Kui kõik ausalt ära rääkida, mis ma Madeirast arvan, siis tuleb tunnistada, et seal oli ka sel aastal äärmiselt tore ja kindlasti tahan sinna veel tagasi minna. Kuigi osa toredusest võib kanda kontrasti arvele – seal oli õhutemperatuur kuskil 25 alla ja ookean 20 peale, ning hommikusöögilauas hotelli terrassi peal jääkülma šampust limpsides jõudsid minuni uudised, et Eestis on paar miinust ja taevast tuiskab alla mingi ebamäärase konsistentsiga ainet – arvan ma, et 90% selle saare võlust tuleb ta enda arvele panna. Aga jah, niipea kui tagasiteel Riia ilma nägin, tekkis küll mõte, et nahhui mul oli vaja tagasi tulla – kontrast oli ikka päris jube.

Ainuke tüütu asi on sinna kohapeale navigeerimine. Kuidagi ei õnnestunud saada paremat logistikat kui see, et minnes tuli meil kuskil 7-8 tundi öösel Stanstedi lennujaamas kügeleda ja tulles oleks see aeg olnud mingi 15 tundi (siis võtsime lähikonnast hotelli De Salis – kahjuks neil seal mingeid hotelli kirjadega meeneid ei olnud, mida oleks saanud kodumaale Indrek Salisele kaasa võtta). Hotellis sai lõpuks ära kasutatud ka Katani Asustajate mäng, nii et ei saanudki see ilmaasjata siit kaasa veetud…

Lendamine on üldse inimestele maksimaalselt ebamugavuks tehtud – see perssekukkunud Ryanair lubab pagasisse toppida ainult 15 kilo träni, mis tähendab et hoolimata kahest käsipagasist olid meil tõsised kaaluprobleemid ja nii mõnigi pudel madeirat jäi kodumaale kaubanduskeskuste riiuleid kaunistama. No ebaõnn… Lisaks sellele, et nad kaaluga pedereerivad, õnnestus mul sattuda mingi ülbe teenindaja otsa. Nimelt kui tahtsin enne lennuki peale minemist kontrollida, palju mu käsipagas kaalub ja selleks kasutada üht check-in kassat (kus ei olnud mitte kedagi lähikonnas), siis tädi leti taga mitte ainult ei hakanud selle peale pröökama, et „Here is a check-in area!“ ja osutama saali pandud kaalude suunas, vaid kattis näidiku kinni, et ma kohe mitte mingil juhul ei näeks, palju see näitab. Kui ma talle seletasin, et ega mul ei ole kahju sellest 50 pennist, mida nad kaalumise eest võtavad, vaid mul lihtsalt ei ole puhtfüüsiliselt ühtegi inglise raha taskus, siis oli vastuseks tige pilk ja kuri urin… Huvitav, kas peaks ta peale kaebuse kirjutama Stanstedi lennujaamale (või on need inimesed leti taga lennufirmade palgal? siis peaks kiusama Easyjetti) – mitte et see midagi muudaks või nii, mul endal on suht savi, aga äkki saab talle mõne ebamugavuse põhjustada.

Kaks veidrat lugu reisi peal juhtus ka. Esimene oli, et kui me Madeirale lähenesime, siis olid ilmaolud sellised, et piloot väitis, et üritame maanduda hoopis Porto Santol (naabersaar) – õnneks siiski poole tunni jooksul läks asi nii palju paremaks, et saime ikkagi õige saare peal maha. Ja teine oli see, et Riia vahel liiklemiseks hoidsime me Lempsi sappa. Sinna minnes oli see igatahes hädavajalik (me ei teadnud, kus see lennujaam täpselt on), tagasi tulles oli kah abiks (ma olen küll Riias üsna palju käinud, aga mitte kunagi nii, et ise oleks autoga orienteeruma pidanud). Aga juhtunud nii, et kui me üle Daugava saime, siis pressiti meile piisavalt palju vahele ja Lemps kadus silmist. Mis seals’ ikka, keerasime otsa Brivibase peale ja hakkasime Eesti poole törtsutama, samal ajal kui Lemps ise oli kuskil kogemata kombel vale teeotsa võtnud ja jõudis Riiast välja alles hiljem.

