta ja šotlasest peategelane kippus talle kogu aeg kuidagi jalgu jääma. Nojah, igatahes väga palju ma sellest raamatust ka enam ei mäleta, aga mitmed seal kasutatud nimed ladestusid mulle päris kindlasti mällu – nt. Chaka, Cetewayo (suulude pealikud), Rodeesia harjasselg (see on üks koeratõug - Rhodesian ridgeback), Blaauwildebeestefontain (kohanimi, ilmselt väljamõeldud). Kõlab nagu hunnik ajumahtu raisatud, aga selgub, et ilmselt ei ole olemas teadmist, mille eest poleks mälumängus võimalik kaht punkti saada – laupäeval käisin Tartu paarismängus, kus Tiit otsustas küsida Isandhlwana lahingut (väidetavalt olevat tegu Briti armee suurima kaotusega „pärismaalastele“ läbi ajaloo)!

Muidu kulges mälumäng väga hästi, ma ütleksin, et isegi üllatavalt hästi. Mängisin paaris Arkoga – seda ilmselt esmakordselt, vähemalt ei tule mulle küll meelde, et me mõnda paarikat oleksime koos mänginud, võistkondlikel seda on siiski mõnikord ette tulnud. Igatahes selgus, et meie teadmised klappisid kahe peale väga hästi täiendama lünki partneri omades ning kohati, eriti mängu alguses, töötas kahepeale asjade väljamõtlemine nagu kellavärk. Ma kahtlustan, et väga suur hulk äravastatud küsimusi kuulusid teisele meist rubriiki „ei tea ja ega ei huvita ka“ – või vähemalt minul oli kindlasti päris mitu juhtumit, et kui Arko oli vastuse kirja pannud, siis jätsin kergendustundega küsimuse läbi lugemata ja ega vastuski mitte midagi ei öelnud.

Esikohta me küll ei saanud, õigemini kui päris aus olla, siis jäime me Põder-Vahterist päris pikalt maha (nad ongi vastikult kõvad), aga teine koht õnnestus konkurentsis Habal-Särgavaga siiski kotti tuua, neljas koht oli juba üsna kaugel. Minu jaoks tegu seni parima paarikatulemusega ja arvestades kui palju, õigemini kui vähe, ma mälumängudel käin ja mälumänguga üldse tegelen, siis ilmselt jääbki selleks.

Sellest sügisest alates olen ma omadega taas jõudnud sellisesse seisu, kus mu staatuseks võib kirjutada „tudeng“ – ehk siis lükkasin (jälle) oma paberid sisse ajalooõpetaja magistriõppesse ning kõrgharidussüsteemi omapärade tõttu oli mul kõige mõttekam teha seda läbi avatud ülikooli. Ilmselgelt näitab see, et minu näol on tegemist rumala kuid visa inimesega. Esimene kuu möödus üsna rahulikult (eks ülikoolis ole nii palju oldud küll, et see juba rutiiniks muutuks, eriti arvestades, et septembrikuus pole asjad veel tüütuks muutunud), kuid tänane päev oli isegi minu paljunäinud isiku jaoks päris sürrealistlik.

Kõigepealt pidin hommikul kella kaheksaks minema sissejuhatavale loengule Õpetajate Seminari (või misiganes selle maja nimi Salme tänaval ka ei oleks). Kõrvalpõikena tasub vist ära mainida, et kuna tavaliselt meil sellisel ajal linna asja ei ole, olime unustanud, et liiklus on sel ajal mõnevõrra tihedam kui muidu ja ma jäin omadega natuke viimase minuti peale või napilt hiljemaks. Lisaks tuvastasin, et maja lähedal on kõik teeperved autodest ummistunud ja kuhugi parkida ei ole (nojah, AÜ värk). Või vähemalt mitte päris legaalselt – teeotsas paistis telliskivimärk sildiga „sissesõit lubatud TÜ loal“ (vms). Tegin kiire riskianalüüsi, jõudsin järeldusele, et tõenäoliselt ei hakka keegi seda luba kontrollima ja kui hakkabki, siis ilmselt sellise ühekordse manöövri suudan ma rahulikult välja vabandada seletusega, et „Oi, ma arvasin, et seal on kirjas „lubatud TÜ õppejõududele ja tudengitele““(Juriidikumi kõrval parklas on täpselt sellise sõnastusega tahvel). Seega veeresin sildi alt läbi ja parkisin rahulikult ära. Nagu arvata oligi, mitte midagi ei juhtunud, aga eks järgmine kord olen viisakam. Majas sees selgus, et loomulikult ei ole kusagil auditooriumit nr. 214 ja numbrisüsteemis figureerisid üldse kahe- mitte kolmekohalised numbrid. Nabisin siis ühel õppejõu moodi tüübil nööbist kinni (verbaalselt) ja küsisin talt selle ruumi kohta. Too mõtles hetke, mõtles välja, et tegu on aulaga (muide, erinevalt sõnadest „võimla“ ja „magala“ ei tulene sõna „aula“ tema eestikeelsest seosest sõnaga „austus“ või „au“ vaid pärineb kreeka/rooma sõnast mis tähendas hoovi või saali. Väidetavalt). Ja selle peale juhatas otsejoones valele korrusele. Kusjuures hiljem leitud õige ukse peal ei olnud tõesti silti ei saali numbriga ega ka mingit vihjet, et tegemist on aulaga.

