Järgmised tipptasemel valemängijad kukkusid sisse

Suve lõpp on olnud väga tegus sohimängijate vahelevõtmise suhtes. Seekord on konksu otsa jäänud veelgi suuremad kalad – ehk siis Fantoni-Nunes. Nende poolt kasutatavatest võtetest on tuvastatud selline, et nad tegid avakäike nii, et pannes selle vertikaalselt lauale, näitas see pilti käidud mastis või kõrvalmasti puhul võimaluse korral singlit, muidu panid nad kaardi lauale horisontaalselt. Võimalik, et neil oli arsenalis veel võtteid (arvestades Schwartz-Fischeri juhtumit, siis miks hoida ainult ühte rauda tules, eks?), kuid see on videotõendite põhjal dekodeeritud. Aga iseenesest juba sellest piisab, et nimetatud paaril oleks metsik edu ülejäänute ees – eriti arvestades nende kasutatavaid Slavinski avakäike, kus väike kliber võis tähendada paarisarvu kaarte ilma pildita või paaritut arvu kaarte pildiga. Kombineerides seda värdsignaalist saadava teadmisega, oli tegemist põhimõtteliselt suurepärase krüpteeritud signaaliga – väljamängija ei tea piltide asukohast ega mastide pikkusest midagi, kuid partner on juba sammu võrra ees.

Kui Fischer-Schwartzi vastu ma ise mänginud vist ei ole, siis Fantoni-Nunese puhul on mul seniajani üldjoontes meeles jaotus 2011 Bonni Rahvuste Karikalt (see on Leo sulest ilmunud ka Bridžilehes). Mängisin nende vastu 3NT ja pärast loomulikku avakäiku pidi kaitse leidma ümberlülituse, et see taha võtta. Sama leping ja sama avakäik oli ka teises toas. Meie vastu „teadagi“ ümberlülitus leiti, teises toas ei leitud…

Fantunese „signaalide“ kohta leiab artikli siit:

http://bridgewinners.com/article/view/the-videos-speak-fantoni-nunes/?cj=first#cfirst

Tasub lugeda ka kommentaare, kus Meckwell leidis, et Slawinski avakäigud on muidu „unplayable“ (mängimatud), kui puudub selline lisainformatsioon – milles võib tal vabalt õigus olla, sarnastel põhjustel loobusime me Leoga noorte mängumeestena MUD avakäikudest. Ja teine kommentaar, mis võiks inimesi sundida peeglisse vaatama, on Nicolas Hammond’ilt, kes kasutas videokaamerat ühe suhteliselt suvalise Ameerika turniiri lindistamiseks, et jälgida mängijate kehakeelt ja käitumist – ja ta jõudis järeldusele, et see oli väga õudne.

Tsiteerin: „By bad, I mean if anyone saw the video of themselves playing they would be shocked. Some of the worst were the board members, nearly all long time players. The UI, body language, was terrible. Breaks in tempo etc. etc. Think next time that you play, think how it would feel if there was a video that would be on-line after the event.“  

(minu tõlge suhteliselt „puusalt tulistades“: „Öeldes „halb“ pean ma silmas seda, et kui keegi näeks oma käitumist mängu ajal, oleks ta šokeeritud. Hullemate seas olid juhatuse liikmed – pea kõik pikaajalise kogemusega mängijad: liikus hirmus palju illegaalset infot: kehakeel, mõttepausid jne. Järgmine kord kui mängid, mõtle kuidas sulle tunduks, kui video sellest ilmuks pärast turniiri internetti.“)

Igatahes mida see tähendab bridžile? Ühest küljest on see kahtlemata halb, kuna ala reputatsioonile sellised skandaalid kindlasti kasuks ei tule. Teisest küljest on hea, et sellised inimesed on vahele võetud – see on hoiatuseks ka teistele võimalikele valemängijatele, kes teavad nüüd, et inimesed on muutunud valvsamaks ja nende maneerid laua taga jäävad lindile - selles suhtes on tehnoloogiline progress tõeliselt abiks olnud. Ning kuna bridžikommuun on avastanud crowdsourcingu (st. kui videosid vaatavad paljud inimesed, siis kellelegi ikkagi midagi varem või hiljem silma jääb), siis see ilmselt peaks omama pidurdavat efekti. Kuigi ma ei ole nii naiivne, et arvaksin, et KÕIK värdjad on praeguseks vahele võetud, aga see on juba suur samm edasi. Nagu ma world class expertide kommentaaridest aru saan, skahtlustatakse veel mõnda paari, kes ei ole küll sellise kaliibriga - ja kelle nimesid hetkel välja ei ole käidud. Mu enda sisetunne ütleb, et üks võimalik selline paar läks ca 5 aastat tagasi laiali - igatahes nemadki olid kõige kõrgemas tipus (Euroopa ja maailmameistrid) ning lõpetasid järsku mängimise (õigemini jätkasid uute partneritega), kusjuures ka nende tugevaim külg oli kaitses istumine - vähemalt nii väitis Vallo tehtud statistika. Ma kahtlustan, et ka neile saadi millegagi jälile, aga kohalik föderatsioon otsustas skandaali vältida ja pani neid ultimaatumi ette. Samas - ma ei saa midagi tõestada ja võimalik, et ma eksin, ning minus räägib ainult kadedus. 

Laupäeval Lätis tuli kohalikega jutuks Fantunese vastu tõendite kogumine ja jõudsime tõdemusele, et ilmselgelt suur raha toob kaasa suuri probleeme – varem või hiljem lihtsalt peab leiduma keegi piisavalt osav ja ahne, kes valemängu abil üritab kõike võita (tippsportlaste loomus on juba selline).

Ma jään endiselt oma ennustuse juurde, et mingi hetk lahutatakse tippbridž „tavabridžist“ vähemalt tiitlivõistlustel sel moel, et partnerid ei viibi enam samas ruumis või vähemalt puudub neil igasugune nägemiskontakt (st. põhimõtteliselt hakkavad mängima tahvlitel).

Mis puutub „tavabridži“, siis sotsiaalse mänguna eriti midagi ei muutu. Amatööri tasemel, isegi väga hea amatööri tasemel nagu on Eesti tipp, pole erilist stiimulit selliseid „peeneid võtteid“ välja töötada – kuigi kahtlemata on inimesi, kes (au)ahnusest seda kindlasti teevad. Seltskondliku ajaviitena on mäng endiselt tore ja kui mulle ka peaks hakkama kunagi tunduma, et asi kipub turniiridel kahtlaseks minema, on mul alati võimalus neil käimine lõpetada ja mängida seltskonnabridži. Õnneks on mu lähikonnas Tartus palju toredaid bridžikäsi, kes on meeldivad inimesed, mängivad täiesti hästi ning ma ei pea neid kahtlustama petuskeemide väljatöötamises.

Ülevaade bridžitreenerite seminarist 2015 juulis Tromsös

Juuli lõpus käisin ma bridžitreenerite seminaril Tromsös. Nüüd on seminari materjalid netis üleval - http://www.eurobridge.org/ebl-coach-seminar.aspx - ja käes paras aeg sellest üritusest ka kokkuvõte kirjutada. Kui mul midagi olulist vahepealse ajaga ära on ununenud (ma miskipärast ei suuda enam leida seal tehtud kirjalikke märkmeid, mida küll teab mis palju polnud), siis loodetavasti suudavad seal kaasas olnud Rasmus Maide ja Manglus Lember mind kommentaarides täiendada.

Ürituse fookus oli noorte mängijate leidmisel ja õpetamisel ja kava järgi jagunes see nelja sessiooni:

1. Kursuste ettevalmistamine.

2. Reaalne õppetöö.

3. Kuidas noored regulaarselt kluppi mängima saada

4. Kuidas noori leida ja nendega ühendust pidada.

Praktikas see küll päris täpselt nii välja ei kukkunud, aga siin on siis ülevaade, mis toimus ja mida räägiti:

1. Kursuste planeerimine.

Esimese ettekande tegi Euroopa Bridžiliidu juuniortoimkonna juht Mikael Melander (Rootsi). See keskendus bridžikursuste planeerimisele. Midagi kapitaalselt põrutavat sealt ei kuulnud, rõhk oli sellel, et „tee detailne plaan“. Kuid arvestades meie kohalikku bridžikursuste praktikat, mille ilmselt võib kokku võtta sõnadega „teeks midagi ja vaataks, mis saab“, on seegi ilmselt päris kasulik meeldetuletus. Melanderi ettekande põhipostulaadid olid järgnevad:

A) Valmistu juba väga kaua ette. Ta pakkus välja, et pool aastat varem on paras aeg ettevalmistustega alustamiseks, siis jõuab detailid paika saada. Planeerimisfaasis peaks saama vastuse küsimustele: kus ja millal kursus pidada, kust saab varustuse/materjalid, kes õpetab, kuidas teda finantseeritakse.

B) Seo asi kohaliku bridžikommuuniga – nt. hangi vabatahtlikke väikeste ülesannete täitmiseks. See elavdab kohalikku skeenet ning samas suurendab kohalikus klubis huvi uute käte vastu.

Nagu hiljem Iisraeli kolleegid mainisid, siis sageli ei ole „vanurid“ esialgu eriti huvitatud, et noored tuleksid kluppi mängima (kuna nad on kohati kärarikkad ja esialgu mängivad nagu jumal juhatab jms). Samas vabatahtlike kasutamise kohta reaalses õpetamistegevuses olid nad väga skeptilised.

C) Tee plaan, kui palju ja mis vanuses juuniore sa tahad oma kursustele ja mis neist edasi peaks saama?

D) Eesmärk ei peaks olema mitte suur osavõtt kursustest, vaid see, kui mitu neist hakkab regulaarselt klubis käima.

E) Kommunikeerumine – kuidas juuniorid üles leida. St. mõelda läbi sidekanalid.

Üldiselt see läheb ilmselt „tunne oma kundet“ teemasse, aga Melander arvas, et parim värbamiskanal on võrkturundus – st. hangi tuttavate lapsi jms. Sellele sekundeeris taanlane Dennis Bilde, kes ütles, et neil ongi väga suur osa mängijaid „mitmenda põlve“ bridžimängijad. Eesti olukord on pigem selline, et bridžimängijad ei suuda oma lapsi mängu juurde suunata.

G) Eelarve tegemine. Korraldaja (klubi, liit) peaks vajadusel olema valmis kasutama kursuste läbiviimisel ka oma vahendeid, kuna seda tuleb käsitleda investeeringuna tulevikku. Kalkuleeri erinevate sammude kulud ja see, kuidas oma sõnumit levitada ja tähelepanu äratada.

/Siinkohal väike lõbus vahepala: Melander üritas seda illustreerida sellega, et hotelli saabumise päeval saatis mõnedele seminarist osalejatele hotellituppa väikese marmelaadisarnasest ollusest hiirekese. See pidi olema selleks, et inimene hakkaks juurdlema, et kes ja miks talle selle hiire saatis jne., ning seetõttu olema huvitatud ja tähelepanelik. Üks neist adressaatidest olin mina – aga ma pean tunnistama, et minu puhul tabas seda aktsiooni hale läbikukkumine. Ma panin hiire nahka ja rohkem sellele ei mõelnud, kuna ma lihtsalt eeldasin, et see oli hotellipoolne „tere tulemast“ kingitus/

H) Vastutajad: kes teeb mida? Leia kindel inimene, kes vastutab registreerimise eest, kindel inimene kes korraldab organiseerimist jne.

