Budapest 2016 - 21. juuni

Eilne päev oli võrreldes varasematega taas natuke reipam. Inglismaalt saime küll lüüa, kuid Küprose, Belgia ja Serbia panime kotti. Loomulikult juhtusid taas igasugused huvitavad asjad nagu 4-2 trumbiga 5 ärtu mängimine (Belgia vastu) või jagu, kus serblased said kahe laua peale 17 tihi NT mängus meie 9 vastu, aga üldiselt võis eluga rahule jääda, isegi kui Küprose vastu kujunes võit ebamugavalt napiks. Pakkusime ära ka meie paari esimese suure slämmi, mis õnnestus isegi võita. Turniiri üldseisu järgi oleme nüüd kus pool on mängitud 27/37.

Naistel ja seenioridel läks aga eilne päev täbaralt: naised kaotasid kõik kolm mängu, muu hulgas San Marinole (ülejäänud vastased olid Itaalia ja Venemaa) ning jätkavad 22/23, seeniorid aga said kopsakad kaotused Belgialt, Iisraelilt ja Portugalilt, ning on 21/24. Mis teha, selline see eluke praegu on.

Eile oli pildistamispäev: tehti ametlikke pilte mängijaprofiilide jaoks ja samuti tegime võistkonnaga fotosessiooni Ferencvarose kotka all. Õigemini kõigi kolme võistkonnaga - mõned tulemused on siin:

Lahtine koondis

Kõik kolm koondist

Täna on "sisuliselt puhkepäev" - ainult kolm matši. Vastasteks siis Rootsi (kes on väga kõvad), Wales (kes ei ole eriti kõvad, aga miskipärast on meile kippunud ebameeldivad vastased olema) ja Taani (kes peaks meist mõnevõrra tugevam olema). BBOs meid täna ei näidata.

Budapest 2016 - 20. juuni

Järjekordne päev seljataga, rõõmustavat on vähe. Kuigi kui aus olla, siis ega väga kurvastada ka ei oska. Eile siis läks nii, et Gruusia vastu tuli võit, Ungarilt, Prantsusmaalt ja Türgilt kaotused. Eriti karm oli kaotus Prantsusmaale, vahepeal tundus, et peame nulliga leppima, kuid siis laekus 15 IMPi üllatavast kohast: jaost, kus me mängisime väikest slämmi ületihiga, samas kui suur slämm on võidetav. Prantslased seda ei võitnud ja kui ma hakkasin siis kiitma Tiitu-Maksi, et nad slämmi vastu agressiivse avakäigu kuninga alt tegid, selgus proosaline tõsiasi, et prantslane oli hoopis väljamängus puterdanud. No igatahes palju see meid küll ei päästnud, aga natuke ikka.

Pihta hakkas ka naiste turniir - ja esimeseks päevaks olid neil vabale voorule lisaks graafikusse sattunud kolm väga kõva pähklit: Prantsusmaa, Norra ja Poola (ma üldse ei imestaks, kui neist kolmest koondisest suvalised kaks medalile jõuaks, kõiki kolme ei usu, kuna ka Inglismaa, Holland ja Rootsi ning ilmselt veel mõnedki on suht tugevad). Prantslastega läks neil umbes nagu meilgi, ehk siis päris nulli ei saanud, Norra vastu tuli leppida barankaga, kuid õhtu lõpetuseks tuli väärt viik Poola vastu.

Mängivad ka seeniorid, neil oli hea päev, mis lõppes kolme võidu ja ühe kaotusega. Kui nii edasi läheb, siis Jaan Linnamägi teeb suure sammu edasi, et elu lõpuks suurmeistrinorm täis teenida. :)