Nojah, aga loengu juurde tagasi. Nagu mainisin, oli tegu ühe pedagoogika aine sissejuhatava loenguga ja läbi viisid seda kaks õppejõudu. See, et seal eriti midagi kasulikku ei öeldud, mind ei üllatanud, aga lisaks sellele üritasid nad nagu läbi mängida mingit varem kokku lepitud etendust. St. imiteerisid vestlust ja arutelu, varem kokkulepitud küsimustega (ma tahtsin siia kirjutada „spontaansete“ küsimustega, jutumärkides, aga see teostus oli nii lahja, et isegi väga udupäine tudeng ei jääks seda uskuma) ja vastustega ning„pähe turgatanud“ märkustega. Lisaks veel teksti sisse põimitud habemega naljad (nt. jutu peale, kus räägiti korrutustabelist, küsis teine õppejõud luba küsida „testküsimus“, milleks oli "palju on neli korda kuus?" ja sai teadagi vastuseks „kord nädalas!“), kusjuures ma sattusin mingi tibi kõrvale, kes nende peale täiesti tõsimeeli kõkutas. Võib-olla oli see tingitud sellest, et ainet loetakse ka bakatudengeile ja need on natuke vähem taolisi asju kuulnud/näinud. No ma saan aru, et Avandi/Sepa taset ei maksa oodata (ma tegelikult küll ei pea ka neid just maailma koomikute eliiti kuuluvaks), aga toimunu jättis ikka nats haleda mulje, mooarust oleks nende dialoogina esitatud kohad monoloogi vormis märksa etemad olnud – parem võib-olla mitte nii hästi õnnestunud nali keset loomulikuna voolavat teksti kui selline pingutatuna mõjuv läbikukkunud üritus spontaansuse imiteerimiseks. Ilmselt nad peaksid kas rohkem proove tegema või lavastajat vahetama. Kusjuures hoolimata sellest jätsid mõlemad õppejõud ise suhteliselt sümpaatse mulje, eks näis, kas see säilib kui ma neid lähemalt näen (kuna tegu on pedagoogikaainega, siis igasugune varasem kontakt mul nendega puudub). Aga jah, minu jaoks kasulikku infot (et kuidas asjad täpselt toimuva hakkavad) ma sealt ei saanud ja õhtul ÕISist õppematerjale vaadates leidsin sealt näiteks imeliku faili, nimega „nõuanded konspekteerimiseks“, millest ma leidsin hunniku soovitusi, kuidas on seda hea teha (magistriõppesse jõudnud inimese puhul päris "huvitavad" soovitused) ja lugesin välja nagu hakataks konspekte hindama (ma loodan, et see on sinna sekka sattunud kogemata kombel või mõeldud bakatudengeile). Lisaks figureeris nõuete seas „mõistekaardi koostamine“, mis on veel haigem asi kui ühes teises loengus kohatud nõue „teha õppemapp“. Ja kui tuletada meelde loengus öeldud mõttetera, et „õpetajad õpetavad nagu neid on õpetatud õpetama“, siis tekib mul tõesti tunne, et mida kuradit… Ahjaa, lisaks toimub kursus suures osas moodle-põhisena ja kuigi selle teostus näeb üsna fäntsi välja, siis tekitas seal juures olevate tulede ja vilede hulk minus mõtte, et nad on natuke üle pingutanud. Maarja teooria selle kohta oli, et äkki nad on (vähemalt mõned neist) doktorandid, kes võtavad ainet „e-õppe alused“ (vms.) ja seepärast ongi nad selle asjaga nii pingutanud, et nad peavad selle ise kellelegi ette näitama ja selgitama, miks nad nii tegid. Aga mine tea, äkki nad ongi e-õppe entukad, eks ma küsin neilt järgi (ega ma ei karda). Igatahes tundub, et tuleb pikk sügis, soovige mulle häid närve ja kõva kannatlikkust.

