Kõik head asjad saavad otsa… nii juhtus ka minu bridžikursustega Põhjalas, et nad said lihtlabaselt läbi sel neljapäeval. Mulle täitsa meeldis neid pidada, kohal käis tore kontingent ja ma loodan, et mõned neist ikkagi jõuavad edasi Kotkasse. Ja noh, kui asjad lähevad nii nagu plaanitud, hakkavad mul kevadsemestril reede õhtuti uued algajate kursused Rahvaülikoolis. Ja kui kellelgi ideid on, kus neid veel teha võiks, andku aga teada – kui tingimustes kokkuleppele jõuame, võin igasuguseid asju korraldada.

Algajate bridžikäte kingitus

Reedel sai tähistatud Ökuli 50ndat sünnipäeva. Kui Tanel natuke imestas kui kuulis, et ta veel nii noor on, siis võite ise ette kujutada minu hämmastust, kui esimest korda Ökulas kaarte mängides (1997 sügisel) tuli jutuks, et ta võib paari aasta pärast presidendiks kandideerida – ta nimelt nägi toona umbkaudu samasugune välja kui praegu. Sünnipäeva formaat oli minu jaoks sobiv (suhteliselt vähe inimesi ja sobivas koguses möla ja alkoholi) ja magama sain alles öösel peale kella kolme. Hommikul ärkasin kell üksteist suurest külmast – mis tundub väga veider, sest ma mäletan selgelt, et magama minnes olin ma palavuse kätte ära suremas… äkki ma desinfintseerisin sünnipäevatamise käigus mõne palavikulooma välja?

Nädalavahetusel olin abiks B-Liiga valikturniiri korraldamise juures. Ja ma pean ütlema, et kuigi võiks arvata, et noored ei oska olla ja käituda, on bridžimängu juures asi suisa vastupidine, ebaadekvaatselt peavad ennast üleval pigem hoopis vanainimesed. Teise vooru üsna alguses juhtus selline lugu, kus papil oli käes järgmine kaart (kõik kallis)

♠KS98xxx
♥ÄT9
♦xxx
♣-

Avatakse ette 1♦, tema hüppab 2♠, vastane kontreerib ja partner passib.
Nüüd pakub avaja 3♥, tema pakub peale 3♠, kontreerijalt 4♥ ja partner kügeleb natuke aega (ca pool minutit), enne kui passib. Ja loomulikult saab meie loo kangelane sellest piisavalt palju innustust, et teha „inspireeritud“ 4♠ pakkumine! Lauda pannakse

♠ET
♥xx
♦ÄKxx
♣xxxxx

ja leping tuleb kontreeritult välja (ruutu jagub kaitsel 3-3). Vastased kutsuvad kohtuniku ja loomulikult võtan ma selle 4♠ pakkumise maha ja määran teisele poolele kolm impi. Nüüd saavad papid maru kurjaks, kõigepealt vastaste peale, et nood söandasid kohtuniku kutsuda ja seejärel minu peale, et ma „nii automaatse“ pakkumise maha julgesin võtta. Järgnesid kommentaarid, et
„vastased võiksid enne mängima õppida, kui kobisema hakkavad“,
„sellist kohtunikutööd pole enne veel nähtud, kuigi turniire on mängitud küll, oma 50 aastat ja Nõukogude Liidu meistriks tuldud“,
„me võime ka ära minna, ega me ei pea siin mingite nagadega kraaklema“,
„teate, teie vastu on vastik mängida ja ma ei tahaks seda teha“,
„kas nüüd ei peaks mõtlemine keelatud olema! (kui vastane mõttesse jäi mingi koha peal)“ jms.
Kui ma mainisin, et esiteks kui neile kohtuniku otsus ei meeldi, siis selle jaoks on olemas apellatsioonižürii (koosseisus Oja, Heinlo, Laanemäe, kes kõik olid nõus, et kui apellatsioon tuleb, siis võin ma selle neile läbivaatamiseks saata) ning mina ei ole Vamps, kes võtab otsuse apelleerimist isikliku väljakutsena ja vastaste solvamine tuleks lõpetada, siis leiti täiesti süüdimatult, et „Aga meid ju solvati esimesena sellega, et kohtunik kutsuti!“ ja ibisemine jätkus ka hiljem teemal, et „see kohtuniku otsus oli „omade poiste“ kasuks“ (kumbki ei olnud Tartu võistkond ja eriliselt tihedaid sidemeid ma nende vastastega ei oma).
Otsustasin neid siiski mitte diskvalifitseerida (ja kui esimene viha oli mööda läinud, siis peale seda pidasid papid end korralikult üleval), aga nii ma seda asja siiski jätta ei kavatse, sest selline käitumine vastaste ja kohtuniku suunas ongi üks asi, mis muudab õhkkonna Eesti turniiridel haigeks ja sunnib inimesi mõtlema, kas tasub üldse turniirile tulla. Viimane pärl, mida ma kuulsin oli, et üks mängija ei kavatse regulaarselt esmaspäevases klubis käima hakata enne seda, kui üks tuntud kohalik bridžimängija (kelle nime ma praegu ei maini) ära sureb. Nagu kunagi hämaral ajal saadud Liidu meistritiitel tähendaks seda, et võib laua taga vabalt mõttepausitada, vastaseid oinasteks ja vastikuteks inimesteks tembeldada ja omada immuniteeti kohtuniku otsuste suhtes.
Ahjaa, hea nali oli ka see, et kui ma neile märkelehele -3 IMPi kirjutasin (+5 asemel mis nad muidu oleks saanud) läks papi põlema ja urises, et hoidku ma nende märkelehest eemale, kirjutagu ma „oma tabelisse“ mida tahan, aga nende märkelehte ma sodida ei tohi, sest need on „nende tulemused“.