Madeiral sai sel aastal suhteliselt palju turistitatud – kohe esimesel õhtul oli päevakorral welcome-drink mingis vanas ja väärikas veinikeldris. Tuvastasin, et roosa vein on seal saarel väga hea ja pekipirukatel ka midagi viga ei ole (kuigi Maarja selles teises asjas väga ühel meelel ei olnud). Kuna reisist oli kogunenud juba paras jetlag, otsustasin enne sissejuhatava paarika algust korraks pikali visata. Kui oli aeg kaarte mängima, pidas mu autopiloot Maarjaga maha väidetavalt umbes järgmise kahekõne:

M – Tõuse üles, aeg on turniirile minna!
AP – Ei tõuse!
M – Kohe hakkab!
AP – mis siis?
M – Ütlen siis Leole, et sa ei tule?
AP – Mida kuradit, ei ütle midagi, muidugi tulen kaarte mängima!

Ise ma sellest kahekõnest küll midagi ei mäleta. Turniir läks küll paremini kui eelmine sissejuhatav üritus, saime koguni ca 43%. Ainuke hea asi oli see, et ühe 7NT panime ära (5-3 pada ja 6-4 ruutuklapiga), aga jaotustest ja bridgest üldse kirjutan võib-olla kunagi hiljem. Kui viitsin.

Järgnevad päevad kulgesid üldiselt programmi – „hommikul bassein, päeval turistitamine – õhtul mäng“ järgi. Selle õhtuse osa oleks võinud muidugi vahele jätta ja jätkata turistitamist. Testisime järgi paar kohalikku söömakohta, eriti nende kalaosakondasid. Üldiselt olid turistirajoonis praadide hinnad kuskil natuke peale 10 euro, aga igasugu veidraid asju oleks võinud ka märksa kallima hinna eest tellida (me väga ei tahtnud). Muuhulgas proovisime järgi kohaliku rahvuskala espada (inglise keeli vist black scabbard fish), mis nägi välja nagu mõrvarlik süvamereangerjas (umbes meeter pikk, madujas, pungis silmadega ja tõsised tapjakihvad suus). Taldriku peal nägi ta välja nagu kala ikka, midagi väga epohhiloovat ta ei olnud, aga täitsa aus söömapala, kõlbas süüa nii koos grillitud banaanidega, mis pidi Madeira rahvusköögi leiutis olema – kuigi söömakohas figureeris ta nime all Espada Capri, kui ka ilma. Maarja proovis järele ka mingi tursaprae sibulatega – see oli vintske, mina testisin tuunikalasteiki – see oli superhea. Igasugu mereollust oli kaubamajades nii et ulus, juba ainuüksi tuunikalakonserve oli paarteist erinevat tükki + pasteedid.
Mis veinidesse puutub, siis avastasime sellise asja nagu Vinho Verde. Alguses ma kahtlustasin, et tegu on mingi noore valge veiniga (Verde tähendab minu tagasihoidlike portugali keele teadmiste kohaselt rohelist), aga asja guugeldades selgus, et see on ainult pool tõde. Tegemist pidigi olema noorte veinidega, mida tehakse mingis Portugali põhjaosa piirkonnas, aga nad ei pea ilmtingimata valged olema, vaid võivad olla ka punased või roosad. Igatahes oli tegu vägagi hästi joodava asjandusega.