Nojah, selle tsirkuse lõppemise järel läksin järgmisesse loengusse ja tuvastasin üllatusena, et „klassi ees“ ootab täiesti vale õppejõud! Kontrollisin oma paberid järgi, kõik tundus korras olevat, aga õppejõud püsis samana. Loengu alguses ta siis mainis põhjuse: nimelt „õige“ õppejõud on haige ja seetõttu nad tegid manöövri, kus tema loeb tollel nädalal kaks oma loengut ära ja mõni teine nädal vahetavad tagasi – aga no kurat, minule ei olnud selle kohta mingit infot laekunud! Ja ma nägin vähemalt kolme saatusekaaslast sama hädaga ukselt tagasi pöörduvat. Ise ma leidsin, et kuna ma ei viibi „vales kohas“ – sest „õiget kohta“ polnud olemas – siis võin ma rahulikult seal kaks tundi kügeleda, lükkan end rahulikult end netti ja õppejõul on ilmselt ükskõik, kas tal on parasjagu üks keha saalis rohkem või vähem. Lisaks sellele võin ma ju poole kõrvaga kuulata, mida räägitakse, ega ma sellest rumalamaks ei jää ja võib-olla kuulen midagi huvitavat (mulle üldiselt Mati Lauri loengud meeldivad). Midagi väga huvitavat seekord ei kuulnud, aga erinevalt esimese loengu naljadest, olid tema omad uued ja huvitavad (kuigi võib-olla mitte niivõrd naljakad) – näiteks võrdlus mingi baltisakslaste organisatsiooni kohta, mille „kuuest juhatuse liikmest on ainult üks baltisakslane ja seegi sotsiaaldemokraat!“. No nagu oleks kogu õppejõudkonnal loomepegasus perutama pistnud.

Aga, jätkates parimat reklaamide traditsiooni, seegi ei ole veel kõik! Kolmandas loengus suutis õppejõud senised pärlid üle trumbata lausega „Muide, teate et jahti pidades, on oht mammuti alla jääda päris suur!“ ja lisaks hakkas rääkima neandertallastest. Ja tegemist ei olnud mitte ajaloo- ega bioloogia õppejõuga (ma ei teagi, kas neandertallased lähevad uurimisteemana üldse emma-kumma alla) vaid majandusmehega! Lisaks tundub, et tal on ajaloolaste vastu mingi okas hinges. Nimelt on tegemist on sissejuhatava loenguga, mis muu hulgas on ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetajaks õppijaile kohustuslik ja need saalis viibivad „ajaloolased“ on tal pidevalt hammaste vahel kui inimesed, kes ei saagi asjadest päris õigesti aru saada. Näiteks kostitas ta meid loengu lõpul oleva tunnikontrolli puhul, mille ülesandeks oli koostada võrratus, märkusega „noh, see ülesanne vast ajaloolastele erilist rõõmu ei valmista“. Ega ei valmistanud küll, aga vähemalt oli ta piisavalt viisakas, et seletas ära, mida tähendab „võrratus“ ja seda teades ei valmistanud ülesanne ka erilist raskust. Aga pean tõesti tunnistama, et ühes asjas on tal õigus – kui see aine kohustuslik ei oleks, siis käiksin ma sellest suuuuure kaaaaarega möööööda.

Me hoiame oma autoraadiot Raadio 3 peal - see on selline jaam, mis mängib üldiselt vanemat muusikat ja möla eriti ei aeta ning enamasti on kuulamiseks pakutav ka suhteliselt mõnus (vähemalt üldpilt, aeg-ajalt ikka eksib sekka midagi, mille parema meelega vahele jätaks), va. laupäeva õhtuti. Ja siis lõbustame end aeg-ajalt "introvooruga" - kui laul mängima läheb, siis kui ruttu ära tunneme, kes laulab ja/või mis lauluga tegemist on. Eile Tartusse sõites aga tuli ette selline lõbus seik, et hakkas siis mingi lugu mängima, tegin kiirpakkumise "Tom Petty!", tuli paar takti edasi ja siis hakkasin kahtlema, et see ikka ei ole Tom Petty, natuke meenutab hoopis ELO't ja Maarja arvas, et millegipärast meenutab see hoopis biitleid. Kui laul pihta hakkas, puhkesin naerma ja ütlesin ära, mis ansambliga tegu on. Mälumängurid ja muusikahuvilised ilmselt võivad olemasolevate info põhjal juba ära öelda, mis punt see oli, aga laulu leiab siit  ja Wikipedia versiooni, kuidas see bänd kokku tuli ja kes sinna kuulusid siit.