I) „Müü ennast“ – st. tunne oma kundesid, seostu nendega, ole avatud jne.

/Minu märkus: bridž on küll hea mäng, aga sellest ei piisa. Inimestel peab lisaks vaimsele väljakutsele ka lõbus olema!/

J) Analüüsi toimuvat – mis töötas hästi, mis halvasti ja miks. Järgmistel kordadel on see info kasutamiskõlblik, et paremini teha.

2. Reaalne õpetamistöö.

Teine osa oli ilmselt kursuse kõige huvitavam – seal rääkisid Iisraeli juuniorbridži koordinaatorid Gilad Ofir ja Moshiko Meyouhas sellest, kuidas on üles ehitatud nende „uue sugupõlve“ programm. See programm on nüüdseks töös olnud ligi 30 aastat ja keskendub 10-12 aastastele noortele, õpetades neid esialgu minibridži kaudu – esialgu tuntava rõhuga kaartide mängimisele. Programmis on neil 30 kooli ja bridžitunnid on suudetud sisse saada kooli regulaarsesse tunniplaani. Ning väidetavalt on neil nüüd juba võimalik valida, kui kool ei paku piisavalt häid tingimusi, siis nad ei saada oma õpetajat lihtsalt sinna. See on Iisraeli bridžisüsteemi esimene aste – sealt korjatakse välja andekamate grupp ja tollest omakorda tipud (juunioride koondise tasemel), kellega tegeletakse juba eraldi. Meie võimalused hetkel küll selleni kindlasti ei küüni, aga väidetavalt olevat ka nemad suhteliselt tagasihoidlikult alustanud.

Tähtis on, et föderatsioonil oleks olemas kindel persoon, kelle kaudu info liigub, kes ühest küljest projekti koordineerib ja teisest küljest oleks „goto“ persoon, kellega saavad huvitatud ühendust võtta. Iisraelis on selleks Moshiko Meyouhas, kes on selle nimel täiskohaga föderatsiooni palgal. Tema eesmärgid on:

Bridži „müümine“ haridusstruktuurides ja kohalikes omavalitsustes.

Õpetajate infrastruktuuri haldamine ja tugevdamine.

Võistluste korraldamine ja noorte sidumine kohalike klubidega.

Lahenduste otsimine, kuidas väljakukkujate arvu vähendada ja talentide suunamine edasi.

Iisraeli turundusstrateegia

on selline, et programmi valitavad koolid üritatakse leida bridžiklubide lähedalt – et oleks olemas infrastruktuur, kuhu lapsed edasi saata. Sihtida tuleb kooli direktorit – ja seda mõjukate inimeste (mõni töötaja või mõjukas lapsevanem) kaudu. Üldiselt soovitati näiteks skautida direktoreid Facebooki kaudu ja leida mõni ühine tuttav, et luua sidekanal. Esialgu on tähtis jalg ukse vahele saada ja küsida isegi mitte pääsu tunniplaani, vaid näidistundi. See tutvustav tund on noorte värbamisel võtmetähtsusega – seal tuleb luua noortele tunne, et nad tahavad bridži mängida – ning kui noored on huvitatud, siis saab kursusest edasi rääkida. Sama põhimõtet kordas hiljem oma ettekandes üle ka tšehh Milan Macura. Kui ühte kooli on „pesa“ tehtud, siis saab seda kasutada tugipunktina – viidates sellele kui eeskujule ja kasutada koolidevahelist konkurentsi võistlussarjade jaoks.

Valmistudes kohtumiseks direktoriga on soovitatav end varustada materjalidega, mida näidata: et bridž on tunnustatud sport, mitte hasartmäng, millist kasu saavad õpilased sellega tegelemisest (sotsiaalsed skillid, otsuste vastuvõtmine jne.). Juutidel on olemas selle jaoks isegi spetsiaalne brošüür, mida jagada (selle näidis on materjalis olemas). Soovitatav on kaasa võtta mõni bridžijuunior. Kohtumise teemad peaksidki olema sellised: „mis kasu on lastel bridži mängimisest“, „millistes koolides seda veel tehakse“, „miks see peaks olema kooliprogrammis, mitte huvialaringina“, „milline on kooli panus“ (siinkohal on mõeldud õpetaja tasustamist – mis Iisraelis on jagatud kooli, föderatsiooni ja kohaliku omavalitsuse vahel). Viitepunktina soovitati kasutada malemängu – kuna malel on üldiselt parem renomee kui kaardimängul (hirm hasartmängude ees), siis sellesse suhtutakse reeglina vastutulelikumalt. Kuid bridžil on sotsiaalse mänguna ebasotsiaalse male ees suured plussid. Ilmselt meil küll ei töötaks selline asi, nagu juudid olid teinud, et kaebasid oma spordi katuseorganisatsiooni kohtusse, kui see neile vähem toetust andis, kui maletajatele (loogika oli siis sellest, et mõlemad on olümpiakomitee poolt tunnustatud mitteolümpiaalast mõttemängud ja neid tuleks võrdselt toetada. Mul pole õrna aimugi, kuidas Iisraelis spordi rahastamine sisuliselt käib).

Õpetaja isik on väga oluline – ta peab suutma noortega läbi saada ja neid kaasata. Soovitatavalt on ta ise noor või nooruslik. Nagu Meyouhas ütles – ole valmis, et sa pead olema oma õpilaste sõber, samuti pead sa esialgu valmis olema neil „käest hoidma“, eriti kui nad kluppi lähevad (tema soovitus oli nad ruttu kluppi saata – lapsed õpivad kiiresti – aga keskmiste tulemuste saamine võtab aega vähemalt pool aastat) ja mängu juurde tagasi tooma, kui neil motivatsiooniga raskusi tekib. Loomulikult peab ta olema sobivate bridžiõpetaja skillidega ja võimeline programmist kinni pidama. Iisraelis on olemas bridžiõpetajate jaoks konkreetne kommuun, kus nad õpivad spetsiaalselt lastele õpetamist ja vahetavad oma kogemusi ja nõuandeid. Õpetaja eesmärgid ongi ennekõike entusiasmi ja ambitsioonide sisendamine.

Vabatahtlike kasutamise suhtes olid juudid väga skeptilised. Esiteks tasuta töö on tasuta töö, teiseks puudub võimalus vabatahtlike taset kontrollida ja kolmandaks ei saa neilt ka midagi nõuda. Kui vabatahtlikul entusiasm lahtub ja asi üle viskab, siis jääb sinna järgi auk.

Mõned olulised märkused veel:

Oluline oleks, et grupi suurus oleks vähemalt 12 last, sest väljakukkujate arv on ülisuur (seda toonitasid ka mitmed teised bridžiõpetajad – ja eks ka meie kogemus on vastav).

Väga tähtis on see, et tunni jaoks oleks jaotused ette valmistatud – et lapsed mängiksid läbi seda, mida nad just õppisid.

Tunni pikkus on 90 minutit – millest loengu pidamise osa ei tohiks olla üle 15 minuti. Tähtis on mängida.

Kasuta programmi õppevahendeid (need vahendid on olemas ka ülalviidatud netileheküljel) –

Jaga väikseid preemiaid.

Tempo hoia rahulikuna ja paku lisaks bridžile välja ka kõrvaltegevusi, mis hoiaksid vaimu värskena.

Iisraeli süsteemis alustavad koolid samal ajal, mis tähendab, et õpilased on enam-vähem „võrdselt haritud“ ning seega saavad võistelda omasuguste vastu. Süsteem on üldse väga võistluslikkusele üles ehitatud. Neil on aastas viis suuremat üleriigilist võistlust, viimane kord oli osalejaid olnud pealt 700 ja umbes iga kümnes sai mingi auhinna.

3. Juunioride laagrid.

Kolmas ettekandja oli Karlis Rubins (Läti). Tema ettekande esimene osa puudutas seda, et järgmisel aastal toimub juuniorpaaride EM Liepajas. Selle kohta teen mingi hetk asjassepuutuvatele isikutele eraldi teavituse. Teine osa puudutas juuniorlaagrite organiseerimist. Kuna meil hetkel sellist plaani ei ole, siis seda ka lähemalt hetkel ei puuduta, aga kui mingi kava tekib, siis Läti (samuti Tšehhi) omab nendega suht suurt kogemust ja sealt saab nõu küsida.

Paar pointi ainult: lätlased on leidnud, et 100% tasuta asi ei tööta hästi, mingi omaosalus peaks olema (neil on 25%) ja et see vajab teatavaid kooskõlastusi vastavalt seadus(t)ele. Üldiselt võis temast (ja Milan Macurast) aru saada, et see on väga hea vahend, et noori mängimas hoida – kuna see loob sotsiaalseid sidemeid, kuigi otseselt uusi mängijaid see eriti juurde ei too.

4. Kokkuvõte

Viimase korralise ettekande tegi Milan Macura. Põhimõtteliselt kordas see mitmes mõttes üle eelnevaid. Tema rõhutas entusiastide tähtsust – kui pole entusiaste, siis kaovad ka noored. Tšehhidel oli oma kogemus koolidega „bridžilaadse toote“ turundamises – nad lõid Prahas koolidevahelise võistluse lihtsustatud bridžireeglitega mängus, mida Milan nimetas „peaaegu bridžiks“. Ka tema rõhutas tutvustava loengu tähtsust, eelarve ja ajakulu planeerimist. Kuna üksi sa ei suuda kõike (võrdselt heal tasemel) teha, siis loo enda ümber meeskond – see muudab asja lihtsamaks.

Et noori mängu juurde (ennekõike turniiridele) meelitada, on abiks see, et seal oleks:

A) Hea õhkkond

B) Palju erinevaid kategooriaid (sellest tuleneb võimalus konkureerida „omasugustega“ ja samuti võimalus anda palju auhindu. Noortele meeldivad auhinnad. Samuti võib proovida kommide/snäkkide pakkumist).

C) Tee turniiril osalemine odavaks – noortel ei ole raha.

D) Turniiril võiksid kohtunikuks/korraldajaks olla juuniorid või äsjased juuniorid. See on vähem hirmutav ja nad on rohkem asjas „sees“ (siit mõttekoht Eesti Juunioride MV suhtes… Ma olen nõus järgmistel kordadel ise selle kohtunikuks hakkama). Sarnast mõtet toetasid veel mõned osalejad – point siis selles, et „juunioride koondislased tunnevad, et nad võlgnevad midagi föderatsioonile, samas kui open koondislased tunnevad pigem, et föderatsioon võlgneb neile“.

E) Alusta väikselt ja laiene

5. Muu:

Lõpuks järgnes vaba diskussioon, kus kõige rohkem ärgitas arutelu probleem, et tüdrukuid mängib vähe – kuigi kuvand bridžimängijast on sageli „vana tädike“, siis noorte seas tüdrukuid eriti ei ole, nad kaovad ruttu ja näiteks juunioride EM-il oli neid üsna napilt (osales üldse vaid 6 võistkonda ja neid ei olnud eriti ka teistes juunioride kategooriates). Siinkohal võisin ma südamerahuga püsti tõusta ja kommenteerida, et seda probleemi vähemalt meil miskipärast ei ole (meie juunioride edetabeli TOP-15s on 8 tütarlast). Eks seda võib mõelda, miks see nii on, aga ma arvan, et põhjus on algõpetuse väiksem võistluslikkus ja suurem sotsiaalsuse element.

