Esmaspäeval lõppes Tartu võistkondlike round-robin, saime esimese asetusega poolfinaali. Mäng oli muidugi üpris mustjashall väikeste heledate laigukestega (peale kahte esimest matši patserdamist tekkis sportlik viha ja kolmas matš tuli välja päris hästi, neljas tegelikult kah, aga seal oli see pigem vaenlaste töö). Vastased ja võistkonnakaaslased tegutsesid ka üldiselt nagu siilid udus, nii et me oma mänguga just uudistekünnist ei ületanud. Aga üks asi oli ikka selline, mis ei taha hästi rahu anda. Nimelt mul käes odavas tsoonis suurepärane kaart:
♠Ä
♥ET
♦Kxx
♣ÄKExxxx

paraku avab vastane ette 1♥. Nüüd on mul võimalik pakkuda 3♥ (küsib pidurit 3NT-ks, ilmselt pika odavmastiga), kuid samas piisab mulle ka mõnest sellisest kombinatsioonist, mida partner elu sees piduriks ei vasta, nt. Sxx, 9xxx või isegi võibolla 8xxx. Seega otsustasin hakata rahulikumalt, lootes et äkki õnnestub partnerilt poolgi pidurit välja pressida (ja kui tal seda ei ole, siis ei jõua liiga kõrgele, sest mu leht ütleb, et mingeid ristilepinguid võin ma halval päeval hakata mängima “omast käest”). Panin siis kontra, Leolt 1♠. Nüüd ilmselt natuke patserdasin, oleksin pidanud panema 2♥ (ei tohiks olla mingit padatuge näitav vaid ikka küsib pidurit), võib-olla isegi 3♣ (kuigi ma partnerit nulli vastas väga sundida ei taha), panin 2♣ (lubades siiski tugevat lehte). Leolt tuli 2♠ ja ma panin veel 3♣, mida jäin mängima. Lauda ilmnes leht:

♠Kxxxx
♥S9xx
♦E9x
♣x

ja suur oli mu nördimus, et partner ei suutnud ikkagi ärtupiduriga (halval päeval 1,5 piduriga, kui mul on pilt duublis) trumbitat pakkuda. Tegelikult oli asi veel hullem (kuigi see läks ainult 2 IMPi maksma): 3♣ käis taha. Kaitse alustas kolme ärturingiga – oleksin pidanud kolmandale viskama oma ruutukaduja, lootes et löök tuleb kolmesesse trumpi ja kui ruutu ässaga üle minnakse, siis lööma kõrgelt ja trumbid kokku tõmbama. Selle asemel lõin kohe kõrgelt ette (ilmselt halvast tujust, et leping nii jobu on ) ja tõmbasin kaks trumpi ning viskasin kolmandaga välja. Selle peale oli mul veel šanss võita – lauda ilmus ruutu soldat – ainuke mure on ära arvata, kas see oli käidud soldat-kümnest või tühjast mastist. Selle panin ka valesti, -10 IMPi.


Teisipäeval käisin proovisin autokoolis eksamit teha. Esialgne plaan oli küll mind sinna alles järgmisel nädalal saata, aga esmaspäeval arvas õpetaja, et ma võiks juba proovida – kui saan läbi, on hästi, kui ei saa, siis pole ka midagi katki – lihtsalt õppesõit teise õpetajaga (ja kui selline proovieksam läbi teha, isegi arvestades, et ma tõenäoliselt seda niikuinii ei soorita, siis ilmselt on järgmine kord pinged maas ja läheb libedamalt). Võin juba ette ära öelda, et läkski nii, nagu arvata oli (ei sooritanud), aga nüüd asjast lähemalt (kes tahab, jälgigu Tartu kaardi pealt marsruuti :D).

