Jääb mulje, nagu hakkaks ma bridžiga otsi kokku tõmbama - esmaspäeval ei läinud klubisse ja nädalavahetusel jätsin segapaarika ka vahele.
Tõsi küll, viimane oli tingitud ennekõike antibiootikumikuurist - tundub nagu keegi imeks energiat välja ja tahaks lihtsalt vedeleda (organism pole harjunud kah, varem ei ole kunagi ju antibiotse võtma pidanud). No ja siis leidsin, et minu valemisse kaks nädalavahetuse päeva ilma lebotamisvõimaluseta (laupäeva hommikul seitsmest pühapäeva õhtul kümneni) lihtsalt ei mahu ja seetõttu jääb segapaarikas sel aastal vahele. Oma osa selles oli ka Eesti bridži väljasuremisest tingitud registreerunud paaride arvul - neid oli lisaks meile 13. See tähendab, et kui minna mängima, siis oleks vähem vastaseid ja igaühega tuleks pressida kuus jagu - no ei ole huvitav.
Selle asemel vedelesin lihtsalt laupäeva maha (minimaalsete kõrvalpõigetega kasulikesse tegevustesse) ja läksin õhtul Spordimuuseumi Öömälumängu mängima, ei kahetse seda valikut.
Muuhulgas sai kinnitust Arko teooria, et "surikaadiefekti", rahvusvahelise nimega "Baader-Meinhofi sündroom" (iva peitub selles, et kui sa fikseerid ära mingi uue asja, siis vahel juhtub, et sulle tundub, nagu info selle kohta hakkaks sulle ustest ja akendest sisse pressima, nii et tekitab imestust, et sa varem ei ole tähele pannud) võib ümber nimetada "heeringakuningaefektiks" ja et teda hakatakse otsast küsima. Nimelt küsisin ma teda jaanuarikuus koduses mälumängus ja keegi ei olnud sellisest loomast kunagi midagi kuulnud. Peale seda on loom kolm korda ajalehtedesse sattunud, viimane kord seotult Läänemerega ja eilsel mälukal vaatas kohe esimeses blokis see elukas mulle vastu.