VOL 1: Jaanuar 2008. Enn Küngile vaja kirjutada aines "Eesti varauusaeg" väike kirjatöö puudutud seminari asendamiseks. Vello Helk'i raamatu "Jesuiidid Tartus" ainetel. Kirjutasin töö valmis, võtsin näppu läksin eksamile. See läks hästi, aga õppejõud küsis peale eksamit, et "Aga millist raamatut te siis ikkagi lugesite?". Pidin oma ehmatuseks veenduma, et kirjatöös oli Vello Helk'ist sujuvalt Vello Salo saanud: pealkiri tuli tööle peale ju viimasena ja kuna töö ise oli valmis, siis aju tegeles muude asjadega, tööle asus autopiloot ja kuna usuasjad ja Vello olid juba olemas, siis Salo ei olnudki enam kaugel. Õnneks õppejõud jäi uskuma, et ma olengi selline hajameelne udupea, nii et ei tekkinud küsimust, et kas ma äkki olen oma töö kellegi pealt maha viksinud.

VOL 2: Eile pääsesin ülikoolis kerge ehmatusega. Nimelt oli vaja kirjutada (taas Enn Küngile!) aines "Eesti uusaeg" kirjatöö mingi raamatu põhjal. Raamatuks valisin Rein Helme "1812. aasta Eestis ja Lätis" ning kirjutasin vastavalt mahule (lõpuks pidin küll veidi otsi koomale tõmbama, et asi neljale leheküljele ära mahuks) töö valmis. Töös olin ma kasutanud autori kohta väljendeid nagu "R.Helme teeneka sõjaajaloolasena" ja kohati rääkinud temast minevikuvormis, nagu ta oleks surnud. Pool tundi peale töö ära andmist tabas mind aga tõsine külmavärin - ma jagasin ära, et kui ma kirjutasin autorist, siis tuli mulle pähe mitte Rein Helme vaid Hannes Walter ja selliseid epiteete kirja pannes olin ma justnimelt viimasele mõelnud (hea, et ei hakanud tõmbama paralleele raamatutega, mida ma Walterilt olen lugenud ja neid Helmele omistama). Tööle jõudes oli juba paras paanika, nii et ma ei olnud enam kindelgi, kas selle "1812..." raamatu oli kirjutanud Walter või Helme. Tööl veendusin, et õnneks siiski Helme. Edasi uurisin asja edasi ja selgus, et Allah on oma kaitsvat kätt taas minu pea kohal hoidnud: Helme on tõepoolest samuti põhisuunalt sõjaajaloolane ja ta suri 2003 vana-aasta õhtul (mingi kukkumise tagajärjel, kui ma õigesti aru sain). Ma pean oma häbiks tunnistama, et kuigi mul tema kohta absoluutselt kõige vähimatki halba pole arvata, olin ma natuke rõõmus et ta surnud on. Seda loomulikult oma isekatest lühiajalistest huvidest lähtudes, tegelikult ma oleks üldiselt märksa rõõmsam, kui ta seniajani elaks - mitte et ma teda tunneks, aga vanuse järgi ei olnud ta üldse mitte nii vana (49) ja selliseid inimesi ei ole sugugi mitte üleliia palju, kes midagi põhjalikult uurida viitsivad.
Huvitav oleks olnud muidugi Küngi nägu näha, kui oleks selgunud, et ma olen jälle autoriga puusse pannud - vestlusest teise õppejõuga selgus eile, et ta oli mu eelmisest eksamist ära fikseerinud ja "taga rääkinud", nii et kui teine õppejõud mu kirjatöö peal mu nime nägi, siis olevat tal käinud ajus väike plõks, mis mu näo ja nime kokku viisid. Seda ma poleks eluilmas osanud aimata, et ajaloo osakonnas mind teatakse, kui välja jätta muidugi kõikide ajaloo üliõpilaste suurim abimees Ene Leies ja nüüd võib-olla ka Mait Kõiv, kelle seminarides ma olen ohtralt suud pruukinud selle kevadsemestri vältel.
Ahjaa, hiljem kui ma olin oma kergenduseks veendunud, et Helmega läks täppi, helistasin emale, et küsida, kas Hannes Walter ikka on surnud. Selgus, et vähemalt seda ma mäletasin õigesti, nad olevat Helmega üsna üksteise järel siitilmast lahkunud. Ja ema suutis lambist ära öelda (5-sekundilise mõttepausi järel) sõna "furaaž" tähenduse, mille mina suutsin alles Helme raamatu lõpuks kontekstipõhiselt välja tuletada. Kõva, ma ütlen!