Ilmselt ma millalgi teen jätkupostituse, kus jagan ka oma isiklikke kogemusi bridžiõpetajana, aga praegu on ilmselt sobiv hetk lõpetada. Kommentaarid ja soovitused on teretulnud ja kui Manglus või Rasmus oskab midagi lisada, mis neile seminarilt meeles on, aga praegu mu tähelepanu alt kõrvale jäi, siis tehku seda!

Eesti bridžis kõik vanaviisi, maailmas aga lendas sõnnik ventilaatorisse

Nädalavahetusel toimus Eesti bridžikoondise valikvõistluste finaaletapp ja põhimõtteliselt võib öelda, et „eriti midagi ei juhtunud“ – koondise edetabeli esineliku moodustasid traditsioonilised neli paari, seekord järjekorras:

1. Oja – Maripuu

2. Karpov – Laanemäe

3. Luks – Naber

4. Sester – Levenko

Hakkasin huvi pärast vaatama, millal oli viimati koondise valiku edetabelis esinelikus keegi väljaspool nimetatud kaadrit ja jõudsin aastani 2007, kui neljandal kohal paiknesid Triškin – Dalberg (tõsi, tol aastal ei mänginud Oja-Maripuu koos). Ning kuna minu hinnangul ei ole aastal 2015 enam tegemist sellega, et nimetatud paarid oleks hästi kõvad, võib hetkeseisu kokkuvõtvalt hinnata sõnaga „stagnatsioon“.

Kui Eesti bridžis toimub hetkel rahulik loksumine, siis maailma omas on see-eest põrgu lahti. Viimased nädal-poolteist on kõik foorumid ummistatud suuremat sorti skandaalist. Kuna koondise valikturniiril selgus, et kohalikud mängijad sellest suurt midagi ei tea, siis lubasin, et teen toimuvast maakeelse kokkuvõtte. Ise ma asjadega kuidagi seotud ei ole – aga tüüpilise eestlasena oman selle kohta üsna tugevat arvamust (mille lisan postituse lõppu). Siin see lugu on, detailidesse ma väga ei süüvi.

Asi sai alguse sellest, et Norra staar Boye Brogeland teatas, et tema ja kolm tema võistkonnakaaslast – Espen Erichsen, Richie Schwartz ja Allan Graves loobuvad viimase kahe aasta jooksul saavutatud tiitlitest (mh. Spingoldi võidust) ja sellega kaasnevast, kuna nende hinnangul on need saadud tänu nende kolmanda paari – Lotan Fischeri ja Ron Schwartzi poolt toime pandud valemängule. Huvitava kokkusattumusena toimus see just pärast seda, kui Brogelandi võistkond oli Fischer-Schwartzi omale tähtsa turniiri veerandfinaalis ühe IMPiga kaotanud – ja seda pärast kahtlast apellatsiooni.

Pärast seda on asi tuure üles kogunud – bridžifoorumid on täis kommentaare ja asja on hakatud lähemalt uurima ja kommenteerima. Sellele on pühendatud ka lehekülg www.bridgecheaters.com – ja kui seal kirjutatut refereerida, siis „world class expert community“ on suhteliselt veendunud, et Fischer-Schwartz tegelesid süstemaatilise valemänguga (ning tegemist on paariga, kes viimastel aastatel on võitnud väga palju), kasutadeks selleks näiteks jaotuskarbi paigutamist lauale, köhimist, veepudeliga opereerimist, lauas olles vastaste kaartide piilumist jms – ning tundub, et mõningatele paari manöövritele on videotõendite puhul ka jälile jõutud. Ilmselt jätkub saaga veel suhteliselt kaua – kuna protsess valemängijate vahele võtmiseks on suhteliselt aeglane ja konarlik. See viimane ongi ilmselt põhjuseks, miks Brogeland valis sellise lähenemisviisi. Detailide ja toimunuga võib igaüks end ise kurssi viia – ülaltoodud leheküljel on päris palju linke.

Mida mina arvan: usun Brogelandi. Mul on olnud Fischer-Schwartziga vaid väga põgusaid isiklikke kokkupuuteid, nad ei ole jätnud endast küll eriti meeldivat muljet, kuid tipptasemel bridžimängijate puhul ei ole ülbus just eriti harvaesinev joon, nii et ma eeldan, et mul puudub nende suhtes kallutatud eelhäälestus. Kuid selle paari maine on olnud väga halb juba pikka aega (bridgecheatersi peal on olemas nende pattude register) ja kui ma kevadel nägin bridgewinnersi foorumis pealkirja, et nad ei mängi Bermuda Bowlil Iisraeli koondises, siis esimene mõte, mis mulle pähe tuli, oli „ahaa, nad on vahele võetud!“. Ei olnud, selgus, et meie vana tuttav, Vytas Vainkonis, kes on vahepeal hakanud täiskohaga omanimelise võistkonna sponsoriks, oli valmis neile nii palju maksma, et nad loobuksid riigi esindamisest ja mängiksid tema võistkonnas teist turniiri. Ja kui tuli teade, et Brogeland soovib loobuda oma võitudest, kuna ta eeldab, et ta võistkonnakaaslased tegelesid valemänguga, siis oli nimetatud paar esimene, kes mulle pähe tuli. Ning lõppeks -  ÜheIMPine kaotus või mitte, kuid sellise radikaalse sammu astumiseks pidi Brogeland olema oma asjas ülikindel, sest sedaviisi pani ta mängu oma hea nime ja maine ning võib-olla riskima ka oma elu ja tervisega. Ilmselgelt on inimene, kes on nõus selliseid manöövreid korda saatma, egomaniakk ja mine tea, milleni ta on nõus oma kättemaksuhimus minema – väidetavalt olevat Norra politsei juba soovitanud Brogelandil igaks juhuks mõneks ajaks maapakku minna. Aga eks lugege toimunu kohta ja vormige oma arvamus ise. Igatahes minu prognoos on selline, et peagi hakkab bridžimäng maailma kõrgeimas tipus veel enam erinema „tavamängust“ – seda nimelt kasutatavate vahendite poolest (ma eeldan, et see läheb virtuaalsete abivahendite ja supervizorite silma alla).

Ahjaa, teine bridžiskandaal – aga peamiselt ameerikakeskne – on ka aset leidnud. Üht Ameerika tippmängijat, Mike Passelli süüdistatakse, et ta meelega rikkus jao pärast seda, kui ta oli seal saanud halva tulemuse. Selle kohta on ta ise avaldanud oma vaatepunkti siin: http://bridgewinners.com/article/view/the-whole-story/ , kuid kuna see ei ole nii intrigeeriv teema, siis sinna ma pole viitsinud väga end sisse kaevata (eriti kuna Schwartz-Fischeri lugu tuli kohe peale) ja mul puudub selle kohta oma arvamus.

Auhinnafondi suhteline suurus (väiksus) Võsu turniiril

Kuna treenerite seminari materjalid pole endiselt üleval (kui need niipea ei ilmu, siis teen kokkuvõtte mälu järgi), siis teen postituse hoopis teisel „lubatud“ teemal, ehk siis Viru Bridžifestivali auhinnafondist – või õigemini selle nappusest. Kuigi teiste rahakotis sorimine ei ole väga ilus, arvan ma, et juhtudel kui see puudutab ka mu enda rahakotti, on see siiski vabandatav. See postitus on kirjutatud sada protsenti mängija positsioonist lähtuvalt ja ei ole mõeldud nõudmise/soovitusena kuidas Võsu turniiri läbi viia, vaid pigem enda mõtete peegeldamiseks ja korrastamiseks, kui ma järgmisel aastal hakkan kalkuleerima turniiril osalemise mõttekust.

Ilmselt sai mu juurdlemine antud küsimuse üle alguse talvel, Läti võistkondlikel meistrivõistlustel, kui mu võistkonnakaaslane napsiklaasi taga imestas, et miks Võsu turniiril – mis on kohalikus mastaabis väga suur turniir – on nii väiksed auhinnad ja neid antakse väga vähestele paaridele. Tema väitel on sellest tingitud lätlaste napp huvi antud turniiri vastu (just for record, käesoleval aastal osales GP-l 3 Läti mängijat, mida on ikka üllatavalt vähe), isegi kui saada mingeid suht viisakaid kohti, siis juhul, kui sa ei võida esikohta, on auhind niivõrd väike, et ei tekita mingeid positiivseid emotsioone. Kehitasin õlgu, aga pärast selleaastast auhindade jagamist hakkasin sellel teemal uuesti mõtlema – ajendiks see, et kui näiteks GP-etapil 68 paari seas 2. koha saanud paar saab kahe peale vaid 5€ näkku rohkem kui nende sissemaksed ja võistkondlikul 22 võistkonna konkurentsis teine koht sai vaid 10€ näkku plussi, ei tundu mulle mängijana asi kuidagiviisi „õige“ – seda enam, et osavõtumaksud on kohalikus mastaabis suhteliselt suured (lisaks oli võistkondliku turniiri osavõtumaksu kogumise printsiip – mitte võistkonna, vaid mängija pealt - minu paarikümneaastase praktika kohaselt ennenägematu: see tähendab, et kui sul ei ole võimalik mängida kahe paariga, siis saad sa kahekordse tünga – maksad rohkem ja mängid vähem jaotusi) ning auhindu jagatakse välja väga vähe. Lõppeks - auhind peaks ju olema midagi sellist, millest sa rõõmu tunned!

Tegin väikese guesstimationi auhinnafondi suurusjärkude kohta osavõtumaksude suhtes. Numbrid ei ole ilmselt 100% täpsed, aga võtsin eelduseks, et

A) kõik osalejad maksavad osavõtumaksu (ja välja kuulutatud summa ulatuses)

B) juunioride eest kasseerivad korraldajad fondist maksimumi (st. 50%)

C) et mu auhinnarahade suuruse eeldamine on õige (esikohad on välja kuulutatud ja teiste poodiumikohtade suhtes on mul kas info otseallikaist või siis mõni üksik puuduv on tuletatav läbi guesstimationi)

Võimalik on ka mõni juhuslik näpukas, kuid suurusjärgud peaksid klappima.

Sain järgmised tulemused:

Tõe huvides tuleb veel lisada, et lisaks auhinnarahadele kvalifitseeruvad auhinnana veel mõned asjad. Mingite turniiride jaoks olid esikolmikule veel karikad ja medalid (mis ei ole kallis lõbu), samuti nädala kokkuvõttes olid auhinnad esikümnele (mis ei ole ka eriti kallis lõbu), mõned eriauhinnad ja esikohale SPA-pakett (mille tingimuste kohta turniirikorraldaja jaoks ma ei oska midagi arvata, kuid see on auhind mis huvitab ilmselt ca viit-kümmet mängijat 200st, kuna ülejäänutel pole reaalseid šansse konkureerimiseks kasvõi ajalistel põhjustel). Samas on ürituse koduleheküljel ära toodud kümmekond ürituse toetajat, millede kohta ma tean (ja eeldan, et see ei ole salastatud info), et ETBL toetas seda sel aastal 1500€-ga, tavapärase 1000€ asemel. Kuidas ja millega aitasid teised, selle kohta pole mul õrna aimugi, ja nagu ülalpool öeldud, ei ole ka mu eesmärk võõras rahakotis liigselt sorida, eks inimesed ise teavad, kuidas nad oma turniiri korraldavad: ilmselgelt on neil omad kulud, mis sel aastal oli seoses juubeliüritusega suuremad kui tavaliselt, mis seletab ka ETBLi ühekordset suuremat toetust.