Kõigepealt anti mulle auto võtmed, et pangu ma end valmis. Läksin autosse – see aga juhtus olema mingi uus ja vingemat sorti Mersu – nina märksa pikem kui sellel, millega ma tavaliselt kärutan. Istun sisse, panen mootori käima ja hakkan istet paika panema – süsteem mu jaoks täiesti uus (aga õnneks väga loogiline), hakkan peegleid paika panema – need on suured nagu kaubikul (täna oli vastupidine efekt, tavalise masinaga sõites imestasin, et kas sellel on tõesti NII väikesed peeglid). Seejärel tuvastan, et käigud on masinal väga imelikud: tavalise 5+1 asemel on sellel 6+1, vähemalt on edaspidised asjad “õigel” kohal, nii et sellega peaks hakkama saama. Järgmiseks vaatan, et täitsa pael – käsipidurit ei olegi! Uurin ja uurin ja ei leiagi seda üles!!! Kui eksaminaator kohale jõudis, siis oli küll hästi lammas olla, aga ega ma pääsenud – tuli küsida, et kuskohas see jubin on. Selgus siis, et sisse läheb käsipidur hoopis vasaku jalaga vajutades (ees oli selle jaoks pedaal, õnneks sellises kohas, et kogemata on seda üsna võimatu tabada), maha tuleb aga mingile nupule vajutades. Vähemalt pedaalid olid tavalistes kohtades (kuigi siduriga oli selline veider lugu, et mu kinganina kippus seda lahti lastes millegi taha kinni jääma). Hakkasime siis mööda Tähe tänavat kesklinnast kaugemale minema kuni Ropka ringini, peale mida oli selline tore “ringilt paremale ja siis kohe vasakule” koht. Kuna ma olen seda paar korda teinud, siis probleeme ei tekkinud. Edasi liikusime Vasara tänava piirkonda, seal võrdsete teede alas tegin esimese suurema sigaduse. Nimelt tavaliselt on mu suurimaks hädaks see, et ma liiklusmärke tähele ei pane, seekord siis otsustasin neid hoolikamalt jälgida. Fikseerisin ära, et ees ootab “lamav politsei” ja aju töötles parasjagu seda infot, aga jättis tähelepanu alt välja fakti, et see tee, mis parema külje pealt tuleb, on siiski ka tänav ja peaks veidi hoogu maha võtma ja järgi tšekkama. OK, see selleks, edasi sõitsime Alasi, Jalaka ja Toominga tänava piirkonda ning tegime paar tiiru õuealal, seal midagi märkimisväärset ei juhtunud. Jalaka tänava kaudu välja sõites tekkis selline koht, mida ma ei tea, kas otseselt veana kirja oleks läinud, aga plusspunkte ka ei andnud – nimelt tuli mööda peateed bemar, mis “lõikas” kurvi ja millele ma peaaegu oleks sisse pannud (see raisk oli ikka väga palju vales kohas, ma ei olnud ristmikunigi jõudnud). Edasi mööda Jalakat Ringtee tänavani ja selle lõpust vasakule Ülenurme poole ning sealt üle raudtee ja siis pööre Tallinna suunal. Esialgu kulges kõik suhteliselt hästi ja plaanipäraselt, aga siis tulid ringid, millega ma patserdasin üsna hoolega: Aardla ring läks muidu hästi, kuid kuna ma sealt otse üle tulin, siis ununes mahatulekul suunatuld näidata, Riia ringi läbisin normaalselt, Viljandi ringi üldiselt ka, aga suunatuli jäi natuke hiljaks ning Ilmatsalu ringil juhtus selline tobe asi, et kuna ring oli tühi, siis sõitsin ma sealt suhteliselt otse üle, ja kuigi ma üsna ruttu reastusin paremasse äärde, siis väidetavalt ARKis kvalifitseeruks see “väljasõiduna sisemisest reast” - mulle anti näpunäide, et selliste ringide puhul tõmmaku ma parem kohe paremasse äärde ja seda eriti Ilmatsalu ringil. Vist unustasin ka välja sõites suunakat näidata, aga selles ma ei ole 100% kindel. Järgnes maantelõik Tiksoja suunal, mille kohta tehti mulle märkus, et ARKis saaksin ma vähemalt miinuse kirja, kui ma nii aeglaselt 90-ni kiirendan (kiirendasin kaheksakümneni ja siis edasi läks suht aeglaselt). Tiksojal tagasipööre Tartu poole ja ootamine rongi