Nüüd saab reisi täielikult lõppenuks lugeda. Viimane päev Lille’is möödus rahulikult, käisime Leo ja Tihasega linna peal poode puistamas ja sedagi väga tõsiselt ei võtnud. Õhtul trehvasin ühe hea tuttavaga, keda ma polnud vahepeal kaks aastat näinud (tõe huvides tuleb muidugi tunnistada, et enne seda pausi olime ainult paar-kolm päeva tuttavad olnudki – ta oli nimelt BBO operaatoriks 2010 väikeriikide EMil Ptujs ja veetis seal enamuse aega minu ja Leo mängu sisse toksides – aga tänapäevane tehnoloogia teeb inimestega kontakti hoidmise imelihtsaks, kui ainult vähegi huvi on).

Ja siis hakkas õhtu piinarikkam osa „kuidas teha aega parajaks kella kolmese bussini?“. Ennekõike tulid pähe kaks võrdselt tüütut varianti –alkoholism või magamine. Mõlemad jätnuks mu bussi saabumise ajaks korralikult kudenud olekusse ja seetõttu läks käiku hoopis kolmas plaan – molutamine. Mingi hetk tuvastas Tihane, et meil pole midagi joodavat reisile kaasa võtta (ei alkohoolset ega alkovaba) ja tegime kahekesi kriisikoosoleku (kuna Leod ootas ees autojuhiroll, siis tema oli otsustanud õiglase une kasuks), mis päädis otsusega, et „midagi võiks ju hankida“. Poe leidmise šansid  Lääne-Euroopas on peale keskööd nullilähedased, seega tegime väikse kaardiotsingu bensujaamade kohta, sest Luksemburgi kogemus ütles, et neist võib ühtteist leida. Tuvastasimegi siis meeldivas jalgsimarsikauguses ühe tankla ja sättisime sammud sinnapoole (kuna me elasime raudtee kõrval, siis päris otse sihtida ei saanud, tuli kasutada viaduktide abi). Kui olime kahekesi jalutanud ristmikule, kus me arvasime tanklat asuvat, siis meie sealt küll ühtegi ei leidnud. Igaks juhuks jalutasime kvartali jagu kummaski suunas edasi ja hakkasime sama targalt tagasi hotelli poole kõmpima. Ja paljastas kiirpilk paremale tõsiasja, et meie esialgne hinnang bensuka asukoha suhtes oli olnud väga täpne – me olime olnud sellest kõigest 50 meetrit eemal! Lihtsalt tänavahaljastus oli nii tihe, et oli meie eest kõik reklaamid ja hinnad kinni katnud. Paraku oli bensuka leidmine kõigest pool võitu, õigemini veelgi vähem – see oli automaattankla ja müüdi seal vaid 0,33ses plekkpurgis limmereid (hinnaga 1,6 EURi purk – iššand jumal!) ning me kumbki ei olnud ühtegi münti kaasa võtnud ja paberraha aparaat ei tunnistanud. Löntsisime siis kodu poole tagasi ja Tihane juurdles küsimuse üle, et kas võtta mündid kaasa ja tulla tagasi või tunnistada end lööduks, kui järsku ujus meie vaatevälja kebabilett, mis erinevalt oma paljudest kolleegidest oli veel lahti ja kust õnnestus endale reisijoogid tekitada. Greit saksess!

Edasine kodutee möödus rahulikult – kuna öö oli magamata jäänud, tukkusin enamuse lennureisist maha ja Riiast Tartusse navigeerisime meie mõlema jaoks täiesti uut marsruuti mööda (üle Smiltene Valka), kuna eelmine kord oli Valmiera – Murjani (kas pole tore kohanimi?) vahel üsna mitukümmend kilomeetrit teed üles kaevatud ja läbi lasti jupikaupa valgusfoori abil. Aga siin ma nüüd siis olen – väsinud kuid õnnelik. Ja Lille’i linna soovitan külastada ka teistel, seal oli tore.