Nagu näha, läks sissemaksudest auhinnafondi väga väike osa, erandiks on siinkohal „Tuesday Morning Sausage Fest“. Võrdluseks niipalju, et Tartu Uusaastaturniiril maksime me välja ligi 60% osavõtumaksudest - kusjuures meid ei toetanud ETBL ja me pidime Atlantise saali eest maksma ka üüri; Pärnu GP-l, kus üüriprobleemi ei olnud, läks Olafi väitel auhinnafondi 70%. Seega teisipäevahommikuse paarika mängimine oli ilmselgelt kõige suurema kasuteguriga ettevõtmine, sest lisaks suhteliselt suurele auhinnafondile oli see ka „juustusarja“ (ehk siis kohapunktidel põhineva bridžinädala koondarvestuse) arvestuses täpselt võrdse kaaluga näiteks GP-paariturniiriga: ning 9. koha saamine 9 paari konkurentsis on teadagi hõlpsam kui 68 paari seas.

Ülaltoodust saab teha ainult ühe järelduse – auhindade pärast pole Võsul mõtet osaleda. Erandiks siinkohal on see, kui peaks õnnestuma võita üks GP-paarikas. Samas on see kõige konkurentsitihedam ettevõtmine ja selle jaoks ei pruugi piisata isegi väga kõrge protsendi saamisest, ning isegi kui su esikohašansid on 20%, sa pigem ei võida ühtegi kolmest paarikast: ning esikohast ilmajäämine tähendab selles suhtes katastroofi, et 2.-3. saavad sisuliselt vaid osavõtumaksu tagasi ning kaugemad peavad üldse suu puhtaks pühkima. (Siinkohal veel selline huvitav lisamärkus, et minu mäletamist mööda oli kunagi ammu-ammu seltskonnas juttu sellest Võsu GP omapärast, et auhindu jagatakse sessiooni, mitte kokkuvõttepõhiselt, ning seda seletati sooviga, et võimalikult paljudel oleksid variandid auhinnale saada. See kehtib küll endiselt, kuid kui auhinnalaua juurde on asja vaid kolmel paaril, mitte 10% osalejatest, nagu on „üldine hea tava“, siis see kaotab paljuski oma mõtte).

Teine aspekt on see, et lätlaste loobumine võib tekitada olukorra, kus Võsu turniirid ei kvalifitseeru enam kuldsete pallide vääriliseks: mis, kuigi suuresti lihtsalt dekoratiivsed, on siiski midagi, mille pärast pingutada tasub, kasvõi seetõttu, et neid kasutatakse koondise moodustamise edetabelis.

Ja mida siis mina järgmisel aastal tegema peaksin? Tõenäoliselt lähen Võsule kohale niikuinii, sest seal on tore ja mängin segapaarikaid Maarjaga (või kellegi teisega, kui meil selline plaan tekib). Tegu on siiski meistrivõistlustega ja sealne madal auhinnafond mind väga ei häiri  -A-Liigas pole ju üldse auhindu –, individuaali ma niikuinii ei mängi ja võistkondlikku mängin võimaluse korral Luksiga Druvas (sest võistkondliku loomuse tõttu on tulemuste juhuslikkus madalam ja seega on šanss plussi jääda ka siis, kui korraldajad jätkavad oma omapärast osavõtumaksu kogumise poliitikat). Ülejäänud turniiride koha pealt olen aga avatud pakkumistele: kui neid ei tule, võin ka mitte mängida ja niisama Võsul suvitada või siis ikkagi mängida, olenevalt milline on mu tuju mängupäeva eelõhtul. 

Minu "suurepärane" kolmapäev.

Mõni päev satub aeg-ajalt selline, et tagantjärgi tundub, et parem oleks võinud eelmise päeva õhtul end keldrisse kinni panna ja üldse mitte nina välja pista. Minu jaoks sattus üks selline üleeilseks. Algas kõik küll suhteliselt hästi ja rahulikult, läksin Mellile ehitustöödele appi, kus minu peamiseks rolliks oli puitmaterjali ülevõõpamine. Ilmselt mu töövõtted ja olemasolevad kindad ei olnud selle tegevuse jaoks optimaalseim valik ja ma suutsin aeg-ajalt oma parema käsivarre värviga üle piserdada, mis tähendab, et see kirvendas. Lisaks oli rõvedalt palav (30+ soojakraadi) ja sada sääske ja tohmust leidsid, et ma meeldin neile, nii et kui ma ca nelja paiku vehkimise lõpetasin, olin täiega väsinud, tüdinud ja higine. Tõsi küll, suht hea tuju juures, sest üksjagu asju sai ära tehtud ja kuna õhtul oli ootamas bridž+grill, siis tundus, et elu läheb paremaks. Ei läinud.

Kõigepealt navigeerisin Melli juurest koju, korjates vahepeal üles ka Susanna. Mu eesmärk oli vältida Puiestee-Narva ristmikku, mis kipub olema kehva läbilaskevõimega ja olin teinud geniaalse plaani, et pööran Mäe tänavasse ja selle kaudu minnes lõikan nurga maha ja hoian aega kokku. Plaan töötas suurepäraselt kuni Mäe tänava alguseni, kus selgus, et seal käivad teetööd ja ma olen sunnitud siiski mööda Puiesteed edasi sõitma. Seega sain näha veel nelja fooritsüklite vaheldumist, enne kui lõpuks vasakpöördeni jõudsin. Järgmine kord võtan heaga Roosi tänava...

Edasi kavatsesin ma järgmisi ummikuid vältida osava teevalikuga. Nimelt ehitatakse meie kandis teid ja esmaspäeval olin ma sunnitud kahel korral kümmekond+ minutit maanteel foori taga ootama. Seega leidsin, et sõidan üle Vasula (seda enam, et kruusatee lõiku on pärast Vasula-Lähte tee asfalteerimist veelgi vähem kui varem). Nojah, selgus, et see oli mõttetu kokkuhoiukatse, sest valgusfoori enam meie ja Tartu vahel ei olnud, vaid paaris kohas oli üks sõidurida hetkeks kinni ja kiirus 30 km/h peale piiratud. Ebaõnn. Aga miks see selgus, oli märksa kurjem lugu - nimelt Vasulasse jõudes ootas mind ees silt "Vasula sild suletud" ja ma pidin ikkagi tagasi pöörduma teele, mida ma vältida olin üritanud, tehes niiviisi mõttetu ringi.

9Gagil oli õigus...

Selle kõige tõttu läks lörri plaan jõuda ülejäänud rahvast varem ja grill hakkama panna, seega pidin bridžimängu kõrvale sellega siiberdama. Mingi hetk otsustas aga minu grilli grillimisosa jala pealt maha murdududa, tegi uperpalli ja maandus murul - loomulikult kõigega, mis seal sees oli. Tulemuseks söetolmune liha ja lõke murul. Õnneks lõkke (õigemini küll põlevate süte) jaoks oli olemas pudelitäis vett, lihast õnnestus enamus päästa selle läbi, et Maarja viis läbi kiire puhastusaktsiooni kraanikausi juures ja lükkasime nad ahju järelküpsemisele ning kana ei olnud õnnetuse hetkeks grillile veel jõudnud (ma kavatsesin selle just sinna saata).

No ja õhtu nael oli veel olemata. Mingi hetk kostis õues mingeid imelikke helisid, mis osutusid märkideks tõusnud rahetormist. Varikatus sai vingeid mütakaid ja kui aus olla, siis selle all passimine tundus suhteliselt riskantse ettevõtmisena ning kuulid, mis maapinda tabasid, olid umbes pingpongipalli suurused. Meie mõlemad autod - teine neist napilt kolm nädalat vana - nägid pärast seda välja täiega mummulised ja katusest leidsin hilisemal ülevaatamisel ka paar auku. Eks siis tuli järgmine hommik veeta sellega, et autode kindlustusasju ajada (õnneks mõlemal on kasko peal) ja kodukindlustusega tegelemine samuti käima lükata.

Tormi alguses söandas Hendrik korraks välja hüpata ja ühe rahetera sisse tuua. Pärast tuli veel jõhkramaid pomme ja tihedamalt ning keegi ei tundnud end üleliia vapralt.

Maapind mingil hetkel rahetormi ajal. Tähelepanelik vaataja võib avastada pildilt ka grilli varemed.

Hyundai katus pärast rahetormi

Toyota kapott pärast rahetormi

Pool aastat blogipausi sai täna läbi

Vahepeal on plogimisse tulnud sisse väga pikk paus. See pole tingitud sellest, et midagi juhtunud ei oleks, vaid olukord on risti vastupidine – kogu aeg toimub midagi ja pole aega ega energiat kirjutada. Eks siis väike update toimunust:

A) Lõpetasin magistrantuuri ja nüüd olen diplomeeritud ajalooõpetaja. Alates märtsikuust olid kõik muud funktsioonid allutatud sellele, et magistritöö valmis saaks kirjutatud ja kuigi ma ei olnud sellega päris rahul kuni lõpuni, leidsin, et seekord on perfektsionism saatanast ja esitasin töö ära. Kaitsmisel oldi mu suhtes väga sõbralikud, huvitaval kombel pakkusid retsensendile huvi pigem sellised osad mu töös, mis mind ennast pigem väga ei huvitanud, kuid mida mul oli vajalik tausta jaoks lahti kirjutada… Üldiselt jäädi minuga rahule ning hinnati A-ga ning kuna ma olin eksamitel kobistanud piisavalt edukalt (keskmine hinne 4,96), siis figureerib mulle kätte antud paberitel sõnapaar cum laude. Üks asi jälle mureta, doktorantuuri lähen ilmselt siis, kui ma mõtlen välja, kus ja kuidas bridžiõppe metoodika sellega ühendada. Või kui tekib mingi muu huvitav idee.

B) Kohe pärast diplomi kättesaamist leidsin, et rõhun boheemluspunktide asemel soliidsuspunktidele, ajasin oma pikad juuksed maha ja läksin tööintervjuule. Tundub, et meeldisin, õhtul helistati ja öeldi, et „augustis näeme“. Kuna senini pole ühtegi muud kontakti olnud, ei taha asja ära sõnuda ja täpsemalt kirjutada, aga ehk ei tehta minuga halba nalja. Nii et tõenäoliselt on sügisel järjekordne „Tere, kool!“, aga seekord teisel pool rindejoont. Lisaks jätkan ilmselt bridži õpetamisega, nüüd juba kahes kohas – aga samuti ei ole kummaski suunas ühtegi kontakti olnud. Ilmselgelt suveajal koolides midagi ei liigu…

C) Käisin autoga Põhja-Norras, Tromsös. Mitte niisama, vaid bridžitreenerite seminaril. Üldised järeldused on sellised, et kui Soome on väga ilus ja väga kallis riik, siis Norra on mõlemas kategoorias veel mitu klassi kõrgemal (mitte, et see mulle üllatusena tulnuks) - baaris maksis 0,3l õlu nt. 8€ ning parkimiskoha leidmine Tromsös oli ka suhteliselt kirves ettevõtmine, lõpuks leidus parkimismaja hinnaga 250 NOK/päev. Ja Soome on neetult suur, distantsi mõttes. Meie marsruut käis Helsingist kuni „käsivarre“ lõpuni, kust jäi Tromsösse ca 150km ja selle läbisime põhimõtteliselt ühe soojaga – nii minnes kui tulles tegime ca 1,5-2h öise uinaku kui sõitmine juba liiga ohtlik tundus. Kui minekul oli mul võimalus 5h kõrvalistmel logeleda, siis tagasiteel ei tundnud teine piloot end piisavalt enesekindlalt ja nii ma need 1500 km üksi pressisingi. Järgmine päev oli selg päris kange, aga vähemalt tean nüüd, et saan vajadusel sellise asjaga hakkama. Kogu Põhja-Soome oli põhjapõtru täis, reisi peal tuli ette 11 intsidenti, kus need loomad olid tee peale roninud – kas üksi, paaris või võistkonnaga. Ja ka üks „päris“ põder põrnitses Oulust lõuna pool teed sellise näoga, et ainult ootab sobivat masinat, millele ette jalutada.