Hiljem oli mul võimalik kuulda, kuidas „vana kala“ üritab kõrvallauas noori hoole ja pühendumusega psühhida. Küll üritas ta vastaseid alertima õpetada, et nad kasutaksid selleks vastavat pakkumiskaarti, mitte ei koputaks – kuigi ma ei tea, kas kuskil üldse on kirja pandud nõuded Eesti turniiridel alertimise suhtes, minu arust on alati piisanud sellest, kui vastane aru saab, et alerditud on), küll väitis, et vastased mängivad eriti kunstlikku süsteemi (1♦ avapakkumine 15-17 BAL, 1NT 12-14 BAL, ebaühtlase ja ruutuga 2♦), siis et nad seletavad ebapiisavalt (1♣ kaitsepakkumised, mis on „suvalise jõuga“) ja nad tahaks konventsioonikaarti näha. Selle viimase asja peale nad kutsusid mu laua juurde ja kui ma küsisin, et kas neil endal on konventsioonikaart, leiti, et kuna nad mängivad Ranna-Ruutut, siis polevat seda ju vajagi! Ja kui ma teatasin, et ma ei näe midagi kriminaalset selles, et kaitsepakkumised tugeva avangu vastas on suvalise jõuga, veel enamgi, ma ise mängin samamoodi, siis järgnes mu suunas küll umbusklik pilk, aga ilmselt jäi asju uskuma. See tuletab mulle meelde kunagist lugu Tartu klubist, kui kutsuti kohtunik sellise asja peale:
1NT – 2♠,
mis lubas kas ühtlast lehte või siis ristit. Kohtuniku kutsuja oli maruvihane ja arvas, et tegu on mingi näputamissüsteemiga, eriti kui vastased jätkasid pakkumist:
2NT – 3♣,
sest „ülekannet ei saa ju teha nii, et nõrk käsi mängima jääb ja kust nad teavad, et vastajal on risti!“. Jälle pidin muiet tagasi hoides seletama, et väga hästi saab ka nii mängida, ma isegi mängin ja jälle oli näha, et ega mind hästi uskuda ei taheta, aga otseselt mind valetamises ka ei söandata süüdistada…
Endal on mul sama faas läbi elatud (ja see on üks põhjuseid, miks me Leoga süsteemikaarti kaasas kanname – et sellega tüütuid kärbseid lüüa), jäin huviga ootama, mis sealt lauast tuleb. Tuligi umbes samamoodi, kui meie algusaegadel – noored hoidsid pea külmana, psühhijad kruttisid iseennast üles ja matš lõppes 25:3.

Üldse oli kahe B-Liigasse saanud võistkonna keskmine vanus ca 23 aastat, nii et värsket verd tuleb kõvasti. Tore igastahes :)