Eile kasutasin oma vaba päeva selleks, et Lille’i linna peal turistitada. Tegin seda oma lemmikmoel - jõlkusin lihtsalt mööda tänavaid ja vaatasin linnapilti (majad, kujud, pargid, kirikud jne) ning tuvastasin, et Lille’i linn on vähemalt keskosas väga ilus (mulle üldiselt meeldivadki sellised Lääne-Euroopa kitšlinnakesed). Tundub, et siinkandis on väga sõjakas rahvas, pooltel tänavatel olid kas mõne kindrali või Napoleoni lahingu nimi (vähemalt võidetud lahingute omad, Waterlood või Leipzigi ma ei leidnud), kindralite skulptuure nägin ka vähemalt kolme, lisaks näitas viit de Gaulle’i muuseumi peale (ta on siinkandis sündinud) ja mitmes kohas figureeris vana tuttava Vaubani nimi. Vauban oli nimelt Louis XIV kindlustuste ehitamise ekspert ja kuna prantslased olid sel ajal siinkandis tegevad, siis oli näiteks Luksemburgis tema nimega seotud kohti ja asju enam kui küllalt. Linnas asus ka vana bastionide kompleks (tsitadell), mida tänapäeval kasutatakse kiirreageerijate baasina (nii et igale poole sisse jalutada ei õnnestunud).  Kui ma seda tsitadelli uudistamas käisin, siis sattusin täiesti juhuslikult ka kohaliku loomaaia peale, mis oli kohe selle kõrval. Selgus, et see on tehtud lihtsalt ühe avaliku pargi nurka ja sissepääs on täiesti tasuta – lihtsalt, et inimestel oleks mugav jalutamas käia. Loomulikult oli see üsna väike, aga igasuguseid veidraid loomi leidus seal sellegipoolest, mh. ninasarvikuid ja taapire, nii et tegu ei olnud mingi minizooga. Kiskjaid praktiliselt ei olnud, kalakass oli vist ainuke, aga mina teda ei näinud, küll aga vaatas kohe esimese elukana mulle vastu mu pikaaegne lemmik punane panda. Kuna temperatuur oli rõvedalt kõrge (+30 kanti), siis mitte just erilise üllatusena magasid mõlemad loomad puu otsas lõuad laiali. Kokku marssisin ringi nats üle kolme tunni ja selle lõpuks olid jalad päris ümmargused (uued plätud ei ole parimad matkajalatsid) ning pea uimane (väsitav ja palav). Täna ilmselt üritan hotelli lähedal väikse tuuri teha, aga ilmselt kaugele ei kao ja öösel kell kolm alustan koduteed.

Mõned pildid eilsest:

Mina prantslastega biznist teha ei julgeks - meie kõrvalhoones asub ärikool Skema

Ebasündsat žesti tegev pühaku(?)kuju Püha Päästja kiriku ukse kohal

Pariisi Värav (tegelikult lihtsalt üks ilus triumfikaar). Tagaplaanil olev tornikolakas on raekoja kellatorn

Jeanne d'Arc metalli valatult

Lille'i peaväljaku nurgas oli selline tornike, kõrvalolevas majas, mille nurk on pildile imbunud asus vist teater (või ooper)

Kunstimuuseumi ukse kohal sehkendas selline tegelane. Kahjuks ei saanud nii kaugelt aru, kas tegu on kujuga või on neil mingi tõsiselt hea vastupidavusega miim kasutada olnud.

Kunstimuuseum ise - nagu näha, siis nimetus "Kaunite kunstide palee" (palais des beaux arts) on päris õigustatud

Loomaaia väravate ligidal oli selline skulptuur. Nagu näha, on üks kujudest veidi väsinud.

See mölakas tundus olevat umbes minu suurune

Nagu juba Dublinis lubasin - selle looma võtan kunagi oma vapile

Lõuna-Ameerika osakond - peotäis maarasid jõllitavad põlglikult alpakade ja taapirite poole. Kapibaara otsustas paraku täpselt pildi pealt välja jalutada.

Lille'i peaväljak. Või vähemalt üks peamisi.

Nüüd on siis meie turniir lõplikult läbi saanud. Hommikul kolkisime koledal kombel Pakistani ja kuigi lõunases matšis ei õnnestunud Ukraina vastu saada enamat napist võidust, oli meil enne viimast matši Bangladeshi vastu veel teoreetilisi šansse play-offidesse kvalifitseeruda. See eeldas kolme asjaolu kokkulangemist - meie suurt võitu, neljandal kohal oleva Iirimaa suurt kaotust USAle ja sobivat tulemust meie ees olevate Austria-Brasiilia matšist (Brasiilia nappi võitu). Kuigi tundus, et Bangladeshi vastu võib tulemus väga vabalt kotti tullagi, mängisid nad teisel laual väga innustunult ja saime kõigest viigi kätte, seega mingeid variante ei olnudki. Õnneks olid ka ülejäänud matšide tulemused sellised, et ka maksimaalne võit poleks aidanud: Iiri võitis USA’d ja Austria Brasiiliat (ning paraku täpselt sellise vahega, et nad mõlemad meist ette jäid).

Kokkuvõte siis selline: oma alagrupis saime 14st matšist kaheksa võitu, kaks viiki ja neli kaotust ning seitsmenda koha, üldkokkuvõttes siis oleme 25.-28. Kuna eelmisest korrast oli ees supertulemus, siis rõõmu see ei valmistanud, aga tegelikult võib minu arust suht-koht rahule jääda – ega amatööridekarjalt ei saagi iga kord play-offidesse pääsu nõuda.