Kuna minek oli asja pärast, siis eriti turistitada eriti ei jõudnud, sellest, mida seminaril räägiti, teen ilmselt iseseisva postituse kui materjalid minuni jõuavad. Igatahes tunne oli küll selline, et tegemist oli kasuliku üritusega.

D) Võsu bridžiturniir sai just läbi, üldiselt oli see nagu tavaliselt väga meeldiv nädal. Sellel aastal oli rohkem noori kui varem ja huvitaval kombel tundus saalis ka vähem räuskamist olevat. Ma küll ei tea, kas need asjad olid teineteisega seotud või mitte, aga tore igatahes. Ainuke asi, millega ma bridžimängijana rahul ei ole, oli osavõtumaksude ja auhinnafondi omavaheline suhe. Kui seni on selle üle kurtnud lätlased (keda sel aastal enam praktiliselt ei tulnudki), siis nüüd hakkasin ka ise asjade üle rehkendama ja leidsin, et kui sa just esikohta ei saa (või isegi mõne turniiri esikoha puhul), mõjub auhind pigem leebe mõnitamise, mitte preemiana. Aga selle kohta teen ilmselt ka eraldi postituse, kui viitsin.

Kuldvillakust ja viimase panuse strateegiast

Reedel siis oli võimalik televiisori vahendusel näha, kuidas ma esinesin Kuldvillakus – ja nagu ilmselt enamus teab, ei läinud mul hästi. Olles enne lõpuküsimust taga, lükkasin kõik oma nupud sisse ja ei vastanud viimast küsimust ära – seega auhinnaks 5kg kohviube, mille ma tuttava kaudu maha müüsin.

Üldiselt oli mäng hea ja aus ning kuigi see nupuvajutamise osa selles mängus on endiselt tüütu, siis see on ilmselt kõigile võrdselt tüütu. Nii et ühesõnaga pole mõtet muidu mängul pikalt peatuda – kes nägi, see nägi – ja võib kohe siirduda lõpuküsimuse strateegia juurde.

Ühesõnaga seis oli siis selline, et enne viimast küsimust olin Mati Rälist taga, aga mitte väga palju (täpset skoori ei mäleta, aga see pole ka väga oluline). Ja minu jaoks ei olnud erilist vahet, kas saada 2. või 3. koht. Lisainfoks veel niipalju, et ma olin näinud eelmist paari mängu ja Räli ei olnud lõpuküsimusi ära vastanud – aga mulle poleks need probleemi valmistanud, ning lisaks veel eelmisest Kuldvillakust all pagas, kus vastasin ära ka kõik kolm lõpuküsimust, kusjuures vähemalt kaks neist olid lihtsalt „educated guess“ tasemel. Ning viimase küsimuse teema oli „taimed“ – mille kohta ma teadsin, et Rälil on see väga nõrk teema (ja enda kohta teadsin, et see on keskmiselt nõrk teema ja seda, et Räli teab, et see on minu jaoks pigem ebameeldiv).

Viimast panust pannes oli mul võimalik valida mitme strateegia vahel – aga parim strateegia sõltus sellest, mida teeb vastane. Ma lähtusin eeldusest, et ta arvab, et teema on mõlemale ebameeldiv ja teeb panuse, mis garanteerib talle võidu juhul, kui mina peaksin valesti vastama. Seega minu jaoks tundus loogiline valida panuse suurus nii suur, et see garanteeriks mulle võidu, kui mina vastan õigesti ja tema valesti. Ning kuna minu jaoks ei olnud vahet, kas ma ebaõnnestumise korral lõpetan 2. või 3. kohaga, siis lükkasin kõik oma nupud sisse – kui juba võita, siis võita palju!

Küsimus oli selline, et siga ka ei näksi (üks väga vähestest lõpuküsimustest mida ma olen näinud, kus mul pole isegi ühtegi head arvamust olnud). Sõnastust täpselt ei mäleta, aga minu jaoks olid kasutatavad vihjed „sellest taimest on tehtud narkootikume ja sellel mängimiseks on kirjutatud muusikapala“. Poole minutiga jõudsin päris palju läbi mõelda, likvideerida „klassikalised“ narkotaimed nagu kanepi ja mooni ja jõudsin tulemusele, et muusikapala puhul võib-olla kasutati seda löökpillina –> seega mingi bambus või puu äkki läheb -> seega pakuks palmi – neid on ilma peal igasuguseid erinevaid ja vabalt võib mõne viljadest midagi huvitavat leida. Siinkohal tervitused Kadrile. Õige vastus oli kaktus, nüüd siis tean. Võimalik, et oleksin võinud selleni jõuda, kui aega oleks olnud 5, mitte 0,5 minutit, võib-olla ka mitte.

Valesti vastasid ka mu kaasvõistlejad ja nagu selgus Räli pakkumise suurusest, olnuks võitev taktika olnud „lowballi“ mängimine – ehk siis võtta eelduseks, et vastane mängib positiivse strateegiaga (st. paneb panuse, mis juhul kui mõlemad vastame õigesti, garanteerib talle võidu) ja selle vastu kindlustades panema väikse panuse, mis garanteerinuks mulle võidu, kui mõlemad vastame valesti. Nagu ma mainisin, siis mina oleks (nii tema asemel kui enda nahas) ilmselt selle peale läinud, aga seekord ma eksisin. Pärast tagasiteel Priit Naruskberg – kes oli eelmise mängu Rälile kaotanud ja saatuse irooniana kaks aastat tagasi Räli vastu võitnud täpselt sama strateegiaga, mis praegult mullegi võidu toonuks – juhtis mu tähelepanu, et ilmselt ma oleksin pidanud seda siiski eeldama: kui ees oled, siis lükkad ikka nii palju sisse, et pärast ei peaks kahetsema, et vähe panustatud sai, kui ise õigesti vastad ja teine mööda läheb. Võib-olla – aga praegu oli tal tagantjärgi targana 100% õigus. Igatahes hea mäng oli.

SIIN on siis John Cage kaktust mängimas

Kodanikukohus täidetud - aga raske oli

Andsin oma hääle Riigikogu valimistel – ja ma pean tunnistama, et sel aastal tuli see äärmiselt raskelt. Nimelt ei ole ühegi poliitilise jõu vaadete komplekt minu jaoks sobiv – mööngem ausalt, et tegelikult on nende lubadused ka põhijoontes suhteliselt samasugused, täpselt nagu catch-all parteidelt eeldada võibki.

Eelmised 20 aastat olen ma olnud kui mitte lojaalne, siis vähemalt pidev IRLi ja Isamaa valija ning kuigi mu filosoofiadoktorist sõber leidis seda kuuldes, et ma peaksin häbenema, pole mul seda vähimalgi määral piinlik tunnistada. Nagu ma ütlesin, programmilises plaanis on mul peaaegu ükskõik, keda valida – kõigil on jooni, mis mulle sobivad ning asju, mida ma ei saa heaks kiita – ning inimeste tasandil tundus see suhteliselt mõistlik seltskond olevat. Sellel sügisel aga jõudsin ma äratundmisele, et ma enam ei saa ega taha nende poolt oma häält anda. Asendusvariantide leidmine ei olnud paraku üldse mitte väga lihtne, vägisi tekkis tahtmine hääletamata jätta, aga kuna ma jõudsin tõdemusele, et on olemas jõudusid, kellel oleks parem üldse mitte parlamendis kohtasid saada (või kui, siis saada nii vähe kui võimalik), siis valimiste eiramine ei ole aktsepteeritav lahendus.

Kuna kellegi "poolt" ei tahtnud hääletada, tuli läheneda teise nurga alt - hakata elimineerima. Kõigepealt jäid välja üksikkandidaadid ja šansivabad poliitilised jõud. Idee poolest võiks ju roheliste poolt hääletada, aga nad on Eestis nii marginaalne ja mõttetu seltskond, et see oleks lihtsalt hääle raiskamine. Nii et see jääb ära ja sõelale jäi siis põhimõtteliselt 6 nimekirja - neli „suurt“ ja kaks konservatiivset piiripealset. Ja nüüd hakkasid pihta probleemid.

Reformi puhul on mulle alati olnud vastumeelne nende ülbus ja kõrge kaarega inimestele … ütleme, et sülitamine. Kuigi minu jaoks kõige vastumeelsemad tegelased (S. Kallas, Ansip, Lang, Ojuland, Ligi) on taandunud või taandumas, siis sellest hoolimata tundub ka uus seltskond olevat ülbe, ning lisaks sellele ka saamatu, kelle põhiline argument valimistel on, et „kui mitte meie, siis Savisaar“.

Keskerakonnaga läks lihtsamalt, selle elimineerimine on suhteliselt automaatne – võtmesõnaks on institutsionaliseeritud korruptsioon. Ma küll ei usu, et teistes puntides on inglid – kui ma tegin koolis praktikat, siis rääkisin korruptsioonist ja ei olnud mingit probleemi leida näiteid ka RE ja IRL kohta, SD-ga oli keerulisem, aga nagu ma õpilastele ütlesin, siis „ärgu nad tehku sellest automaatselt järeldust, et seal on inimesed märkimisväärselt ausamad, pigem on põhjus selles, et nad pole eriti olulistes kohtades pumba juures olnud“. Ning „uute“ kohta kehtib inimloomusest tulenevalt seesama, et „neil pole veel variante olnud“ - seda on nähtud küll ja veel. Aga kuigi ma leian, et korrumpeerumine on inimloomuse osa – millest tuleks küll vabaneda – siis KE on selle pannud käima varjamatu süsteemina ja tundub, et seda peetakse normaalseks. Ülejäänud jõugud tunduvad vähemalt tegevat nägu, et nad vähemalt natuke häbenevad – kuigi ka IRLi puhul on sundparteistamise jutte välja tulnud rohkem kui normaalne. Ning KE puhul on teadagi ka muud teemad, mida ma ei viitsi üles lugeda, sellest juba piisas.

Sotsdemmide puhul muudab mind natuke rahutuks nende mõnevõrra suurem internatsionalism ja samuti ma ei ole kindel, kuidas nende majandusmudelid töötavad. Kuigi idee tasandil on need ilusad, ei pruugi need individualistlikus ühiskonnas käiku minna. Kui ma enne mainisin, et olen 20 aastat Isamaa+IRL poolt hääletanud, siis tegelikult meenus mulle, et siin on üks erand – kevadel Europarlamendi valimistel andsin hääle SD poolt. See otsus tuli suhteliselt lihtsalt ja ELis olen ma alati nõus sama manöövrit läbi viima, aga Eesti mastaabis ei ole ma kindel, et see on hea valik – välja arvatud, kui muud valikud on veel hullemad.

