Njah, Premieri voor lõppes Kivipalluritele edukamalt kui see mulle meeldinuks - aga pole hullu, loodetavasti on tegemist ajutise tagasilöögiga. Ja kuigi mul endiselt midagi eriliselt head ei juhtunud ka pühapäevase mänguga, tõusin ma vooru lõpuks üldtabelis saja sisse (täpne koht oli vist 93.). Ja täna on juba uus voor, eks näis mis saa (kuigi mu sisetunne ütleb, et midagi head siit loota ei ole, kuna ei õnnestunud vahetusi normaalsesse rütmi saada ja sellesse vooru lähen ma vastu 9 tüübi peale lootes. Loodame parimat...

Eile bridgeklubis toimus segapaarikas. Mingi lollakas haigusevimm ronis sisse ja ma hakkasin tegema ikka eriti huvitavaid asju.

Kohe esimeses jaotuses oli võtta rutiinne 500, aga ma suutsin üheainsa liigutusega selles 100 tekitada (Maarja andis mulle ka natuke uduse signaali, aga ikkagi ise loll - hästi loll). Teises voorus üritasin osamängu taha mängida (vastane ei tahtnud), kolmandas voorus puterdasin taha geimi, mille vastane oli mulle täis lasknud (tahavõtmine eeldaks superkaitset) - veel hullem, ma ei pannudki tähele, et mul oli võimalik see täis mängida enne, kui Vallo mulle seda hiljem ütles. Ja oleks see siis midagi keerulist olnud, lihtsalt üks käik vahepeal ära teha. Vahepeal läks paar vooru ilma minupoolse panuseta, aga kuuendas voorus suutis vastane nii kaua mõelda, et ma füüsiliselt tundsin, kuidas mul palavik tõuseb ja lisaks suutsin ka üsna kärsituks muutuda selle käigus. Sealtmaalt edasi tahtsin ainult ühte asja - et turniir ruttu läbi saaks ja seitsmendas voorus juhtuski selline lugu, et üks jaotusekarp oli kuhjas pööratult ning ma rebisin hoolega valed kaardid endale (ja hui ma viitsisin neid üle lugeda) - ning peale lõppu ei suutnud kuidagi enam tulemust kokku arvestada. Kaheksandas voorus üritasin valest käest avada, aga kuna seda keegi vist tähele ei pannud, moondasin liigutuse sujuvalt pakkumiskaartide "kohendamiseks" ja kui viimases voorus avas partner 1 ruutu, otsustasin vastase 1 ärtu vahelepakkumisele panna väljavõtukontra lehega: Txx / STx / ÄExxx / Tx - lõppes hästi, me ei jäänudki 3-3 pada mängima!

Ühesõnaga, nagu kõik arvata võivad, tabas mind päris suur kergendus, kui turniir lõpuks läbi sai (kusjuures päris hea tulemusega) ja ma pääsesin koju oma sõitvat katust remontima. Veidral kombel palavikku eriti ei olnudki (selline 36,95-37,0), aga enesetunne oli ikka vastik mis vastik.

Õnneks põen ma tavaliselt haigused kiirtempos läbi (Jaanuaris ütlesin Leole ühe turniiri üles, kui mind eelmine õhtu kell kaheksa oli tabanud mingi asi, mis meenutas väga ägedat kõhugrippi - midagi sees ei seisnud ja palavik oli metsik. Järgmisel hommikul ma juba kahetsesin seda, sest ööga oli haigus taandunud ja tekkis tunne, et oleks võinud ikkagi turnale minna) ja täna hommikul ongi elu juba märksa ilusam, ainult metsik väsimustunne on peal, nii et veedan päeva ikkagi kodus voodis koos mee, küüslaugu ja ravijookidega. Eks õhtu ole hommikust targem.