Nüüd on siis kaks päeva Lille’i linna peal vaja aega surnuks lüüa, mina ilmselt pühendun päevasel ajal turistitamisele, kuigi ilm on rõvedalt palav (ja ilmateade lubas +31). Tänan (täname) kõiki pöidlahoidjaid ja loodan (loodame), et järgmine kord läheb paremini. 

Meie eilse igapäevaelu staariks oli kahtlemata meie kapten Aivar Tihane. 

Kõigepealt pidi ta Vasjale poest hambapastat tooma. Lidus ta siis hüpermarketisse, rabas riiulilt mingi tuubikese kaasa ja tuli tagasi, imestades küll, et hambapasta nii kallis on (3,5 EURi) – aga teisest küljest, kes kurat teab, palju need pastad maksavad? Nojah, peale seda, kui ta oli õhtul selle produkti tellijale üle andnud kuulsime ukse taga vaikset krabinat ja seal oligi õnnetu näoga Vasja kes kurtis, et tegu pole üldse hambapastaga vaid hoopis mingi proteeside kinnitamisel kasutatava möginaga. Mu enda pisike teooria oli, et Tihane tegi seda meelega, et vanameistrit natuke tögada (nendele, kes ei tea, selline info, et Vasja on veidi üle 60 aasta vana), aga Tihas ise raiub kui rauda, et see juhtus tal täiesti kogemata. Aga igatahes nagu näha, Vasja tunneb sellise produkti ära küll.

Õhtul hakkas Tihast jälle kasiino poole kiskuma ja ta otsustas, et teeb testi, missugune on kohaliku kasiino dresscode. Tema univorm sellel eksperimendil oli järgnev: Adidase must-roheline liibuv pikkade käistega spordisärk, rohelistes toonides maskeerumismustriga spordipüksid ja paljaste karvaste jalgade otsa tõmmatud rihmikud. Veerand tunni pärast oli ta tagasi ja teatas eksperimendi õnnestumisest. Turvad olid hakanud seal aru pidama, et mis sellisega teha ning leidsid vist, et kuna tegu on välismaalasega, ei hakka nad teda üleliia peetima ja lasevad riietuse läbi. Kuid siiski paluti tal kingad jalga panna, kusjuures kasiino pakkus, et varustab teda nendega (sokke ei pakutud). Küsiti jalanumbrit (47), neiu läks kõrvalruumi ja tuligi paari mustade lakk-kingadega tagasi (ja nüüd kujutage siis neid Tihase muu riietuse kontekstis ette!). Paraku selgus, et need on liiga väikesed ja kuna kasiino kingavarudes suuremaid ei leidunud, saadeti ta ikkagi tagasi. Aga kuna temaga oli väga viisakalt käitutud, siis naastes hotelli riietas Tihas end korralikult ümber ja läks tagasi, kuidas tal see üritus lõppes seda ma paraku öelda ei oska. Mis aga mulle huvi pakub on see, et mis kuradi asjaoludel on kasiino juures riietusesemete laenutus? Kas võib tõesti olla nii, et mõni kunde on suutnud kingad maha mängida (ja ntks kui oleks otsustatud et need Tihase püksid ei kõlba, kas talle oleks ka pükse laenutatud?).

Eile selgus, et siin ikkagi vist koristatakse hotellitube, vähemalt oli mingi neiu meil ukse taga. Küsisin, et kas oleks võimalik, kui ta tuleks tagasi peale kella kahte ja kuigi ta kinnitas, et on, siis on see igatahes viimane moment, kui me teda nägime. Igatahes läks õhtul kapten alla receptionisse ja tegi juba kõva häält, äkki saadavad täna uuesti, sest vähemalt rätikute vahetamist on meil hädasti vaja. Nimelt on siin dušinurk selline kipakas, et kardin ei ole eriti tõhus ja duši fiksaator puudub (st. seda tuleb kogu aeg käes hoida) ja viimane kord kui Tihas seda kasutas oli lõpptulemus selline, et lisaks vannitoapõrandale ujus ka koridor ning mingid veenired olid jõudnud poole elutoani, jättes oma kulgemisteele lõbusalt sillerdavaid lombikesi. Selle asja kontrolli alla saamiseks kulus ära suurem osa meie rätikuvarudest ja kuna siin ei ole head kohta, kus neid kuivatada, nii et nad jalgu ei jääks ja ei häiriks, vedelevadki nad senini vannitoa põrandal. Loomulikult arvestades nende veest küllastunud olekut, ei taha nad ka kuidagi kuivada ja seniajani (kolm päeva hiljem) teevad nad peale astudes reipalt lirtsuvat häält. Lisaks on üks neist omandanud huvitava pruunika värvitooni, nagu keegi oleks seda WC-paberi lõppemisel mittesihtotstarbeliselt kasutanud. Tõsi küll, ma arvan, et siin on põhjuseks midagi muud (nt. võib vesi natuke rauane olla), sest  pruun toon hakkas tekkima juba enne seda, kui meid tabas ajutine WC-paberi kriis, mis pealegi ruttu oma lahenduse leidis.