Kuigi ma otsustasin, et IRLi poolt ma oma häält ei anna (ja lõpuks ei andnudki), siis igaks juhuks kaalusin selle veel korra läbi. IRLi puhul häirib mind nende mandumine ja ka mu enda isiklikud vaated on aja jooksul muutunud konservatiivsetest liberaalsemateks (mis ilmselt on üllatav protsessi suund, tavaliselt seostatakse pigem noori liberaalsete vaadetega). Ühest küljest ma ei usu nende poolt kultiveeritavasse rahvusluse mudelisse ja teisest küljest jälle selgus sügisel, et nende jaoks pole tähtis see, et inimesed elaksid hästi, vaid et nad elaksid „õigesti“. Ja lisaks sai ühest mu suhteliselt süütust märkusest FB-s alguse mõttevahetus, kus paar tuttavat suutsid end minu silmis suhteliselt täis teha ja selle pasarahe siduda IRLi vaadetega. Andke andeks, aga kui IRL selliseid inimesi juurde tõmbab, siis võib eeldada, et edaspidi tullakse sellistele veel rohkem vastu ja ma ei taha leida endas selliste inimestega rohkem ühisosa, kui hädapärast vajalik. Lisaks oli ka nimekirjades väga palju inimesi, kes oma sõnavõttudega on end minu jaoks vastuvõetamatuks muutnud.

EKRE tundub olevat IRLi tagurlikum versioon – ja selle elimineerimine käis veel kiiremini kui KE puhul. Kuidas saab võtta tõsiselt poliitilist jõudu, kelle peamine külgetõmbejõud on madalatele tungidele ja vihkamisele rõhumine (kõige piinlikum on, et see sageli toimib) ja selle nimel pseudoteemade ülevalhoidmine, ning tahtmine inimõigusküsimusi rahvahääletusega lahendada. Eriti kui arvestada, et jõugu esinumber minu ringkonnas on „kõrge sittumusega daam“ (vabandan väljenduse pärast, see on termin, mida ma kunagi kuulsin oma vennanaiselt oma vanaema kohta ja minu arvates sobib see ideaalselt, kirjeldamaks teatavat tüüpi vanemaid – ja mitte nii vanasid – naisterahvaid), kes on mh (väidetavalt) väitnud, et kui ta raamatus roppust näeb, siis tõmbab selle maha ja esikümnes on tegelane, kes reklaamib end kui nelja lapse isa ja pereinimest, aga tegelikult on need tehtud kolme erineva naisega, vahepeal on olnud tegemist alimentide kättesaamisega temalt ja ühe lapse lasi ta üldse sisuliselt omaenda emal üles kasvatada ning mh tegelenud amatöörporno kirjutamisega. (kontrollimata, kuid usaldusväärsed andmed).

No ja lõpuks VE – mis oli selline seltskond, kelle kohta ma ei osanud eriti midagi arvata. Pealtnäha tundus seal sees olema hulk tuntud ja ka mõistlikke inimesi (no mitte ainult), aga samas näis see oma vaadetelt olevat IRLi kloon. Ja sõnavõttudes mõjus see seltskond natuke ebaleva ja jõuetuna, vastavalt „heale poliitilisele tavale“ aeti pigem ümmargust juttu ja lubati kõigile midagi.

Ühesõnaga masendav olukord. Tegin naljaviluks läbi valijakompassi, äkki leiab mingi tera. Tulemused olid sellised, et enam-vähem kõik platseerusid suht ühte kohta, 60-70% vahele. Välja arvatud üks, millega ühisosa oli napid 50% (tulemus muidugi märksa parem kui ELi  valimiste puhul, kui kõik platseerusid 28-33 vahele, va. seesama mis sai 5%!). Vahepeal mõtlesin juba hääletamisest loobuda, aga siis leidsin, et nii ei tohi – sest nagu ma mainisin, on vähemalt üks jõud, kelle parlamenti saamine oleks kui mitte katastroof, siis väga halb igatahes, arvestades, et üks suhteliselt paarialik jõud saab sinna niikuinii igal juhul. Siin ei saa küll päriselt tõmmata paralleele Saksa Weimari vabariigiga, kus lõpus oli Riigipäevas natse ja kommuniste nii palju, et ülejäänutel ei olnudki erilist muud valikut, kui lihtsalt omavahel koostööd teha, sõltumata oma laiemast taustast, aga ebameeldiv ikkagi.

Nii et siis ohkasin raskelt, vaatasin variandid üle, ohkasin veel raskemalt, logisin e-valimistele sisse ja valisin südametunnistuse järgi. Nüüd on hea meel, et see on tehtud eks paista, mis edasi saama hakkab. 

Tuhat täis!

Hiljuti saabus minu jaoks üks oluline tähtpäev. Mitte uus aasta või sünnipäev, need tulevad teadagi tahes-tahtmata, nende heaks ei pea sa midagi tegema (va. end elus hoidma) ning neid ma millekski mainimisväärseks ei loe, aga midagi sellist, mida ma hindan enda jaoks märksa olulisemaks. Nimelt sain ma nädalavahetusel Tartu Uusaastaturniiri võistkondlikul turniiril teise koha. See iseenesest pole küll eriline saavutus, kuid sellega kaasnes, et ma sain täis (esimese) tuhat meistripalli. Ja kuna tegemist on üsna arvestatava verstapostiga (näiteks 2000 meistripalli on praegusel hetkel ette näidata vaid Tiit Laanemäel ja peagi jõuab sinnani ka Vassili Levenko, järgmistel läheb sellega veel mitu aastat aega), siis tegin sellest kokkuvõtteid.

*Tõe huvides tuleb mainida, et mu enda palliarvestus lahkneb ETBLi ametlikust 0,5MPga (minu kasuks) ja samuti ei klapi päriselt mustade ja roheliste pallide omavaheline suhe, aga need on suhteliselt ebaolulised detailid, mille joondeajamine on mõttetult töömahukas – kui see üldse võimalik peaks olema. Samuti on mõne võistkondliku turniiri puhul raske öelda, keda arvestada partneri ja keda võistkonnakaaslasena, kuna on juhtunud, et olen mänginud mitme inimesega ja vahel üsna võrdselt. Aga ma usun, et keegi ei tunne end ka sellest väga puudutatult.

Oma esimese meistripalli teenisin ma 1995 novembris, kui  Ants Soosõrva eestvedamisel üritati Tallinna huvikeskuses Kullo käima panna „väikest“ klubi esmaspäevase suure klubi kõrvale. See üritus kukkus küll läbi – umbes kolmandal-neljandal korral enam piisavalt rahvast kokku ei saanud, aga mõnel esimesel korral oli paarteist paari kohal. Ja esimese sellise ürituse võitsin ma ära paaris Endrik Arumägiga. Kui too nimi bridžimängijatele midagi ei ütle, ei ole see eriline ime. Tegemist oli minust aastakese vanema poisiga (toona pidi ta siis olema 17-aastane), kes mängu põhitõed sai suhteliselt hästi selgeks ja mängis paar korda ka juunioride koondises, paaris varalahkunud Ljoša Levenkoga. Paraku tal (nagu ka Ljošal) millegipärast huvi bridži vastu kadus üsna peagi ja ta loobus mängimisest ning temast ei ole praeguseks juba ligi 20 aastat midagi kuulda olnud.

Oma esimese(d) kuldse(d) meistripallid teenisin ma 1998 jaanuaris, kui ma käisin Ants Soosõrvaga paaris mängimas Eesti paaride meistrivõistlusi. Läks meil üllatavalt hästi ja saime neljanda koha – tagantjärgi ma isegi natuke imestan, kuidas see meil korda läks, aga ega see nüüd „kuku toolilt maha“ suurusjärgus üllatus ka ei olnud.

Oma viimaseid meistripalle, ma loodan, ei ole ma veel teeninud.

Aastate lõikes oli kõige edukam 2008, mil õnnestus teenida 104 MP-d (ja ilmselt mängida seni parimat või vähemalt õnnestunuimat bridži), muud produktiivsed aastad on jäänud juuniori-ikka – järgnevad 2003 (77), 2002 (72,5), 2004 (71), 2001 (69).

581,5 MP-d on pärit paariturniiridelt

410,5 MP-d on võistkondlikelt turniiridelt ja pättonitest

8,5MP-d pärit individuaalturniiridelt.

Minu meistripallide juures on käpp mängus olnud 73 inimesel (no ja loomulikult ka vastupidi), neist 34 on olnud mu partnerid ja 39 võistkonnakaaslased.

Välismaalastest olen paaris/tiimis olnud 12-ga: 9 lätlast, 2 rootslast, 1 tšehh

Naisi on olnud mängus 15, neist 8ga olen MP-sid saades ka paaris mänginud

Partneritest on mulle kõige rohkem palle sisse toonud koostöö Leoga. Eriline üllatus see just ei ole, arvestades, et ta on mu põhipartner olnud alates 1997 aasta sügisest. Temaga paaris on mul 741 meistripalli (ja lisaks veel 25-s on tal olnud osa võistkonnakaaslasena). Kuldsete pallide puhul on tema osakaal veel oluliselt suurem: 359,5/382,5.

Edasine rida on:

44    Maarja

31    Vallo

25    Ants

23    Olavi

22,5 Tihane

10     Maks

9       Hannu

7      Mae, Karlis, Susanna

6      Marek, Lemps

5      Margus, Ildze, Ines

Ja alla viie olen veel teeninud paaris selliste inimestega nagu Tuul, Tenn, Triinu, Toits, Saarlane, Mell, Strandberg, Hallika, Vozabal, Muradjan, Liga, Tomm Vaher, Eve, Hendrik, Jon, Endrik Arumägi, Lauri Kaldamäe, Peter Jonsson.

Võistkonnakaaslastena on minu tuhandesse suurima panuse andnud Olavi, kellega tiimis on tulnud 164,5 MP’d (neist 129,5 kuldset)

Edasi:

159,5  Sven

120     Tihane

106,5   Vasja

74,5     Maks

66,5     Lemps

64,5     Laanemäe

54,5     Vallo

49        Puuk

47,5     Talviste

43        Saarlane

25        Luks

23        Toits, Mell, Hannes Nirk

19,5      Karlis, Matisons

Lisaks on mu võistkonnakaaslastena mul abiks olnud: Tüüve, Ökul, Maasik jr, Pleksepp, Ao, Oll, Tann, Tenn, Jon, Alfejeva, Gints Rubenis, Tuul, Ants, Ivar Kalma, Rummel, Kõivukas, Lars-Ake Varg, Triškin, Ivo Mägi, Lauri Tammiste, Kadri Tuulik, Jakob, Siuts, Kalev Kalma, Pihel, Indrek, Andres, Hannu, Margus, Ildze, Eve, Alfreds Malinskis, Tani, Mairi, Edite Klidzeja, Alvils Berzinskis, Marlen, Fredi, Marek, Jaan Linnamägi, Rootsma.

