Meditsiin on oma sõna öelnud: võeti mult kolmapäeval veenist veri ära ja tehti sellega testid ja tuvastati, et tegu pole ei klamüüdia ega mõne muu huvitava tõvega, vaid hoopis läkaköhaga. Nüüdseks olen Maarjalt ja Vallolt saanud hunniku kommentaare läkaköha olemuse kohta (mõlemad on selle kohta guugeldamise ette võtnud, ma ise ei viitsinud) millest "lõbusaim" koht on see, et "1-2% haigestunutest sureb" ja vaktsineerimine ei pruugi aidata, aga siis pidi haigus leebem olema. Ilmselt on mind muidugi lapsepõlves selle vastu poogitud (vist on üldine praktika) ja see seletab, miks see köha siiski suht kergekujuline on ja mulle haigusnähtude järgi diagnoosi ei osatud panna (aga ma tõesti magan öösiti nagu kott ja ei ärka köhahoogude tõttu üles).

Reedel võtsime bridžikursustele puuduva käe asemele aknalaua pealt ühe mannekeeni - mis ta ikka niisama konutab, kui meil teda hädasti vaja on. Vähemalt õppis ruttu selgeks, et kiirpilk vastase kaartidele on parem kui kaks ässa partneri peos, aga enda kaarte ikka hoida ei osanud.