Horvaatias käidud nagu niuhti

Äsja lõppesid Euroopa juunioride bridži meistrivõistlused paaridele, mis sel aastal toimusid Opatijas (Horvaatias). Selle juures oli ka bridžitreenerite seminar, kus ma käisin koos Meelis Kuldkepiga Eestit esindamas. Seminari kohta eriti midagi rääkida ma ei kavatse, kuna ma olin sellisel üritusel juba kolmandat korda, siis midagi maadväristavat ja silmiavavat oli sealt raske leida, aga kinnitava ning sidemete loomist soodustava üritusena on seal käimine igati mõistlik. Turniirist ka ei räägi, keda huvitab, see juba ilmselt teab tulemusi – ja kui ei tea, siis on nad kergelt leitavad.

Mul on alati olnud tahtmine Euroopas mõni ringreis autoga teha – ja kuna Maarjale selline variant hästi ei istu, siis kasutasin juhust, et mul oli seltskonnas teine samasugune tohlakas nagu mina ja leppisime kokku, et läheme Horvaatiasse autoga läbi Euroopa. Mellil oli veel lisaks kuri plaan külastada Prahas elavat sõpra ning teha supermarketis reha odava õlle asjus. Kuna öömaja suhtes polnud vaja ka muret tunda (see oli korraldatud), oli see täitsa mugav viis reisile minna, ainuke mure oli kohale jõuda. No ja jalgpalli MM-finaal lisas täiendava dimensiooni: kuna me pidime nkn sellel päeval kohal olema, siis tuli natuke pingutada, et finaali mitte maha magada – kui sageli ikka õnnestub jalgpalli MM-finaali päeval sattuda riiki, mis seal mängib, eriti kui see riik on Horvaatia!

Rajasime siis logistilise plaani, mis põhines sellel, et sõidame kaks päeva varem välja, esimesel päeval sõidame Lõuna-Poolasse, ööbime seal, sõidame edasi Viini (kus elab meie hea sõber Laura), ööbime seal ja finaalipäeva hommikul sõidame Opatijasse edasi, kus siis vaatame finaali. Plaan kukkus kohe läbi: kui Lõuna-Poolasse jõudnud olime, oli kell suht hilja ja me jõudsime tõdemusele, et „aga miks siin üldse ööbida, sõidame kohe Viini!“. Kohal olime hommikul kell 6, veetsime natuke aega parkimismaja otsingul (meie suurim probleem sellel reisil, kõik muu kulges algusest lõpuni õlitatult) ja läksime Laura juurde. Kuna tal oli plaanis tütrega loomaaias käia, liitusime meiegi ja tundsime elust rõõmu – kuigi teadupärast lemmikloomagraafikus saab kõrgemaid punkte sõbra koer (minimaalne pingutus, maksimaalne fun), siis tegelikult sõbra heatujuline laps on peaaegu sama hea. Teine plaani hea külg tuli ka kohe välja: me ei pidanud kaks korda magama ja põhimõtteliselt võitsime päeva.

Mõtisklen millegi üle, Schönbrunni loomaaed.

Järgmisel päeval sõitsime Horvaatia poole – ja kuna me saime piisavalt vara minema, tekkis Mellil mõte, et ta tahaks mõnda lossi näha. Guugeldas välja sellise asja nagu Šnežniki loss, kuskil kiirteest mitte liiga kaugel, kuid täielikus pärapõrgus ja mägede servas, ning läksime seda vaatama. Loss ise oli täiega lahe, mitmest erinevast perioodist (vanem osa keskaegne kindlus vallikraaviga ja puha, hiljem mõisalaadsed juurdeehitused keskel) ja sisustatud enam-vähem originaalsete detailidega 100-150 aastat tagasi, lisaks hunnik topiseid ja trofeesid. Asukoht oli küll selline, et meil vahepeal tekkis kahtlus, et seal üldse midagi mainimisväärset asub (mingist külast kõrvale, mööda kruusateed jne.), aga seda lahedam.

Šnežniki loss

Minu kohal on esimese lossiomaniku Schneebergi vapp (ilmselt Šnežnik on saanud nime tema järgi või vastupidi...). Vapil on kujutatud redel, sest temal ei olnud veel kindluse jaoks tõstesilda rajatud, seega tuli sisse ronida redeli abil.

Jätkasime sõitu Horvaatia poole ja läksime üle mingist täiesti suvalisest piiripunktist mägiteedel – ja lõpptulemus oli, et sattusime mööda mägesid serpentiinitama. Sellegipoolest jõudsime parasjagu tunnikese enne finaali hotelli ja otsustasime, et hotelli juures terrassil jalgpalli vaatamine on piisavalt hea plaan, et mitte midagi muud otsima hakata. Plaan oligi hea, kuigi vahepeal saime äiksevihma kraesse – õnneks varjud olid piisavalt tõhusad, et midagi halba ei juhtunud. Kui mäng sai läbi, hakkas kogu linnas pihta melu – ja ma ei kujuta ette, mis oleks võinud juhtuda, kui Horvaatia oleks võitnud. Meelis igatahes oli tunnistajaks seigale, kus peatänaval sõitsid suht aeglasel käigul kokku kaks autot, mõlemast kakerdas välja üks joobnud tüüp, vaatasid asja üle, et mõlemad on suht sama matsu saanud, kehitasid õlgu ja sõitsid edasi…

