Opatijas kaarte mängimas

Praegusel hetkel viibin Horvaatia kuurortlinnas Opatijas, bridži EM-il. Kui ma seni olen alates 2006-st aastast iga kord osalenud mängijana, siis sedapuhku on mu põhifunktsiooniks olla naiste koondise NPC. Lisaks naistele on Eestist väljas ka lahtine koondis (bridžis ei ole „naised“ ja „mehed“ vaid „naised“ ja „lahtine“ – kuigi Eestis ning enamuses muudeski riikides hetkeseisuga nendel määratlustel vahet ei ole) ja seeniorid (60+).

Kohal oleme olnud juba ligi nädala, aga vahepeal pole mul olnud mahti ega viitsimist kirjutada, aga kuna ma otsustasin täna mängukohta mitte minna (kõik teavad juba hästi, mida teha ja ilm on ka natuke nadivõitu, seega hoian tulemustel netitsi silma peal), siis üritan nüüd selle vea parandada.

Minek kujunes meil ilmselt läbi aegade kõige mugavamaks. Autoga Riiga, sealt otselennuga Rijeka lennujaama, mis asub Krki saarel – ühesõnaga ca 40-45 km Opatijast. Lennuki peal trehvasime Soome koondislastega, kes pidid tulema meiega samasse hotelli ja kuna meid oli neli ja neid oli neli, võtsime kamba peale kaheksakohalise takso. Nii et kõik logistilised jõudmisprobleemid lahenesid käigu pealt.

Esimesed kaks ööd viitsime hotellis, Opatija kesklinnas ja käisime päeval linna avastamas. Tegemist on väga mõnusa kuurortiga, kus on rahvas hoolega puhkamas käib. Üldiselt meenutab ta väga Funchali (Madeiral): palav kliima, lopsakas taimestik, mäed, rahulik rahvas. Ja kuna teadupärast on Madeira üks väheseid kohti, kuhu ma olen vabatahtlikult teist korda veel läinud, siis võite arvata, et mulle meeldib ka siin.

Edasi kolisime ühte villasse, mis asub mängukohast vähem kui 2km kaugusel. Nii et põhimõtteliselt on tegu mugava jalgsikäimisdistantsiga. Vähemalt teoreetiliselt. Praktiliselt on see aga suhteliselt otse ülesmäkke, mis tähendab, et turniirile minna on küll suhteliselt mõnus, aga tagasitee kipub ära tapma. Seni olen küll vapralt jalgsi pressinud, aga üles jõudes on keel alati vesti peal. Eesti seeniorid elavad kesklinnas (samas hotellis, kus me esimesed ööd olime), aga Eesti lahtine koondis elab veel kõrgemal mägedes, kaugusel, mis ei ole jala käimiseks sobilik. Puuk ja Olaf tulid ükspäev alla, väitsid, et ca 35 minutit läks. Asja positiivse külje pealt vaadates on neil aga suurepärane merevaade – mitte midagi ei jää nende vaatevälja ja mere vahele. Reljeefi iseloomustama kõlbab vist selline detail, et Soome seeniorid pidid elama ca 800 meetrit mängukohast, aga nemad ei olevat veel julgenud seda maad jalgsi läbida.

Villa ise on suht hästi sisustatud, 5 magamistuba, 2 elutuba, igal pool telekad ja igasugune olmetehnika, väike basseid, sulgpalliväljak, pisike harjutussaal, noolemäng, lauajalgpall jne. Ühesõnaga luksuslik elamine. See vist tundubki siin standard olevat, meeste koondisel on küll natuke teistmoodi üles ehitatud elamine, aga „suurusjärk“ on sama.

Turniir on kulgenud rahulikult. Naiste koondisel väga suuri ambitsioone ei ole (st. eesmärk on „anda oma parim“). Seni ühtegi väga piinlikku kaotust ei ole, aga võite on vähe – üheksast matšist kaks. See-eest üks neist on väga magus – turniiri avavoorus õnnestus päris korralikult loputada Venemaad. Mehed võitlevad pääsu eest finaali (selleks tuleb oma alagrupis üheksa sekka tulla), seeniorid on ka kuskil teise kümne keskel – et medalimängudele pääseda, peavad nad täna õhtul kümne sekka tõusma. Mängugraafik on selline, et algselt pidi olema täna vaba päev, aga kuna üleeile tuli ilmateade, mille kohaselt tänaseks lubati koerailma, siis uuriti võistkondadelt, kas sobib, kui vaba päev nihutada hoopis homseks ja täna mängida ära homsed voorud. Ühest küljest on see küll veider – kujutate ette, et jalgpalli MMi ajal vaba päev ilmateate tõttu ära nihutatakse? Teisest küljest jälle sobib see meile väga ilusasti – kuna meie kolmas paar lahkub homme, siis tähendab see, et me saame ühe päeva rohkem kolme paariga mängida. Ja kes siis ei tahaks vaba päeva ilusa ilmaga?

Senine lõbusaim kild on pärit naiste matšist Šotimaa vastu (eeldatavasti see oli nendega), kui vastaste kapten oli ette valmistanud märkmed, kuidas Tuule-Irene vastu mängida. Sealt võis lõpuks välja lugeda, et „tegu on viimasel hetkel kokku pandud paariga ja nende konventsioonikaart on üsna napilt täidetud. Seega peate te ilmselt mingeid asju küsima laua taha, aga ma kahtlustn, et nende inglise keel ei ole eriti hea, nii et tõenäoliselt te eriti vastuseid ei saa.“ Ülbed lääneeurooplased, ma ütlen.