Kui Tihane on meie Elu24 mikrostaar, siis Leo selle eest sai kajastust kohalikus televisioonis – nimelt tehti Mõttespordi Maailmamängudest mingi saade, kus lasti tähtsatel ninadel rääkida ja vahepeal näidati kaadreid saalis toimuvast. Ja no keda sa ikka televisiooni jaoks filmid, kui mitte tüüpi, kellel mütsi peale miniatuurne põdrapea kinnitatud. Ise me seda küll ei näinud, aga Tiit-Maks olid sellisele asjale peale juhtunud, kui telekapuldiga kanaleid pidi klikkisid.

Mängu poolest tuleb tõdeda, et see turniir läks nats pekki – suuremad šansid kadusid hommikuse 5:25 kaotusega USA-le ja kuna ka väike võit San Marino vastu (19:11) ja natuke suurem kaotus Brasiiliale (10:20) ei olnud midagi rõõmustavat, siis play-offidesse pääsust tuleb sel aastal suu puhtaks pühkida. Turniir on siiski vaja lõpuni mängida, viimase päeva programm on Pakistan, Ukraina (meie logeleme), Bangladesh. Eks näis siis, kuidas suurriikide vastu kulgeb, ma arvan, et nende riikide ühendatud rahvaarv on ca 500 miljonit (ja kui selle peale mõelda, siis eilse kolmiku kogurahvaarv võis umbes samasugune olla, hoolimata sellest, et see sisaldas San Marinot).

Mis eile toimunusse puutub, siis USA matši detaile ma ei tea, aga mulle jäi mulje, et meie tüübid pressiti kuidagi pakkumisest välja, San Marino vastu olime me küll paremad, kuid kohati sattus sekka mingeid imelikke asju (kõige kurioossem oli Sveni-Vasja slämm ilma kolme ässata) ja kuigi brasiillased eriti head taset ei näidanud, pressisid nad meie vastu kohati väga õnnestunult ning lisaks oli meil veel ka sportlikku ebaõnne. Kui mina jobutasin, siis oli tulemuseks kaotatud geim, aga kui brasiillased jobutasid, siis pääsesid nad paarist kohast täiesti puhtalt. Näiteks trumpässa avakäik, millega tõmmati maha partneri trumpkuningas andis Leole kõigest lisašansse niigi välja tuleva lepingu võitmiseks ja kui nad jõudsid null-protsendisesse seitsmesse, siis meie olime samas jaos 50%-ses kuues ning lõikus ei istunud, seega me teenisime sealt jaost vaid kaks IMPi. Aga mis seal ikka, mis ei tapa, teeb tugevamaks ja kui nii edasi läheb, siis oleme me varsti ilged kapid valmis.

Eile oli suhteliselt sündmustevaene päev – ärkasime, mängisime, vaatasime olümpiamängude lõpetamist ja võtsime mõned õlled/veinid. Ning tõenäoliselt/loodetavasti tuleb tänane samasugune.

Mängu poolest saime kolm Pyrrhose võitu - 18:12 Taivani, 15:15 Iirimaa ja 16:14 Austria vastu. Kõigis matšides oli parandamisruumi päris korralikult. Täna ootab ees selline päev, et mängime hirmkõvade USA ja Brasiilia ning mõnevõrra lahjema San Marino vastu. Meie Leoga logeleme USA matši. Tihane läks seda kiibitsema ja kuna ta loeb parasjagu minult laenatud Gaimani „American Gods“-i, siis leidsime, et see on väga teemakohane lektüür ja ta peaks võib-olla vastastelt sinna pühendusi koguma. Tegelikult ühelt ta on juba pookstavid välja nurunud – ostis raamatu „Rodwell Files“ ja Rodwell oli parasjagu sealkandis autogramme jagamas.