Järgmised kolm päeva olime kohapeal, seminar ja värgid. Ise sain ka korra kaasa mängida kiirturniiril (9x3 jagu, 10 minutit voorule), kus mul õnnestus ühe suvalise horvaadiga see ära võita. Ta oli väga rõõmus (väidetavalt umbes aasta mänginud ja seni üldse mitte midagi võitnud) ja kommenteeris, et nüüd on ta tänu minule suures jamas: talle meeldib mõelda, aga nüüd ütlevad kõik talle, et pole vajadust, nagu näha, siis kiire mängimine toimib tal paremini.

Hotell oli väga viisakas, hommikusöögilauas palju träni (k.a. vahuvein), ning kuna meil oli full board, siis saime üldse süüa nii et olime oimetud ja polnud vajadust linna peal asju vaatamas käia. Puuviljad olid suurepärased ja küpsed, omlette tehti kohapeal sinu poolt osutatud detailidest ja mina üldse viimasel kahel hommikul vitsutasin ürtidega kartulipannkooke lõhe ja hapukoorega (neil on seda!!!). Ainuke veider oli, et jooke (k.a. vesi) nad müüsid eraldi.

Ühe asjaga sain korraliku ehmatuse osaliseks: nimelt olin parkinud hotelli parkimismajja, eeldades, et see käib hotelli juurde. Kui järgmise päeva õhtul käisin uurimas, kuidas ma auto kätte saan (lubasin selle juunioridele laenata, et nad saaksid turistitamas käia) ja mis süsteem on, siis neiu andis mulle väljapääsukaardi ja mainis, et „öö hind on 60€“. See ehmatas küll korralikult ära, nii et juhendasin Helinat, et ärgu ta mulle autot tagasi toogu, enne kui viimasel päeval, ning järgmine hommik läksin kisa tegema. Minu kergenduseks selgus, et horvaadid, nagu ka paljud muud, ei suuda vahet teha sõnade „sixty“ ja „sixteen“ hääldusel, seega öö hind oli 16€, mis kõlas juba üsna mõistlikult ja ausalt, ning hiljem check-outi tehes leppisin kokku, et maksan neile 16€, kuigi ma parkisin mingi aja üle 24 tunni. Nii et kõik oli väga viisakas. Auto siiski lasin ladustada juunioride juurde, isegi kui see parkimishind ei sunni neere panti panema, leidsin, et sama hästi võib ju ka tasuta parkida, kui mul autot kaks päeva vaja pole.

Tagasiteel võtsime siis suuna Praha peale, kus elas üks Melli ameeriklasest sõber. Sealse ööbimisega oli nii, et ta lubas meid enda poole võtta, aga vajaduse korral olevat tal ka ühe tuttava kaudu hostelisse tuba võimalik saada. Meie esialgne plaan oli, et „tasuta ööbimine on hea“, kuid hiljem mõtlesime ümber, et kui meilt tahetakse kahe peale kokku vaid 30€, siis  hostelis ilmselt on kõigile natuke mugavam. Sõitsime meile antud aadressi järgi kohale ja hakkasime kõiges kahtlema – hostel oli vinges majas, mitte kaugel vanalinnast (15 minutit raekoja platsile lonkida). Kontrollisime üle, maja oli õige. Leidsime ka parkimiskoha maja ees koos sildiga, et kaheksast kaheksani on tasuta. Kuna me olime seal 10 minutit enne kaheksat, siis tundus kogu elu ideaalne olevat. Peagi saime kokku omanikuga ja selgus, et asi on veelgi parem: ainuke pisike ebamugavus oli, et meie tuba sisaldas vaid üht laia voodit – aga sellised asjad väga ei morjenda. Omanik näitas meile kätte lähedaloleva õlleka, kus pidid head snäkid olema, tuli meiega kaasa ning tegi meile ringi õlle välja. Snäkkide osas oli tal õigus, ribid viisid keele alla. Ta võttis sinna kaasa ka oma kuueaastase tütre, talle küll hankis mahla, mitte õlle. Mingi hetk läks ülejäänud seltskond välja suitsule, mina kui ainuke mittesuitsetaja jäin lapsehoidja rolli. Lobisesin siis lapsega (inglise keeles, tegu oli mitmerahvuselise pere võsuga, pidi oskama kolme või nelja keelt) ja tollel tekkis mure, et äkki issi on ära läinud. Küsis siis mult, et „aga kui issi tagasi ei tule, kas ma hakkan talle uueks…“. Ma leidsin, et ta ema ei pruugi sellega väga rahul olla, ta leidis, et küllap emaga asjad joonde saab aetud. (Hiljem selgus, et tegu oli kärgperega ja mitte bioloogilise isaga, mis ilmselt natuke seletab, aga koomiline ikkagi…). Ühesõnaga tuleb taas tsiteerida „Armastus 3 apelsini vastu“ – „Mis must nüüd on saanud? Laste lemmik….“. Ahjaa, ja siis selgus peagi, et me peame tuba vahetama, uues toas olid juba eraldi asemed – mitte, et see väga oluline olnuks, kuna palavuse tõttu otsustasin ma nkn põrandal magada.

