Thursday, May 08, 2008
Individuaalturniirid bridžis on üks väga veider teema. Päris õige bridž ta tegelikult nagu ei olekski ja üldiselt ma hoidun neist kõrvale. Sageli ongi selle bridživormi vastasteks pigem kõvema tasemega mängijad, kuna aeg-ajalt ajab MHO (Middle Hand Opponent, sometimes also known as partner) lihtsalt harja väga punaseks. Seepärast on veider, et Kotkas näib asi vastupidi olevat - kui lõppes kevadsari, siis tekkis tavapärane küsimus, mis saab edasi? Üks kaalutud variantidest oli individuaalturniir - rahvas on suhteliselt sõbralik ja omavahel hästi läbi saav, keegi kellegagi ei karju ja näiteks saaks inimesi õpetada ja meistripalle mugavalt välja jagada. Huvitaval kombel tundus, et idee poolt on pigem tugevam kiht Kotka kontingendist (nt. mina, Mell, Andres) aga rahvas üldiselt ei pooldanud. Maarjast ma saan veel aru (temal oleks sellest kõige rohkem kaotada), aga ülejäänutest üldiselt mitte - tavaliselt ongi keskmikel üks motivatsiooniallikaid individuaali mängimiseks see, et saaks ka tugevate partneritega mängida.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
5 comments:
Nujah, minagi olen tulihingeline individuaali pooldaja. Aga seda loomulikult ainult ja ainult Kotkas. Kotkas on koht, kuhu mingi vägi veab mind iga jumala kolmapäev kohale. Seal on sõbrad (ja siider)! Miks poolt?
Lähtuvalt seltskondlikust aspektist on seal sigalahe rahvas, kellega osadest ma pole elus jaotustki paaris mängida saamud. (Ntx. pole ma kunagi saanud mängida Pihla või Andresega ja veel palju teisigi)
Teisalt on see üks hea võimalus absoluutselt kõigil meil (egoistlikult loomulikult ka minul) võimalus õpetada (ja seeläbi lihtsaid asju endale selgemalt sõnastada) ja õppida. Õppida ühest küljest neilt, kes oskavad seda mängu paremini. Õppida natuke paindlikumalt mõtlema, iga partner on erinev ja nägemus õigest pakkumisest võib kohati vägagi varieeruda. Võimalus saada paremini tuttavaks. Krt teab, võibolla tekiks ka mingeid paare, kes koos pikemalt hakkaks pusima, kuigi seni pole nagu näinud... Egode upitamiste või kukutamiste koha pealt kehtib ikka ja alati reegel: karta pole selles osas midagi, sest sõltumata enese Narcissose sündroomist või alaväärsuskompleksidest, teised näevad meid anyway adekvaatsemalt. Võimalus on muidugi et tekib mingi parem üksteisemõistmine aga seda nagu ei peaks kartma.
Mul on muidugi hea rääkida, sest ma niikuinii tiba leidlapse positsioonis (sellel talvel ainult 8 erinevat partnerit - ehk umbes pool iganädalasest põhikontingendist! Mullu oli vist tiba rohkem) aga samas, kas kellelgi oleks reaalselt midagi kaotada rohkem kui võita? Kahtlen sügavalt.
Aga mis teha demokraatia seab piire... (Tjahh, tekst muidugi jäi selles osas hiljaks, et ajupesu tuleks ikkagi enne hääletamist teha aga vähemalt arvamus ja kunagi hiljem võib ju kordushääletuse teha, millest paistab siis, kas ma oman mingitki veenmisjõudu)
"Kõige rohkem kaotada", küll arvatakse endast hästi... Tegelikult ei ole, ausalt, minu negatiivse meelestatuse taga mitte see, kui hea mängija mu püsivam partner on. Küsimus on lihtsalt partneriga kokkumängu harjutamises. Kui nt lähenemas oleks mõni turniir, kus mul oleks kavas mängida kellegi teisega peale Lauri, siis tahaksin ma Kotka õhtuid kasutada võimalusena temaga treenimiseks.
Alas, Lauri, keegi ei kahtlegi, et sa oled Kotkas kõige tugevam mängija, aga pead sa seda siis niiviisi rõhutama?
Nujah, ok, tegelt ma saan sellest harjutamise pointist ka aru aga nüüd, kevadel oleks võinud ju ikkagi katsetada... Naa kuu jagu seda aega maksimaalselt on, mil rahvas veel liigub. Kasvõi vahelduse mõttes.
P.S. respect, Maarja. Kui ma üritaks kasvõi viis minutit nii asjalik olla, oleksin ma juba kolmandal minutil koomas ja neljandal surnud. (täitsa narrimisevaba lause). Ma lihtsalt tahan mängida! Ja vahelduse mõttes oleks lahe ka natuke teisiti mängida. Eriti, kui korralikud kasud sellest sees on. :P
ei tasu mitte unustada mu plogi pealkirja ;) - kuskil peab mu edevus ikkagi väljundi saama
Jätkuvat furaazhi!
Sõbralike tervitustega,
Küng, Laur ja Lust
Post a Comment