Linna peal tegime ühe väikse tiiru turistibussi katusel (õigemini teisel korrusel) ja korra tulime kesklinnast jala hotelli (ca 3-4 km). Mulje oli selline, et olulisel kohal on kolm asja – nikerdused (majadel), maadeavastajate kujud (tänavanurkadel ja platsidel) ja vohav troopikataimestik (igal pool). Väidetavalt olevat Funchalis (Madeira pealinn) olemas ka botaanikaaed, kuid mulle tundus see asi kahtlane – mu meelest oli kogu see linn üks suur botaanikaaed, parkideski olid puudel sildid küljes, et kust kohast nad pärit on. Natuke kooserdasime läbi ka turistipoode, need olid suht sisult sotsialistlikud, vormilt rahvuslikud (st. umbes sama ideega kui igal pool mujal maailmas). Ma leidsin vähemalt hea asja, millega müüjad kaugemale peletada – nimelt tahtsin osta endale särki, millel oleks suurelt peal Madeira lipp. Kuskil seda ei olnud, kuigi üks müüjatest soovitas mul osta neilt tavaline särk ja Madeira lipp ning need kokku õmmelda, siis selle õnge ma ka ei läinud.

Neljapäeval korraldati bridgemängijaile õhtusöök mingis vanas kindluses (renoveeritud muidugi) koos kohaliku rahvatantsuansambli esinemisega. Kuigi see oli kirjas nime all „typical dinner“, tuleb tunnistada, et ta oli ikkagi ebatüüpiliselt kehv – vähemalt nii leidsime me Sulev Ulbiga mälestusi kõrvutades (temal eelmisest, mul üle-eelmisest aastast). Aga noh, süüa ja juua ikkagi midagi sai ja oli hea, soe ja lõbus.
Reedel otsustas pool meie seltskonnast minna mägedesse matkarajale (neid on kogu saar täis, kohalikud kutsuvad neid levadadeks), meie Maarjaga ning Sven-Kairi aga võtsime ette väikese paaditripi Kolumbuse laeva koopial. Mõlemad pooled jäid oma valikuga rahule (kuigi mul tundus, et matkajate irve oli nats läbi hammaste pressitud, kuna see oli suht väsitav retk olnud). Laev iseenesest oli lahe, aga ma vean kihla, et Kolumbusel küll nii vinget mootorit ei olnud. Tee peal õnnestus isegi delfiinid ära näha – või vähemalt natuke neist. Mingeid hüppeid veest välja ja saltosid nad ei teinud, lihtsalt mingi hetk ilmusid laeva kõrval välja ja näitasid uimi natuke.
Laupäeval võtsime Lempsiga kolme peale takso koos juhiga ja lasime end hommikupoolikul mööda saart ringi sõidutada. Kui võrrelda kahe aasta taguse retkega, kus me auto üürisime ja Tihase rooli tõstsime, oli see ilmselt märksa parem (kuigi kallim) variant. Tüüp vedas meid igasugustesse lahedatesse kohtadesse saare idaosas, mida ise ei oleks pruukinud kuidagi üles leida. Tõsine lemmik oli mingi koobas, kuhu laine sisse pressis ja kui koobas täis sai, siis pressis lõksujäänud õhk end sealt välja, tekitades päris korraliku duši. Loomulikult suurim veesammas kerkis ikka siis, kui meie sealt kõrvalt läbi jalutasime. Aga ka muud vaated olid täiesti suurepärased, näiteks nii ilusaid vikerkaari, kui olid mägede vahel, pole mina veel kohanud (ilma lünkadeta ja kõik seitse värvi erksalt näha). Taksojuht kiitis sõidu peal mingit kohalikku likööri nimega Poncha (kuigi ta ise ei pidada jooma), seda vedasime ühe pisikese pudeli kodumaale kaasa, eks mõnel külmal talvepäeval saab järgi testitud, kas see ikka tõesti külma vastu aitab. Kuigi ma pean tunnistama, et tema kangus (25 kraadi) tekitab mus teatavat skeptitsismi.

Kuigi bridž (mis oli formaalselt peamine põhjus Madeirale minekuks) oli suhteliselt ebaõnnestunud, jäin ma reisiga igatahes väga rahule ja nagu ma Maarjale mainisin, kui arutasime, mis jäi saarel veel tegemata – „pole hullu, ega me siin viimast korda ei ole!“. Kindlasti lähen sinna veel tagasi!