Kuna juba vähemalt neli inimest on mu käest küsinud, et miks mängis Tartu BK pättoni meistrikate finaalis kuus võistkonda mitte viis, nagu tavaliselt, otsustasin selle loo siia kirja panna.

Tartu BK pättoni meistrivõistlused on juba aastaid toimunud formaadiga, et võistkonnad mängivad kaks eelvooru ringiratast läbi ja viis paremat võistkonda saavad finaali, kuhu võetakse kaasa pooled eelvooru punktid ja mängitakse jälle ringis läbi. Mängitakse samu jaotusi ning paaritu arvu võistkondade puhul jookseb süsteem ilusti (NS-id istuvad paigal ja EW-id liiguvad -2, kaardid liiguvad -1), paarisarvu puhul tuleb vaba voor sisse. Süsteemi pluss on siis see, et kõikidel on kasutada sama teravusastmega jaod ja on võimalik välja arvutada eraldi iga paari kasutegur maksile või siis IMPidele mängides.

Kõik oli ilus ja lihtne ja toimiv, kuni selle aastani. Nimelt juhtus teisel eelvooru etapil sihandene lugu, et üks paar liikus valesse lauda, mis tähendas, et neljal võistkonnal ei olnud võimalik enam ühte jagu mängida (valesti liikujatel, nendel, kelle vastu nad lauda tulid ja nendel kahel võistkonnal, kellega esimesed kaks võistkonda tegelikult mängima pidid). Võtsin kohtunikuna vastu otsuse, et tulemusele 60%-40% või +3/-3 IMPi mitteeksinud poole kasuks, vastab pättonit mängides jaotuse võit 1,5-0,5 ja summa arvestusse see jagu ei kuulu – seega sai valesti liikunud paari võistkond jaotusest 0,5 punkti ja ülejäänud kolm võistkonda 1,5. Kunagi varem on igatahes sarnane olukord Tartu pättonil juhtunud (tõsi küll – ühe laua raames) ja siis see 1,5 – 0,5 tulemus erilisi kirgi ei äratanud – igatahes olen ma juunioride EM-il näinud ka sarnaseid VP-skoore nagu 17:15 jms. kui jagu on olnud rikutud (sellest tulenevalt tekib mul kõrvalpõikena küsimus, et mis põhjusel otsustati tühistada A-Liigas matšis Starmen-Druva jaotus, kus kaardid olid ühes toas pöördesse läinud, mitte ei antud kummalegi võistkonnale +3 IMPi, aga see selleks). Igatahes olevat sarnast otsust õiguspäraseks pidanud ka Aavo Heinlo, kui selles küsimuses tema poole pöörduti.

Nüüd muutus aga asi huvitavaks: nimelt üks 1,5 punkti teeninud võistkond sai finaali täpselt 0,5 punktise varuga. See aga absoluutselt ei meeldinud ühele kuuendaks jäänud võistkonna liikmele, kellele tundus asi ebaõiglasena, sest: „Kuidas saab olla, et üks punkt saadi matšist rohkem!“ Kui ta tuli mu juurde (tööle) oma muret kurtma, seletasin ma talle bridžireegleid (et reeglite järgi saab jaotuse mittemängimises süütu pool keskmise plusstulemuse) ja tõin analoogia maksipaarikaga – keegi ei hakka ju protesteerima, kui ta jääb taha vastasest, kes on saanud mingis jaotuses 60%-se tulemuse ja kui märkelehel on kirje 60%-60%, on laiali jagatud kah rohkem kui 100%. Igatahes ma nõustusin, et asjade kulg ei olnud parim võimalik, kuid ma ei leidnud, et see oleks ebaõiglane, pigem on tegu ebaõnnega – aga oli näha, et ega mu seletustega eriti rahule ei jäädud.

Juba järgmisel päeval pidi klubi juhatus jõudma otsusele, et mida ikkagi teha laekunud protestiga tulemuste suhtes. Esialgu pakuti välja sellised variandid, et

A) jätta nii nagu on – viis võistkonda ja asi mutt
B) kaasata kuues võistkond (mis komplitseeriks natuke finaali läbiviimist)
C) kaasata ka seitsmes võistkond ja mängiks finaalis 4x7 jagu ringiratast
D) loobumine 1,5-1,5 skoorist ja sellega seoses viienda koha muutumine
nendele lisandus veel variant E)mängida kõigi üheksa võistkonnaga üks ring veel

Juhatuses meil konsensust saavutada ei õnnestunud: esimese eelistuse suhtes läksid hääled täpselt pooleks. Kaks olid variandi A) poolt – kuna otsus oli normaalne, pole mingit põhjust tulemusi ümber vaatama ja reglementi näppima hakata. Seda oponeerisid ülejäänud kaks liiget lähtudes põhimõttest, et võiks klubi sees kodurahu säilitada ja ei tasu kedagi solvama hakata. Nood kaks toetasid varianti C) – kuna tulemuste järgi oli üheksast võistkonnast kaks viimast maas (1. ja 7. koha vahe oli väiksem kui 7. ja 8. koha oma), siis tundus see mõnes mõttes loogiline. Aga sellele olid ülejäänud kaks kategooriliselt vastus, sest kui küsimuseks on kuuenda koha saanute finaali laskmine või mittelaskmine, siis seitsmenda koha saanud võistkond pole mingisugust kahju kannatanud ja nende finaali laskmine ja kaheksanda-üheksanda väljajätmine oleks nonsenss (ega me mingit kergejõustikuvõistlust ei pea, kus kvalifikatsiooninormi täitmine lõppvõistlusele viib!).

Nii siis saigi kokku klopsitud kompromiss, et finaalis mängib kuus võistkonda. Kuigi Padari mõtles selle jaoks välja mingi süsteemi, mille kohaselt oleks saanud mängida samade jaotustega ja välja arvutada ka paaride kasuteguri, selgus juba teiseks vooruks, et sellega läks midagi puusse ja mängiti tavalisi matše – ning kokku võttis see aega kolmveerand üheteistkümneni! Nii sai veel kord kinnitust tõde, et niikuinii sa ei suuda kõikidele meelt mööda olla ja kompromisside otsimine tekitab pigem suurema jama kui asi väärt oleks.