järel – kus ma pidin eksaminaatori poole pöörduma küsimusega, et mida kuradit see tähendab, kui ülemine punane tuli asendub valgega (ma küll ei mäleta et teoorialoengutes või eeskirjas sellest midagi juttu oleks olnud). Vastus oli, et midagi ei tähenda, lihtsalt näitab, et elektroonika töötab (ja ilmselt veana arvesse ei läinud, sest pärast oli mul arvestuskaardile rubriiki “raudteede ületamine” kantud pluss). Edasi rahulikult linna mööda Kreutzwaldit sisse (ainuke märkus oli ühe vöötraja ees, et võtku ma veidi hoogu maha, äkki mõni hull spurdib autode vahelt teele) ja Jakobi mäest alla. Krooksu ees tekkis probleem jalakäijaga – üks loivas hajameelsel ilmel vöötraja poole (ei olnud selle ääres) ja mul tundus, et nüüd on kaks varianti – ta kas ei taha üle minna või siis kavatseb mu läbi lasta (mu taga oli tükk tühja maad ja mul endal on jalakäijana alati üsna ebameeldiv tunne, kui minu pärast sellises kohas auto peatub). Eksaminaator pidas masina kinni ja teatas, et aga äkki ta ikkagi tahtis üle minna ja ma pean talle seda võimaldama. OK, järgmine kord olen hoolikas ja pean igaks juhuks kinni (õigemini ma seda juba täna hommikul tegin ja teatasin sõiduõpetajale, et pole minu asi, mina ei riski). Edasi mööda Jakobi tänavat ülikooli peahoone tagant läbi (vastu tuli mingi eriline autode rivi, ilmselt sai loeng läbi), mille kohta tehti ainult väike märkus külgvahe suhtes (oleks võinud nats suurem olla) ja vasakpööre peahoone ette. Seal ma ajasin nina natuke kaugemale välja, kui see eksaminaatorile meeldinud oleks ja samuti nihkusin nats edasi, kui keegi ümber minu vasakpööret tegi. Edasi üritasime parkima hakata, aga üks oinas otsustas sinna kohta sisse spurtida (ja eksaminaator ei kiitnud heaks mu mõtet selle eest talle ukse ette tagurdada ja ta autosse kinni blokkida). Sealt minnes tegin selle vea, et ma olin korra seisma jäänud ja seejärel tahtsin otse edasi liikuda – paraku ilma suunatuld näitamata. Seejärel mööda Gildi tänavat Vabaduseni ja sealt paremale. Edasi pidin Uue Kaubamaja tagant paremale Riia tänavale keerama, aga paraku jätsin ümberreastumise nii hiljaks, et tegin seda sisuliselt üle kahe rea (mul endal oli ka piinlik, kui aus olla), seejärel üles mäkke, Ekraani kino juurest tagasipööre ja seejärel paremale Tähe tänavasse, ehk siis sinna, kus alustasin. Seejärel pidin veel külgboksi tegema, aga suutsin selle kuidagi imekombel tuksi keerata. Teoreetiliselt tegin ma kõik õigesti (kui ma pärast küsisin, et mida kuradit ma parkides valesti tegin, siis sain vastuse: “eriti mitte midagi”), aga auto jäi natuke kaugemale, kui see hea oleks olnud. Ja nüüd tuli mängu see faktor, et ma ei osanud teda paigale nõksutada, sest varem on mul see alati esimese manöövriga välja tulnud (lihtsalt mõnikord vaja esiosa sättida). Kurat küll... Täna õpetajaga asja arutades arvas ta, et ma lihtsalt keerasin tagaosa natuke liiga kaugele välja tagasi. Lisaks muudele asjadele sain eksaminaatorilt sõbralikus toonis soovitused, et enne foori võiksin jala varem gaasilt tõsta (kulutab vähem kütust) ja rooli veidi kindlamalt peos hoida. Vastukaja mu õpetajale (vähemalt see, mis mulle edastati) oli: “üldsõit on täitsa normaalne, tähelepanuga probleemid, umbes nelja sõidukorra järel peaks ära tegema”.

Ahjaa, täna hommikul õnnestus teha läbi elu esimene puhumine – politsei võttis sihikule õppeautod ja puistas neid. Õpetajat millegipärast puhuma ei pandud (kuigi ta peaks ka kaine olema), vaid kontrolliti ainult dokumentatsiooni. Peaks esimese puhumistoru amuletina kaela riputama (see jäi mulle)...