Kurda veel tüütute naabrite üle - need raiped annavad kohe vastulöögi. Möödunud reedel otsustasin, et ei viitsi enne koondise valikut Tallinnasse minna, vaid ööbin Tartus ja lähen hommikuse rongaga. Ilmselt osutus see veaks, sest pool üks öösel pandi ülalkorteris tümm põhja. Kusjuures mingi imelik retrotümm - vist kõige nõmedam disko, mida kaheksakümnendatel teha osati. Kui viie minutiga vait ei jäänud, siis otsustasin, et lähen vaatan, mis toimub. Seega siis ukse taha ja kella andma... veidi tirises ja siis jäi vaikseks, no selge, lülitasid kella välja raipenahad. Tagusin siis jalaga vasta ust natuke aega, aga kuna ka sellele reaktsioon puudus, siis läksin alla tagasi ja helistasin politseisse. Mõne minuti pärast panid nad lõugamise kinni ja helistasin uuesti, et pole ikka vaja tulla. Aga noh, poole tunni pärast keerati tümm uuesti peale (just olin magama jäänud) ja paarikümne sekundi pärast jälle maha. Ja kui operatsiooni veel poole tunni pärast korrati, helistasin jälle politseisse. Need tulid sobiva viivitusega ja läksid siis üles... seal mingi nooremas keskeas naisterahvas mingi tüübiga pidu panemas, olid kõpsti väljas, enne kui politsei neile kella andis - keegi oli neile helistanud ja ähvardanud mendid kutsuda, ju nad siis olid valvel. Siis hakkas pihta mingi lõugamine, et nemad maksavad makse ja ei ütle, kes nad on sest isikuandmetega tehakse mida iganes jne. Lõpuks nad vist taltusid, igatahes tuli võimukandja alla meie juurde, teatas et üleval on raske juhus (= raskes joobes naisterahvas) ja mõistusega pole midagi teha, et kui midagi veel on, tehku me hommikul avaldus. Eks kerisin siis magama, aga öösel kell neli prõmmis keegi uksele (ilmselt läks polt oma kodo ja otsustas kätte maksta). Mõtlesin, et peaks kell kuus hommikul rongile minnes neile alt uksekella laskma (pläriseb päris mõnusalt), aga esiteks hakkas teistest naabritest kahju ja teiseks oleks see liiga läbinähtav kui kohe samal hommikul nii talitada. Eks teen seda mõne aja pärast. Vähemalt ei juhtunud sellest magamatusest midagi korvamatut - kuigi meie mäng koondise valikul ei olnud just üleliia vaimustav, oli see siiski tõhus piisavalt, et järgmiseks aastaks koondise esipaariks saada. Hea et niigi läts. Ja vahepeal topin rämpsposti oma postkastist kindla peale korter 16 omasse (ma loodan, et Maarja ka), mitte juhuslikku nagu varem. (Eks ta küll lapsik ole, aga vähemalt mingit ebamugavust võiks ju vastikule inimesele teha. Kuna ma ei tea, kes ta selline on või mida ta teeb, siis midagi suuremat ei oska ette võtta. Aga ma pean meeles...).