Friday, May 02, 2008

Sattusin esmakordselt elus orienteerumisneljapäevakule. Nendele, kes ootavad infot selle kohta, et ma oma profiili ühe ala võrra laiendanud olen, pean ma siiski paraku pettumuse valmistama - sõna "sattusin" kasutamine postituse alguses oli täiesti õigustatud ja kirjeldab olukorda suurepäraselt. Nimelt otsustas potentsiaalne äi oma sünnipäeva tähistada muuhulgas väikse jalgsimatkaga Peedu-Vapramäe radadel ja me Maarjaga sättisime end ka seltskonna hulka. Ühesõnaga - paar grillsardelli kehakinnituseks sisse, seltskonna peale pudel viina kaasa ja minekule. Metsa jõudnult võeti laulgi ülesse (ikkagi Hellero taustaga bande)ja ilm oli suurepärane - ühesõnaga super! Metsas siis järsku vaatasime, et kari segaseid lahti lastud - mingi imelik seltskond silkas vasakule-paremale, mööda radasid ja puude vahelt läbi. Kiire kalkulatsioon kalendriga ütles ette (tõenäoliselt) õige vastuse - ilmselt on orienteerumisneljapäevak Peedule toodud. Tundus ka, et meie seltskond (laul ja pudel) ehmatab jooksuhimulisi veel rohkem, kui nende oma meid (OK-OK, see viimane on väike liialdus) - igatahes paar tükki üritasid meist mööda lõigata. Vaatasin siis kogu seda sibamist ja ei jõudnud (järjekordselt) ära imestada, mis paneb igatsugu tegelasi (seal oli ka selliseid, kes olid minust oluliselt suuremad) kaart näpus kõige järsemat mäekülge pidi ülesse murdma. Ma saan aru küll, et liikumine on üks igavesti hea asi (vähemalt teoreetiliselt), kuid vaimselt on selline "tervisesport" siiski väga kurnav: sa pead minema kindlaksmääratud ajal ja kohas starti, seejärel siba metsas ringi kui segane (ja saad kirja mingi tulemuse, mis untsu minnes võib sind masendada), seejärel pead sa tagasi koju (või kuhugi mujale) navigeeruma - ise väsinud ja higine ja siis läheb veel jupp aega aega, enne kui sauna/dushi alla jõuad. Ebamugav, noh. Ja kui end jooksmisega mitte piitsutada, vaid punktid ükshaaval läbi jalutada - siis tekib küsimus, et miks sa niisama metsas jalutada ei või, vaid pead selleks kaardi ja kompassi ja marsruudi valima? Loomulikult võib ka kõigele sellele soovi korral vastu vaielda ja tuua välja pooltargumente, aga minusuguse paksu ja mugava inimese jaoks kaaluvad miinused plussid kindlasti üle. Nii et hoolimata paljulubavast avalausest pean kinnitama, et selle alaga ma tegelema hakata ei kavatse ning oma looduses viibimised kavatsen ka edaspidi vana hea kava "päike, seltskond, jalutus, piknik" järgi läbi viia.

3 comments:

Anonymous said...

Ihhiii, ma juba kujutlesin Sind kaardi ja kompassiga metsas navigeerumas :) Mis puutub or-mise vaimse poole raskusesse, siis tõesti, jah, igasugused bridzhi- ja mälumänguturniirid ei alga tavaliselt kokkulepitud ajal kokkulepitud kohas. Ning vähemalt bridzhis on alati rahulik ja lõõgastav õhkkond - keegi ei sõimle, ei ole kuri iseenda, partneri ja vastaste peale. Ning lauda jäetud punktid ei tekita kunagi tahet meelt heita. Mis puutub aga higistamisse, siis suvisel Pärnu turniiril oli hoomata jahedat meretuult juuksesalku paitamas ja õhtuks polnud mõnel mehel särk tõesti üldse märg :)))) Oki-doki, vestlusest Sinuga sain aru küll, mis seisukohast Sa or-mist vaatad. Kuid minu arvates on päevakud lahedad, soovitan kõigile! Kati

Lauri said...

ehh ja mina sain su jutust aru, et sa kavatsed huvitavamat teemat - mölisejaid laua taga - kommenteerida; see kuidas keegi oma vaba aega veedab ei ole pooltki nii intrigeeriv. Muide, ega bridžiturniir ei olegi mu jaoks enamasti kohaks, kus lõõgastumas käia, tegu on raske tööga. Tore lõõgastumine küll, kui pead poolest ööst üles tõusma, turniir käib kümnest seitsmeni ja siis tuleb veel koju navigeeruda. Mälumäng on natuke rohkem lõõgastumise moodi (kaheteistkümnest kolme-neljani mäng), aga see käib tõesti ka natuke siibrisse. Lõõgastumiseks sobivad Kotka klubi või TÜMK - mõlemad on suurepärased üritused suurepärase seltskonnaga, kus tulemus on (vähemalt mulle) suht teisejärguline asi.
ahjaa, Pärnu näide on sul haruldaselt ebaõnnestunud valik - ma kahtlustan et keset juulit oled sa läbimärg suvalist asja tehes või isegi mitte midagi tehes :)

miira said...

Täiesti nõus väitega, et bridž on raske töö... (Kahel korral üldse olen midagi kahepäevast mänginud ja mõlemal korral on kaal esmaspäeva hommikul näidanud u. -3kg)

Huvitav, kas ma saaksin kõhnaks, kui aktiivsemalt mängiksin?

Laua taga mölisejatega on asi muidugi tiba nõmedam. Mina, suitsetajana, olen muidugi eriliselt õrn, kui ma istun lauda mõttega, et teeme kiire vooru ja siis, viuh, rõdule - ja selle asemel pean esmalt kuulama, kuidas vastased rõõmsalt viis minutit kaklevad eelmise vooru ja läinud jaotuste üle. Enamasti ei aita ka märkused stiilis "meil on need arvatavasti veel mängimata".

No ja siis ei saa loomulikult üle ega ümber neist tegelastest (keda ma õnneks liiga palju ei tea), kes on enese elueesmärgiks võtnud vastaste idioodiks pidamise ning igal võimalusel nõmetsemise. Mingis mõttes on sellistega lihtsam, sest see nõmedus ja eesmärgid on kaugele näha. Irvitad endamisi (kuigi tegelt peaks/võiks välja mõtlema midagi ilgelt head, mida vastu öelda/teha)ja kõnnid järgmisesse vooru. Ainult õhtul on kerge sitamaitse suus: no see pole päris täpselt just see mäng, mida ma mängida tahaks...