Eelmisel nädalal õnnestus käia ära teatris (“Kõik aias” - erilisi elamusi ei pakkunud, aga käis kah kuidagiviisi), kinos ja Tallinna vahet sõitvas bussis. Nagu ma juba mainisin, siis teater erilisi elamusi ei pakkunud, mis aga võrreldes kahe ülejäänud kohaga oli ilmselt hea uudis. Kinos käisime vaatamas filmi “Videvik” (Twilight) - see on tehtud ühe raamatusarja järgi, mida Maarja (ja mitte ainult tema) täiega fännab. Film oli küll igati seeditav (pikemalt ei peatu, kes tahab vaatab/loeb ise – endal tekkis küll huvi, et äkki peaks ka raamatu ette võtma), aga kino ise tekitas tunde, et sinna enam ei lähe – palav, kitsas, ilge popkornihaisuga ja täis krabistavaid-sosistavaid-itsitavaid tibinaid, kes millegipärast filmi ajal aeg-ajalt karjas naerma puhkesid – IMHO täiesti tühja koha pealt. Kui sellest filmist peaks järg tehtama (ja kindlasti tehakse, sest lõpp jättis ühe liini väga konkreetselt lõpetamata – ja võib-olla isegi mitu järge), siis mina hääletan selle poolt, et see kuskilt isiklikuks kasutamiseks soetada ja siis kodus või hea seltskonnaga kuskil mujal vaadata – vähemalt pääseb tiinekatest. Ahjaa, keegi leidis selles veel midagi head, et film oli U-12 keelatud – nüüd oli saal täis tüütuid ja kihistavaid tiinekaid, aga muidu oleks saal täis tüütuid ja kihistavaid kümneaastaseid.

Tallinna-buss oli põhimõtteliselt täpselt samasugune nagu kino – kitsas ja palav (ventilatsioon keeldus kaastööst). Ta oli küll oluliselt kallim kinost (ca 100 kr võrra näo pealt) ja puudus popkornihais, kuid tibisid asendasid mingid põmmpead, kes (nagu nende mölast võis aru saada) olid sõitmas Soome tööle (head teed neil minna!) ja tee peal lahendasid tagapingil viina. Vahepeal istusid nad telefoni otsas ja ajasid mingite naistega igasugust imelikku juttu (keele kõrvaajamisest kuni suhete lahkamise ja ähvardamiseni), siis kurtsid, et keegi kes neile bussijaama vastu pidi tulema ei taha toru võtta (vahetult enne Tallinnasse jõudmist selgus põhjus – too olevat vahepeal kainerisse kinni pandud); muidu tegelesid naissuhete arutamisega (ja rate.ee oli juttudes ka väga tähtsal kohal) ning mul tekkis uitmõte, et huvitav, kust sellised tüübid endale üldse naised leiavad. Hetk hiljem mõtlesin välja – ju siis selliste tibinate seast, kes eelmisel õhtul kinos jobutasid... Kuigi tõe huvides tuleb mainida, et tagasiteel oli buss märksa rahulikum (kell ka juba nats hiline, vaevalt väga palju joomareid laupäeva keskööl Tallinnast Tartusse sõidab), jättis see bussimajandus mulle nii kehva mulje, et pigem väldin seda järgmine kord iga hinna eest.

Ahjaa – mis asi siis ajas inimesi paariks tunniks Kilukülla minema: meie palavalt armastatud ja austatud kapten Piret pidas sünnipäeva+soolaleivakat. Õnne ja pikka iga talle veelkord. Üritus oli rahulik – bridžimängijaid oli, juua oli (Gordoni (alias Koleda Kuldi – vaata logo) džinn toonikuga), snäkid olid head ja sai mõnusas seltskonnas meeldivalt tiksuda ja keegi, vaatamata Tiidu naise kartustele, bridži mängima ei hakanud. Juttu sellest oli teadagi kõvasti, parimaks palaks oli see, kui ma kuulsin Olafit vahepeal kõva häält tegemas ja tegin sinnakanti asja, et äkki räägitakse midagi huvitavat. Ei räägitud, Luks nimelt oli vahepeal avaldanud arvamust, et Olaf võiks kellegagi ka end koondise liinis arvestatavaks teha. Selle peale kerkis pinnale Eesti bridži klassikaks saanud jaotus, mis mängiti aastal 2006 EMil ja millele napsise Olafi jutt ikka ja jälle tagasi lipsab – nimelt see, kuidas nad Valloga umbes 4-2 klapiga seitsmes ruutus -1100 said. On ikka mõnel seda viitsimist...

Ahjaa – kassimajandus. Piretil oli tore kolmevärviline karvapall, kes ei olnud üldse inimsõbralik. Piret rääkis, et kunagi oli ta armastanud magada põlveõnnaldes, aga ükskord kui tal see ei õnnestunud (sest Piret oli kuidagi asendit korrigeerinud), siis viskas kassil närv üle, oli andnud käpaga vastu vahtimist ja sest peale enam sõber ei olnud. Me nüüd magame kogu aeg kartuses, et millal meie lontrus meid une pealt ründama tuleb, aga viimane tema distsiplineerimise katse andis vastupidise tulemuse. Kui me ööl vastu pühapäeva koju jõudsime, siis korraldas Maarja talle külma duši – kass selle peale varjus kuhugi ja oli vait ja vagane, kuni me pühapäeval kell pool kaksteist üles ärkasime – ei krabistanud (Maarja oli ka kokku korjanud kergelt krabisevad asjad) ega trampinud ringi/üle magajate. Ja pärast näitas ta üles ka mitte kättemaksuhimu vaid ennekõik suurt aukartust – hoidis heaga inimeste haardeulatusest välja.