Rõve pühapäev oli, bridži mängides läks jälle kõik sinnasamusesse. Eesti paaride MV-l tuli vastu võtta tavapärane neljas koht, kusjuures pronksi kaotasime viimase jaotusega.

Tegelikult algas kõik kihva keerama juba laupäeva õhtu viimastest minutitest - nimelt olin ma ilusti magama jäänud, kui otsustas üks inimene mulle kolmveerand 12 SMSi saata. Loomulikult äratas piiksumine mu üles ja kuna ma olin juba paar tundi tukkuda saanud, tähendas see seda, et uuesti uinuda oli suhteliselt ebamugav ja kogu öö magasin üsna kehvasti, nii et hommikul kell kuus leidsin, et on aeg minna kööki ja raamatut lugeda. Oleks see SMS siis midagi asjalikku olnud, aga kaugel sellest, saatja küll hommikul väitis, et ta oli kaine, aga mina seda küll ei usu... Mõtlesin, et peaks kell kuus vasturünnaku tegema, aga sellest siiski loobusin, peab vist tõesti hakkama telefoni ööseks välja lülitama.

Turniir kulges üldiselt üsna viisakalt, kuni kuskil kolmveerandi peal tulid sisse järjest neli halba jagu - esimeses näitas Leo üles optimistlikkust, tehes 1 ruutu avanud käest kolmjalaga kolm pakkumist (minu ainuke aktsioon oli kontra pealt põgenemine) ja sai -200 osamängu vastu; kohe järgmises pakkusin väga ebadistsiplineeritult ja sain -300 osamängu vastu (mis pealegi taha läheb), seejärel tegin pakkumises kolm vale otsust, mis viis meid veidi pingutatud geimi mis kallis tsoonis kolmeta läks ja lõpuks ei diagnoosinud Leo, et minult ei ole suurt midagi loota, tegi kehva avakäigu ja jäi lõpuks sisseviskesundi. Kõik ei olnud sugugi veel kadunud, vahepeal järgnes ikkagi 7 normaalselt jagu, sekka mõni heagi, aga viimases jaotuses saime põhja põhikonkurentide vastu ja kukkusime kolmandalt kohalt neljandaks. Fakk....

Õhtul pidime ühe inimese Tallinnast paari pambuga peale võtma ja ära vedama - selgus, et neid pampe on umbes kaheksa!!! Aru ma ei või, miks inimesed ei või öelda, mis nad tegelikult tahavad. Mitte et seal erilist vahet oleks olnud, kuna meil rohkem kedagi autos ei olnud, aga kui meil veel üks inimene peal olnuks (nagu vahepeal tähtede seis näitama kippus), siis kuhu kurat me need pambud oleksime pannud? Nööriga auto järel lohisema või? Ma üldiselt ei ole väga vastutulematu inimene, aga kuidagi pinda käib selline osutatavate teenete eskaleerimine, et algul üritatakse mingi pisiasjaga "käsi sisse" saada ja seejärel selgub, et mahud on hoopis teised või tuleb veel midagi teha, see tekitab tõsise ohutunde, et kui sult järgmine kord midagi tahetakse, siis ei pruugi asi sellega lõppeda ja parem on juba kohe "ei" ära öelda. Eriti kui selline asi langeb kokku hetkega, kui sa niigi halvas tujus oled ja tahad kedagi ära kägistada (ma ei teinud küll vähem vigu kui partner, pigem rohkem, aga kirstu naelutas kinni siiski tema!).