Edasi liikusime edasi kesklinna peale, käisime veel kahes baaris -  ühe nimi oli „Lokaal“ ja see oli mingi ca 100 meetrit pikk, rahvast täis ja kärarikas (pidi olema hea mainega koht), teise nimi oli „Janune koaala“ – ja kuskil öösel jalutasime koju ning võtsime hambusse ühe döneri. Ma ei suuda senini aru saada, miks eestis keegi ei suuda tänaval dönereid müüa, isegi kui „ausaid“ semiite ei leidu, siis nende tegemine ei tohiks olla nii keeruline, ja see on minu arvates senini parim rämpstoit…

Järgmisel päeval siis läksime ennelõunal minema, võttes tee peal ette hüpermarketi, et Meelis saaks oma õllevarusid täiendada – ja 24 tundi hiljem olingi kodus, väsinud, kuid õnnelik.

Šoppamas Melliga

Kui nüüd reis kohale võtta, siis see küll ei vastanud klassikalise roadtripi parameetritele: sõiduotsad olid pikad ja ühe koha peal olime pikka aega, aga üldiselt meile sobis. Kuigi ma olen nõus, et võib-olla ei ole optimaalne sõita kuhugi kohale, kui sul sõidu peale kulub umbes sama aeg, mis sa kohapeal oled, siis autoga minek tekitab palju lisavariante – nt. meie jaoks praegu Viini ja Praha külastamine. Kõigi jaoks lennuk võtta oleks kas kallis või mõttetu.

Mis reisi puutub, siis nagu ma juba mainisin, kulges see suuremate raskusteta. Õnneks oleme me Meelisega mõlemad suht vastupidavad autojuhid ja 24-tunnised otsad ei olnud suur probleem, kuigi loomulikult olime lõpuks üsna väsinud. Meelise kõrval istudes oli küll kohati suht närviline olla, kuna tal oli komme teistel autodel üsna sabas passida (ma ise armastan võimalikult suurt vahet hoida), aga probleem polnud selles, et ma ei usaldanud teda, vaid teisi juhte (no kui keegi mingi lolli liigutuse teeb, ei ole üldse aega reageerida). Ummikuid oli vähe ja ainuke suurem häda olid paduvihmad, mis tabasid meid minnes Lõuna-Poolas ja Sloveenias ning tulles Varssavi kandis (veidral kombel peamiselt siis, kui mina roolis olin)

Meie auto (3 aastat vana Aurise hübriid) toimis hästi, kütusekulu oli kuni 120 km/h peale väga normaalne, edasi hakkas juba suht hoolega neelama, kuid mitte ka liiga tapvalt. Huvitav oli see, et spidomeeter näitas rutiinselt 10 km/h rohkem kui kõrval tiksuv telefoni GPS… Ja Waze ei sobi orienteerumiseks mööda kõrvalteid, tuvastasime, et ta oli meid ikka väga haiget marsruuti pidi juhendanud.

Reisikulud marsruudile Tartu – Riia – Bauska – Kaunas – Varssavi – Ostrava – Brno – Viin – Graz – Maribor – Ljubljana – Opatija (üle mägiteede) – Postojna – Bled – Salzburg – Linz – Praha – Liberec – Wroclaw – Varssavi – Kaunas – Šiauliai – Riia – Tartu, kokku google mapsi järgi mägiteid ja ekslemisi arvestamata 4425km, reaalselt ilmselt natuke üle 4500 km olid sellised, et kokku kulus meil 6,5 paagitäit bensu (ca 260 liitrit, ehk siis ca 350€) + Tšehhi, Austria ja Sloveenia vinjetid + ca 20€ teemakse kui tulime Opatijast Prahasse läbi tunnelite (see tasus ära, sõita üle Salzburgi ja Linzi oli ülimugav, märksa parem kui minekul võetud tee üle Viini ja Grazi). Kui keegi peab Leetu sõitma, siis soovitan sõita üle Šiauliai: sealt saab Klaipeda – Vilnius kiirteele ja kuigi tee on pikem, on seda sõita palju mugavam, Panevežyse kaudu minnes on tee täis kaameraid ja 70-alasid.

Üldse on elu Euroopas täiega mugavaks läinud: hoolimata sellest, et ei Poola, Tšehhi ega Horvaatia ametlikult eurot ei kasuta, saab neis rahus kaardiga maksta või siis arvestavad nad asju jooksvalt ning mitteametlikult (sind ainult natuke kursiga pügades, aga see on selles kontekstis normaalne), nii et mul ei olnud kogu reisi vältel taskus ainsatki zlott, krõšši või kunat.

Nii et kokkuvõttes olen eluga rahul ja äkki võtan kunagi veel midagi sellist ette, võib-olla lühemate sõiduotstega…