Olümpia lõpetamist vaadates tekkis meie toas millegipärast diskussioon filmide üle (peamiselt Leo ja Tihase vahel, ma filmikunstist eriti lugu ei pea). Kuidagi läks jutt õudusfilmidele ja Leo arvas, et Freddy Krügeri  filmide sari tegi läbi muundumise tavalisest õudusest postmodernistlikuks (filosoofiadoktorit tunned kõnepruugist). Ja kuidagi jõudsime tõdemusele, et Eesti bridž on tegemas läbi samasugust muudatust.  Lisaks selgus, et Tihane veab arvutis kaasa Leni Riefenstahli „Tahte triumf“-i. Ise ütles ta selle kohta (ilmselt kedagi tsiteerides), et tegemist on hea filmiga – geniaalne režissöör, mõjuv ja karismaatiline peaosatäitja, hästi õnnestunud kõrvalosade casting ning heal tasemel ja palju statiste. Kahjuks aga otsustas peaosatäitja sellele järje lavastada, mille käigus 50 miljonit statisti hukkus. Oli kuidas oli, igatahes laitsin ma maha ta plaani lapakas kaasa võtta ja kohalikku kasiinosse mängima minna.

Eilses matšis Uus-Meremaa vastu kadus veel täiendavad kaks VP-d. Kaotsi läksid nad sellises veidras jaos, kus Vasja ja Sven pidurdasid 2NT-s (11 punkti vastu 13), mille üle nad väga uhked olid, sest tuli täpselt kaheksa tihi. Nende pettumuseks oli meie vastane pidama saanud 1NT-s ja tegelikult saab võita ka 3NT kui õigele mastile mängida. Aga see selleks, mõlemad väljamängijad piirdusid 8 tihiga ja jagu viigis. Hiljem aga selgus selline piinlik seik, et Vasja oli 2NT tegelikult taha mänginud ja lõpus vale kleimi teinud ja tulemus korrigeeriti 2NT -1 peale.

Iirimaa vastu juhtus selline koomiline lugu, et mingis jaos ma mainisin oma screenmate’le, et Leo pakkumine lubab ristit, aga hoiatasin, et ma ei ole päris 100% kindel, kas see oli ainult risti või  ♣+♦ (süsteem on ilmselgelt nii vähe mängiva paari jaoks liiga keeruline), aga olin ca 80% kindel, et lubab ainult ristit. Tüüp jäi väljamängijaks ja sattus paanikasse, et kumb variant see siis ikkagi on ning kutsus kohtuniku. Kohtunik kehitas õlgu ja teatas, et tal on õigus informatsioonile, mis on meie süsteemikaardil või mida ma talle ütlen ja ta ei tohi teiselt poolt ekraani küsima minna. Igatahes midagi sellest ei juhtunud, tegemist oli niikuinii ebavajaliku infoga ja jagu mängis ennast ise (meie õnneks üheta) – ja nagu ma arvasingi, siis see pakkumine lubaski ainult ristit, kusjuures Leol oli tõepoolest lisaks sellele neljane ruutu kõrval (6-4 suure kvaliteedivahega). Aga kurioossel kombel täpselt järgmises jaos me tõepoolest ei olnud Leoga samal lainel ühe imeliku 2NT pakkumise tähenduse suhtes ja pidigi kohtunik tagasi tulema. Eks Tihas mõtleb natuke selle üle, kas on keissi, et otsust apelleerida või ei (meie 3♦= asemel läks arvesse vastaste 3♥=, meie jaoks muudaks see ühe VP).

Matšis Austriaga istus minu pool ekraani Martin Schifko ja mäng toimus sõbralikus ja vabas õhkkonnas.  Mingi hetk lasi ta partner välja Leo 1NT lepingu ja peale ekraani sulgemist järgmiseks jaotuseks urises Schifko midagi lasteaia tasemel kaitse kohta. Selle peale küsisin ma, et „aga mida mina oma partnerile ütlema peaks?“ ja ta hakkas naerma ning vabandas viisakalt. Nimelt jagu enne seda oli Leo suutnud (tõenäoliselt) välja lasta slämmi. Schifkol oli kõrvalmastis KSxx vastu Ä9x-i ja ta vajas sealt kolme tihi. Tõenäosuse järgi peaks parim mänguplaan olema tõmmata kuningas, käia väike ässa alla ja siis üheksa vastu soldatit – võidab siis, kui mast on 3-3, kellelgi on duubel- või singelhonöör või mõlemad honöörid on KS ees. Leo demonstreeris, et see võidab veel ühel juhul – kui mõlemad honöörid on KS taga, aga kümme pannakse vahele.  Vähemalt ma olen suhteliselt kindel, et väljamängija ei kavatsenud hakata tema käest ET-t lõikama, kui tal oli selline plaan, siis Leo ei lasknud slämmi välja vaid vastane oli lihtsalt nii kõva. Aga nagu öeldud, ma ei usu.