Turniiride kaupa on suurim osa iseenesest mõistetavalt pärit Tartu klubist – kokku 315 MP’d eri üritustelt. Järgmised head pallipumbad näitavad heasse võistkonda kuulumise tähtsust (siin on kõik MP’d kuldsed):

81 MP’d on pärit A-Liigast

81 MP’d on otseselt seotud koondisse kuulumisega (36,5 bridžiolümpiatelt, 32,5 Euroopa meistrivõistlustelt, 10 väikeriikide EMidelt ja 2 Bonni Rahvuste karikalt). Väikse mööndusega võib siia juurde panna ka juunioride/tudengite tiitlivõistlustelt saadud 11 MP’d.

Üle 20 MP on pärit veel järgmistelt turniiridelt:

78 Võsu erinevad üritused

36 Eesti koondise valikturniirid

26 Pärnu suveturniiri erinevad üritused
24 Druvas Duzise erinevad üritused

22,5 Tallinna klubi

22 Viljandi Paadimees GP

22 Tallinna Festivali erinevad üritused

21 Eesti paaride meistrivõistlused

21 Eesti paaride karikavõistlused

Viimase minuti tõmblemised

„Kui ei oleks viimast minutit, ei saaks midagi tehtud“ kehtis eile taas. Nimelt lasi mängukoht, Pahad Poisid, meid üsna nõmedalt üle, kui teatas alles eile hommikul, et me õhtul neile ei mahu, kuna neil on all mingi jõululaud. Nagu Tomm ei oleks neilt juba kuu aega küsinud, kas neil seal midagi on ja nagu nad ei oleks suutnud mulle veel möödunud esmaspäeval kinnitada, et neil ei ole midagi. Nojah, järgnes paaniline otsing, kas saab kuskilt uue mängukoha ja panime enda jaoks tähtajaks, et kui kella kolmeks ei leia, siis jätame ära (see on parasjagu vara, et jõuaks kauge nurga mehi hoiatada, et pole vaja Tartu poole tulema hakata). Ja ei kippunud ükski variant töötama ning kell kaks jõudis Tomm tõdemusele, et „anname siis rahvale teada, et klubi jääb ära“. Ma siiski otsustasin, et ootame kolmeni, äkki midagi sähvatab. Ja pool kolm soovitas Taavi Toomere, et „aga kas te Ruunipizzat testinud olete, see ei ole tavaliselt väga täis ja ruumi on seal laialt“ (nad laienesid kõrvalruumidesse, kus enne valuutavahetus oli). Mõte tundus hea, helistasin, juhataja oli entusiastlik ja nii leidsimegi koha, kus klubi pidada. Muidugi, mäng oli selline, et vähemalt meie puhul oleks võinud selle sama hästi pidamata jätta. Kõik logises, vastased opereerisid heas tsüklis, meie halvas ja kui poleks paari maksi lambist sisse sadanud, oleksin viimased olnud. Nüüd olime eelviimased.

„Jumbofinaali“ otsustas jagu, kus lauda tulles vastased mainisid, et nende vastu on juba umbes viis kontraga lepingut välja tulnud. Ma siis lubasin, et kui nad mind kontreerivad, siis panen reki. Selle peale võtsin välja päris hea lehe ja mõne pakkumise järel jõudsime kuude ruutusse. Mida vastane kontreeris. Tuli siis sõnadele truuks jääda. Esiteks see ei olnud küll ülihea slämm ja teiseks oleks vastased saanud selle ka taha võtta, aga välja ta siiski tuli.

Mida veel - käisime laupäeval kinos ja vaatasime "Kääbiku" viimase osa ära. Oli kah, nagu ikka suht palju mõttetut koreograafiat ja tegelasi, kes käituvad, nagu nad oleks ajude kasutamise ära unustanud, aga otseselt ei kahetse. Leidsin, et kui see, et ma ei ole filmi-inimene, on ammu selge, siis eriti ma ei ole kinoinimene. Mulle ei meeldi 3D ja samuti ei meeldi mulle kino heliefektid, kus tool kaasa vibreerib. Kodus, omadel tingimustel, filmi vaatamine on märksa nauditavam. Aga võib-olla ma olengi loomult kääbik, lõppeks meeldib mulle ka seltskonnaga istuda ja napsi võtta kodus, mitte linna peal. Koduseinad toetavad.

Teiste kohtade needus murtud!

Tartu segapaarikal õnnestuks lõpuks murda teiste kohtade needus. Tõe huvides tuleb mainida, et ega viies koht paremana ei tundu.

Mäng ise kulges üle kivide ja kändude ja enamasti oli juba pakkumisest aru saada, et asi ei tüüri selles suunas, kuhu tahaks – aga samas pole seda võimalik ka kuidagi peatada. Esimesed kaks kohta olid ilmselt reaalselt mittesaavutatavad, kuid kolmanda oleks võinud saada ka fantaasiavaese mänguga – paraku ei saanud. Aga see-eest said Jane-Lauri oma esimese tartukate kulla ja kolmandaks tulnud Mirjam-Manglus oma esimese tartukate medali (nende vahele kiilusid veel Erika-Martin). Õnnitlused.

Eile käisin üle päris pika aja taas TÜMKis mälu mängimas. Täitsa tore oli ja ilmselt võiks seda sagedaminigi teha – aga võib-olla see toredus oli seotud küsimustega, mis olid pärit EM-valikust (ja seega üldiselt huvitavad) ning sellega, et imekombel ilmus õige vastus lauale päris mitme asja puhul, milles me kindlad ei olnud. 

Lisaks veendusin veelkord, et väiksena on pea ikka eriline prügikast olnud – 1990test meenuvad imelised pisiasjad, mille ekvivalentide kohta tänapäeval oleks vastuseks ilmselt õlakehitus ja kommentaar „ei tea, ei huvita“. Nimelt küsiti, et milline on ainus riik viimase 35 aasta jooksul, kes on parandanud meeste 4x100m jooksu maailmarekordit lisaks Jamaikale ja USAle. Mina olin seda jooksu kogemata kombel ise pealt näinud (1990 EMil Splitis joosti, nägin teadagi telekast) ja mul olid sellega seoses meeles järgmised detailid:

A) Toomas Uba kommenteeris enne jooksu, et „kahju, et see EM möödus maailmarekorditeta, sest vaevalt teatejooksudes eurooplased USA rekorditele ligilähedalegi küünivad“ – ja pärast seda, kui prantslased olid selle rekordi jooksnud, kurtis, et oli coca-cola purki pugenud herilaselt vahepeal sutsaka huulde saanud – ilmselt pidi see olema hoiatus, et ei tasu tühjast kohast ennustajat mängida

B) Mul olid meeles kõikide maailmarekordi püstitanud jooksjate nimed. Eesnimedega. Ja jooksujärjestus (Max Moriniere, Daniel Sangouma, Jean-Charles Trouabal ja Bruno Marie-Rose).

Möödus september ja saabus november

Huvitav, millega inimesed tegelevad TÜ raamatukogu WC-s, kui hommikul sinna minnes vaatas boksi põrandalt vastu täiesti aus, kuigi mõnevõrra õnnetu mutrivõti? Ilusti maskeerumisvärvi, võib-olla ma poleks tähelegi pannud, kui poleks peale astunud.

Ja veel huvitavam, millega inimesed tegelevad netis bridži mängides, kui mulle BBOs toksides järsku lambist tuli järgnev kompliment Uus-Meremaalt? Ma olin küll meelitatud, aga ei suutnud uskuda, et see oli mulle mõeldud ja paraku osutusidki mu kahtlused põhjendatuks…

Muidu ma olen rõõmus Tartu bridžiklubi üle. Kõigepealt saime üllatusvõitja võistkondlikel meistrikatel – võistkond Piip&Vine (Piip, Krips, Oras, Vaher, Lindepuu, Poolakese), kellest kolme esimese jaoks oli see esimene Tartu MV medal üldse. Mu enda võistkond (Luks, Kuldkepp, Maasik, Prii) oli teine, kusjuures kahe viimase jaoks oli see samuti esimene tartukate medal. Nii et tore on, et medalinõudlejate ring laieneb. Põhimõtteliselt võiks hõbemedal olla päris magus, sest selle saamisel läksime napilt (0,22 VP-ga) mööda Sula tiimist (Pleksepp, Loper, Jullis), aga tuleb tunnistada, et see vastasseis on vist minu jaoks rivaliteedina „maha käinud“ – mingit erilist emotsiooni sellest ei tekkinud, võib-olla vaid pisike kahjurõõm, kuid mitte enamat. Pigem oli mul heameel viimase matši võitmisest Kaardiväe vastu – seis oli selline, et ka 1-IMPine kaotus oleks tähendanud meile neljandaks jäämist (edu oli 0,1 VP-d ja kui esimesed kaks suurelt ei hävi, siis ei oleks lihtsalt piisavalt palju punkte võimalik olnud saada). Sellest, et Kaardivägi selle tagajärjel neljandaks jäi, oli küll muidugi kahju (oleks nad kolmandaks tulnud, oleks ülalpool nimetatud kahjurõõmupoiss suurem olnud), aga mis parata….

Sel esmaspäeval toimus klubi segapaarikate esimene voor ja meil tuli kohale 14 paari, mis oli päris hea kogus. Eriti kui arvestada, et tegelikult „varu“ jäi veel kõvasti, sest naisterahvaid, kes võinuks kindlasti mängida, kuid erinevatel põhjustel otsustasid mitte tulla, oli vähemalt neli. Naisterahvaid loen ma seepärast, et Eesti bridžis on neid vähem kui mehi, mis omakorda muudab segapaarikad parajaks „naistepäevaks“, kui nad kõigile meelde tulevad. Ja kui Ameerikas on bridž suuresti vanamutikeste mäng, siis siinkandis on asi oluliselt parem – kirverehkenduse järgi ütleks, et kohale tulnud naismängijate keskmine vanus oli ca 25 aastat… Nojah, igatahes ka siin tuli meeldiv üllatus Jane näol, kes tegi oma come-backi ca viieaastase pausi järel ja paaris oma mehega selle turniiri ka ära võitis. Eks siis näikse, mis järgmisel nädalal saama hakkab.

Taas noortega Druvas

Käisin nädalavahetusel taas noortega Druvas. Ja kuigi tuleb tunnistada, et ma olen vanaks jäänud mitte ainult aastanumbrilt (ning seega pean piirama oma mängimise eel- ja ööturniiriga) vaid ka ihult ja vaimult (ei viitsi enam kaht ööd järjest napsi võtta ja latgalitega vennastuda, ühest piisab), oli üritus endiselt väga tore – ja praegune sisetunne ütleb, et ilmselt lähen võimaluse korral sinna ka tulevatel aastatel.

Transpordiga juhtus – nagu Lätis tavaks – taas igasuguseid jamasid. Minnes selgus, et Brocenis (mõni km enne sihtmärki) oli liiklusõnnetus ja suur tee oli kinni. Sõitsime siis autode reas edasi, aga mingi hetk selgus, et see, kes ees sõidab, on sama tark kui meie ja lõpetas mingis imelikus tupikus mingite imelike majakeste vahel mudasel teel. Nii muidugi meiegi. Õnneks mahtus seal ilusti ümber keerama ja hakkasime välja sõitma, kuid siis selgus, et meie järel oli tulnud ka mingi rekka ja see teadagi ümber pöörama ei mahtunud ning tegeles tagurdamisega, mis ei läinud mainimisväärselt kiiresti. Samal ajal küsis eelneva auto juht kohalikelt teed ja sellest tegin ma järelduse, et tal tasub silma peal hoida ja sabas püsida. See osutus valeks järelduseks, nii et pärast mõningast ringisõitmist naasesime kinni pandud ristmikule ja üritasime leida kolmanda variandi navigeerumiseks, mis lõpuks ka õnnestus.

