Nädalavahetus möödus taas bridžilainel – toimus Tartu Uusaastaturniir, mida isegi Leo kaasa viitsib mängida, ajendatult geograafilistest tingimustest. Asi hakkas pihta reede õhtul paarikaga, laupäeva hommikul oli teine paariturniir ja laupäeva õhtul – pühapäeval toimus võistkondlik.

Reede õhtuse turniiri iseloomustamiseks ilmselt kõlbab hästi laupäeva hommikul Sveni ja Sula vahel aset leidnud vestlus, mis kõlas umbes nii (Sveni versiooni kohaselt):

Sven: „Mis sa siin istud nii tusase näoga?“
Sula: „Mis sa siin ikka rõõmustad kui kõik on kehvasti.“
Sven: „Kohe kõik? Vastased kiusavad?“
Sula: „Ei, üks asi on hästi kah. Luks-Naberil läks paarikas p…sse!“

Kohe näha, et vanad sõbrad, ütleb selle peale Eesti filmiklassika.

Aga jah, lõpetasime esimese paarika umbes 45%. Teisel sessioonil võtsime (kurjad inimesed nagu me oleme) invaliidilt sellegi rõõmuallika – võitsime selle 70,93%-ga ja kokku tõusime viiendaks, ca 2% üldesikohast. Võidu korjasid Šarkanas-Jankunaite, Mell-Ollil jäi neist puudu vähem kui 0,2%.

Minu mälu järgi on see mul kolmas kord GP-paarikalt 70% saada, Leoga sain 2003 Rakveres 70,88% (kusjuures teisele kohale platseerunud Puuk ja Sven said samuti üle 70&%) ja eelmisel aastal Võsul Maega 71,47%, äkki Leol tuleb meelde, kas kunagi on see veel õnnestunud. Huvitaval kombel on kõik need suured protsendid saadud võistluse viimasel sessioonil, vastupidavus maksab!

Selge see, et ilma vastaste kaastööta sellist protsenti ei saa, aga ise mängisime ka hästi. Jagudest hakkan jupphaaval edaspidi kirjutama (peaks äkki tekitama rubriigi „päeva jagu“, võtma turniiri jaotused ja paari kaupa üles panema, iseasi et ilmselt mitte iga päev), aga üks vastasmängija sai hakkama väga omapärase komplimendiga. Jagu ise oli suhteliselt mõttetu, mõlemal meil oli 3-4-3-3 jaotus, 11 punkti vastu 19, tegime paar releed, maandusime 3NT-s, pakkumisele ja väljamängule kulus umbes kolm minutit ja kui tolm oli hajunud (10 tihi, ca 65% meile), arvas vastane: „See mäng tuleb teil alati nii sundimatult välja!“

Võistkondlikul turniiril õnnestus platseeruda teisele kohale, ei oskagi öelda, kas ma selle üle nüüd õnnelik olen või mitte, sest sai küll patserdatud, aga võimalused esikohaks võttis iroonilisel kombel jaotus, kus ma mängisin hästi, kuid vastane teises lauas valis küll kehvema, kuid õnnestuva plaani (see „kehvem“ on minu ja Puugi hinnang, eks võite ise kunagi arvamust avaldada, kui jagu üles tuleb). Esikoha sai siis Monte Carlo (Kolk-Pleksepp, Gonca-Jullis), kolmas oli Norsu (Hein-Mirme, Jakobson-Aava).
Autasustamisel sai lõplikult selgeks, et Vantsi (Jakobson) näol on tegemist Aafrika, mitte India elevandiga – medali pael jäi kõrvade taha kinni.