Las mängud jätkuvad!

Neljapäeval oli siis meie ärateenitud puhkepäev. Kui üleeilne ilm oligi vastavalt ilmateatele rõve, külm ja vihmane, siis eile oli selline aus „eestimaine“ suveilm. Pilvealune, mitte väga soe, aga mitte ka külm ja kaks korda tibutas väga õrnalt. Ühesõnaga mõnus. Käisime linnas jalutamas ja tegime kiire tiiru rannas – selle kohta on olemas isegi fotosüüdistus, kuidas ma vees hulbin. Nii et ma võin rahumeeles öelda, et see, et ma Eestis meres ei käi, ei ole minu süü. Meil lihtsalt ei ole sobivat vett.

Bridžimäng on kujunenud lahtisel koondisel hästi (ilmselt õnnestub kvalifitseeruda 9 sekka, mis tagab finaalidesse pääsu) ja naiste koondisel omal tasemel hästi. Hetkel oleme kuskil teise kümne tagumises otsas (23 võistkonda osaleb, võrdluseks eelmisel EM-il olime 17/19)- eile tuli küll valus kaotus Kreekalt ja "planeeritud" kaotus Inglismaalt. Naiste koondis jätkab nüüd kahe paariga – Irene ja Tuul naasesid Eestisse, aga õnneks on meil ainult üks kolme matšiga päev järel ja matšide kestust on vähendatud 20 jaotuse pealt 16-le, st. üks matš kestab 2.20, mitte 3h nagu varem, nii et see ei ole enam eriti tappev graafik (ma mäletan senini kuidas juunioride EM-il kahe paariga mängides mitme kolme-matši-päeva järel hakkasid igasugused Dalist inspireeritud mõtted laua taga pähe pugema). Seeniorid on samuti kuskil teise kümne lõpus (24 võistkonnast).

Vahepeal on õnnestunud näha ka olukord, kus ka maailma üks paremaid mängijaid – Geir Helgemo – suudab tühjas kohas vastu võtta sellise magnituudiga vale otsuse, mille kõrval enamus meie tehtavaid liigutusi kahvatub. Ma arvan, et panen selle asja õhtul päevajaotusesse. Nii et see on väga julgustav – juhtub ka kõvadel. Samuti näitavad tulemused, et kuigi maailma tipud on väga kõvad, on meie (ja Läti) tase tegelikult väga hea. Itaalial ei ole kohal küll parim võimalik koosseis, kuid siiski on tiimis kolm maailmameistrit ja nad on hädas, et oma alagrupis üheksa sekka pääseda. Sama ka Poolaga. Nii et kuigi kahtlemata on neil riikidel baas laiem, püramiid jämedam ja tipp teravam ja kõrgem, on ka nemad väga haavatavad kui paar ässa ära kukub ja meil ei ole põhjust midagi häbeneda.

Veel kilde turniirilt: Kui Eesti jaoks on tavaliselt väga valus teema meie trikoloori tagurpidi heiskamine (mida ikka aeg-ajalt juhtub), siis selline saatus võib väga kergelt tabada ka muid riike – näiteks paar EMi tagasi oli Saksa lipp medalitseremoonial samuti tagurpidi vardas. Seekord aga vahetati meil võistluste Daily Bulletinis ära Tiidu ja Maksi nimed ning näod. Ning me Rummeliga arutasime, et kas mitte ka eelmine kord seesama asi ei juhtunud. Lippudest ka päris mööda ei pääse – sest väikeriikide trikoloorid on ju teadagi keeruline teema. Sel korral on võistluste tutvustavas brošüüris tekkinud probleeme Saksa lipuga (kollane keskel, punane all) ja Venemaa omaga (punane keskel, sinine all). Nii et ei kiusata mitte ainult meid.