Tagasiteel leidsin, et ma ei taha sõita läbi Riia ja sõidan pigem ümber, tulles Riia ringile üle Jelgava, mitte Riia-Liepaja/Ventspilsi maantee kaudu. See ongi kusjuures natuke otsem tee, nagu ma eelmisel aastal tuvastasin, kui ma olin sunnitud selle ringi tegema, sest – üllatus, üllatus – keegi oli kuskil avarii teinud ja tee oli muidu kinni. Nojah, sõitsime siis rahulikult seda teed pidi, jõudsime Riia ringteele, aga ilmselt sai kuskil hämaras midagi valesti vaadatud, mingi hetk jõudsin ma äratundmisele, et see küll õige marsruut olla ei saa – keegi ei sõida vastu ja meie suund oli ka kaunis tühi. Mõtlesin siis, et kas peaks tagasi keerama või edasi jätkama ja leidsin, et tagasi ka ei viitsi minna, küll kuskilt ikka mingisse kohta jõuab Võtsin tööhüpoteesiks, et ilmselt ma sõidan lihtsalt mööda Daugava vasakkallast ida poole (pime oli ja ma ei näinud kõrvalsuundades suurt midagi) ja kui olin jõudnud Kegumsi nimelisse kohta, keerasin vasakule ning selgus, et mu hüpotees oli päris hea – üle jõe mineva sillani ei olnud kilomeetritki. Teisel pool näitas mingi viit kõigepealt Ogre peale (aga seal ma olen ju käinud!) ja kohevarsti selgus, et isegi Ogresse pole vaja minna, kuna viit näitas kõrvale Siguldasse – ja sealt Tartusse saamine ei ole keeruline. Seega ma vist tegin selle manööverdamisega umbes 20-25km ringi, aga ma arvan, et see mõjus lõppkokkuvõttes pigem hästi – teed olid tühjad, ma ei pidanud rekade taga kügelema ja vastutulevad autod mind ei seganud, seega väsitas seda teed mööda sõitmine oluliselt vähem (kuigi mööngem, et vähemalt mõned lõigud olid suht saastad).

Ahjaa, mida veel ära mainida, enne kui turniiri juurde minna – kassid. Neid oli palju – Druvas tuli üks kena valge lontrus paari musta ja paari oranži laiguga sõbrustama, kui ma parasjagu poes käisin ja lasi end rahulikult kõrva tagant sügada. Pärast sõites nägime me tee ääres veel umbes viite kassi, kes ajasid mingeid omi asju. Vahepeal tundus, et igas külas on üks, aga alguse- ja lõpupoole oli asi siiski tühi. Lisaks oli Smiltene ja Valka vahel veel üks jänes, kes üritas auto alla joosta, aga me jõudsime siiski õnneks eest ära.

Bridžiturniir oli selles suhtes muljetavaldav üritus, et esiteks oli tegemist juubeliaastaga (25. kord) ja teiseks oli osalejaid rohkem kui kunagi varem – lisaks eestlastele tuli kohale noori Soomest, Rootsis, Taanist (mis kõlab suhteliselt normaalselt) ning lisaks veel paar Rumeeniast ja kaks paari Iirimaalt! Kokku üle 50 paari, neist Eestist 11 (lugedes ka Aleksi naturaliseerunuks): 7 mandrilt ja 4 Saaremaalt

Enda mäng kulges nii ja naa. Partneriks oli Edite Klidzeja, kellega mul varasem kokkumängukogemus puudub, küll aga oli ta mu võistkonnakaaslaseks mu esimesel Druva turniiril 1998, mil me tiimika ka võitsime. Eelturniiri kohta ütles sisetunne, et pigem istume kuskil 50% peal, sest tundus, et ainult valesid otsuseid saigi vastu võetud, lisaks alustasime turniiri -590 ja lõpetasime -980-ga, aga kui tolm oli hajunud, vaatas vastu 63,3% ja kuues koht kuuekümne paari seas. Ööturniir läks juba paremini, saime 68,8% ja 2. koha 35 paari seas, aga jah, paraku seal turniiril antakse auhindu vaid võitjale. 

Ööturniir algas meil omapäraselt – kohe esimeses voorus on mul neljandal käel 3343 jagu kahe ässaga. Kolm passi minuni ja mida minagi teen, passin läbi ning paneme kaardid kotti. Selle peale teatas mu VPV rõõmsalt, et „mul oli ainult 6 punkti, ilmselt läks meil nüüd hästi!“, mille peale PPV mainis, et „mul oli 20!“. Hästi neil ei läinud (ja tal oli tegelikult 21). Täna hommikul aga tervitas mind Maris Matisons teatega, et ta mängib Läti VK MV-d sellesama PPV-ga paaris. Ma siis hoiatasin, et pangu süsteemi kirja, et keskmise 21-ga avamine on lubatud.

Muidu noorte esinemise lühikokkuvõte oli selline:

Eelturniiriga paralleelselt toimunud koondiste lühiturniiril said Jon-Martin-Erika-Ivo Rootsi järel teise koha – esikoht kaotati kahe lisajaotusega (need lõppesid küll muljetavaldavalt masendava 0:27 skooriga).

Eelturniiril olid parimad Mirjam-Manglus, kes olid kohe minu ees 5. kohal ja said esikoha auhinna (kuigi mängida võisid kõik, siis auhindadele pretendeerisid vaid juuniorid). Üle 50% said veel: Johanna-Aleksis 13. (3.), Anti-Rain 19., Susanna-Helina 25., Milvi-Hanna 31.

Ööturniiril olid Jon ja Martin viiendad, üle 50% said kõik Eesti paarid: Helina-Susanna 11. koht ja Erika-Ivo 16.

Põhipaarikal (53 paari) võitsid Jon ja Martin 1. sessiooni ära 67,5%-ga. Teiseks sessiooniks olid lätlased välja mõelnud sellise süsteemi, et 20 parimat paari läksid mängisid omavahel A-finaalis ja ülejäänud B-finaalis. A-Finaali said eestlastest veel: Anti-Rain (6.), Susanna-Helina (18.) ja Johanna-Aleks (19.)

Edasi läks asi natuke keeruliseks, sest kuigi vastased olid segregeeritud, olid jaotused A ja B finaalis ühised ning ka tulemused läksid kõik samasse potti. Mulle jäi mulje, et lõppkohtade puhul arvestatakse siiski vaikimisi, et A-finaalis mänginud olid kohtadel 1.-20. ja B-finaali omad 21. ja edasi, kuigi praegu lõpptulemustes on nad läbisegi. Aga igatahes anti eraldi auhinnad ka B-finaali kolmele parimale.

A-Finaalis eestlastel teine sessioon eriti hästi ei läinud ja lõppkohad olid sellised: Martin-Jon 5., Johanna-Aleks 12., Anti-Rain 14. ja Susanna-Helina 16. B-Finaalis läks see-eest märksa paremini: lõppkohad oli Mirjam-Manglus 1. (voorus kokku 3. koht), Rao-Rasmus 4. (voorus 4.), Erika-Ivo 7. (voorus 6.), Hanna-Milvi 9. Esikolmik: 1. Mikelsone-Ciminš (LAT), 2. Rimstedt-Rimstedt (SWE), 3. Pjeldrup-Rosager (DNM)

Võistkondlik algas Jon-Martin-Johanna-Aleksi jaoks küll väga hästi, kuid lõpuks tuli siiski leppida neljanda kohaga, võit läks rootslastele. Tulemusi veel üleval ei ole, nii et ei oska midagi rohkemat praegu öelda.

Võsult tagasi

Eile lõppes järjekordne Võsu bridžiturniir. Selle kohta nagu eriti midagi öelda ei olegi, vähemalt enda vaatevinklist: mäng kulges ja ei kulgenud ka: parim tulemus IMP-paarika 2. koht Maarjaga, segapaarikas traditsiooniliselt ebaõnnestus, individuaali järjekordselt targu vältisin. Bridživäline elu oli ka suht-koht tavapärane – segasummasuvila ja hilisõhtune jutupuhumine veinitamisega. Mis oli aga positiivne: ETBLi, bridžimängijate ja Rakvere BK koostöö tõi turniirile mängima enneolematult palju juuniormängijaid. ETBLi juurde loodi bridžimängijate annetustel põhinev fond (kõigi omapoolne panus on oodatud!), et katta juunioride osavõtumaksud, RBK kui Võsu turniiri korraldaja leidis neile võimaluse odavaks ööbimiseks põrandapinna näol – ja oma juunioriajast mäletan ma hästi, et see on enamvähem kõik, mida entusiastlik bridžijuunior kaasalöömiseks vajab. Tulemus: vähemalt ühel üritusel mängis kaasa 18 juuniori, suurem osa neist osales enam-vähem kogu nädala.

Kõige eriskummalisem seik, mis mulle meelde tuleb, oli hoopis ühe Läti paari saatus, kes sõitis turniirile, otsis üles spordihalli ja helistas korraldajale, et miks turniiri ei toimu? Selgus, et nad olid hoopis Võrus… Huvitav, kummast nad selle vea sisse lasid – kas sassi läksid Võsu ja Võru või siis Viru (turniiri nimi oli Viru Bridge) ja Võru.

Minu jaoks oli märksa sündmusterohkem tagasisõit. Üldine kava oli sõita rattaga Tapale ja sealt rongiga edasi. Rongile jõudsime Mirjamiga minutilise täpsusega – kui meie perroonile jõudsime, oli rong juba ees, aga ilmselt mõjus kõrvetavas kuumuses pressimine mulle kehvasti – mul oli tõsine vedelikupuudus ja rongis hakkas lisaks halb. Mõtlesin Maarja järgikutsumise võimalusele, aga kuna pärast oksendamist polnud enesetundel enam väga viga, siis leidsin, et veeren hästi rahulikult ikkagi Kärknast koduni ära. Ja hakkasingi veerema, kuni Sootagani läks päris hästi, aga siis isegi liiga hästi ja otsustasin piduritega seda natuke kärpida. Selle tulemusema õppisin päris mitu asja:

*Kui unustada rattakiiver maha, siis Murphy seadus kindlustab sulle just sellel korral kägara

*Lõualuu on tugevam kui kodarluu

*Marrastused käeselgadel ja põlvedel on tühine ebameeldivus

*Kui parmul (tohmusel/sõgedikul) on võimalik verd lakkuda, siis ta hammustada ei pruugigi tahta. Kärbeste puhul kehtib ilmselt sama.
*3-4 km võib sõita ka ühe funktsioneeriva käega, seda isegi leebel vooremaastikulisel kruusateel. 

*Kiirabitöötajad on täitsa heatujulised ja toredad, kuigi traumapunktis endiselt kõik venib.

*Lõua õmblemisel tehtav torge on rahus üleelatav ka tuimestava süstita.

*Ärapõrutatud lõuapära närimiseks ei sobi, see-eest tuleb jogurt ka läbi kõrre kui pingutada.

*Kui murtud ja kipsis on vaid üks kodarluu ja seegi vasak, siis võib täitsa elada.

Eks siis 14. augustil lähen end jälle haiglasse näitama.