Mis mängu puutub, siis võib öelda, et meilei õnnestunud teha hea kvaliteediga otsuseid ja prantslased mängisid ka väga õnnestunult (miskipärast kõvadel tuleb see asi paremini välja). Ungari matši kohta ei oska ma midagi arvata, Türgi matši kaotus oli aga ennekõike juhuslike asjaolude kokkulangemine: nemad mängisid 5-3 pada, meie 5-3 ärtut (pada istub, ärtus on täiendav kaduja), nemad mängisid 3NT, meie 4♥ (4-4 klapiga), mis 5-0 vastu istub. Sellest hoolimata oleks matši võitmiseks piisanud sellest – kui muud tulemused oleks samad olnud -  et Sven-Vasja oleksid jätnud pakkumata suure slämmi mastis, kus puudub trumpemand. See oli küll lõikes, kuid 4-1 vastuistumine tähendas üheta minekut; samas meie vastased jäid pärast meie agressiooni pidama geimi ja väikse slämmi realiseerimine oleks tähendanud +13.

Enne viimast vooru tuvastasin, et meie laua kõrval pole abilauda, kus peal oma kraami hoida. Tõusin püsti ja tõin selle ühe teise laua juurest (kus mulle tundus, et seda vooru ei mängita) – kohe oli kohtunik platsis ja ma olin juba valmis noomituseks. Selgus aga, et talle meeldis Leo müts „Vana Sokk“ ja ta tahtis selle kohta küsida. Lõpuks tegime pildigi.

Kohtunik, Leo ja Vana Sokk

Tänane menüü: Küpros, Inglismaa, Belgia ja Serbia. Inglismaa on kõva, aga ülejäänutest võiks normaalsel päeval jagu saada küll. Tõsi, praeguse hetkeseisuga ma ei imestaks millegi üle, aga Küprosele kaotamine oleks ilmselgelt piinlik, olgu ülejäänutega kuidas on.... Inglismaa-matši kantakse ka üle BBOs (hakkab vist Eesti aja järgi 14.20)

Budapest 2016 - 19. juuni

Eilne päev tõi kaasa võidu Läti üle ja kaotused Monacolt ja Hollandilt. Kuigi kõik tulemused olid mõneti etteaimatavad, osutusid kaotused ikkagi kuidagi ebameeldivalt suureks. Suurem oleks võinud olla ka võit Läti üle, aga sellega sain ma ise „hakkama“. Kui 2008 Paus tellisime me nende vastu alapunktidega slämmi ja võitsime, siis seekord tellisime me slämmi pooleks punktidega ja ma ei suutnud seda ära võita: vastane tegi avakäigu, mis pakkus mulle reaalseid lisašansse ja kuna ma eeldasin, et trumpkuningas on ässa taga, tõmbasin üheksast trumpi, mitte ei lõiganud (lisašanss on, et kui trump on 2-2, ei ole veel midagi katki). Läks nagu ikka.

Ülejäänud matšide kohta ma õnneks ei tea eriti muud kui tulemusi – kuna Sven puhanud inimesena soovis mängida kõik kolm vooru, siis meie piirdusimegi esimese mängimisega ja edasi käisin linna avastamas. Tegin ca 6km jalgsimatka ümbruskonnas ja tuvastasin, et vähemalt söögikohtade leidmisega raskusi ei ole – mõned tänavad olidki paksult erinevaid asutusi täis. Jalutasin ka üle Doonau Buda poolele.

"Ilus sinine" Doonau.... Taustaks mingi huvitav maja, mis näeb välja, nagu tahaks teist maja alla neelata

Esialgne mõte oli natuke mäkke kindluse juurde minna, aga kui ma mäe jalamilt üles vaatasin, siis leidsin, et ei hakka ennast tapma ja jalutasin üle jõe Pesti poole tagasi…

Vaade mäkke. +30ga ronimine tundus natuke tapjalik mõte olevat.

Mulle meeldivad sillad ja vapid ja kotkad.

Ma ei ole kunagi mõistnud hüsteeriat selle üle, et inimesed Tartus üle Kaarsilla käivad. Siin istuti silla konstruktsioonidel kambakesi, mängiti kitarri ja peeti piknikku

Täna on siis esimesena päevakorras Gruusia, hiljem Ungari, Prantsusmaa ja Türgi.

Budapest 2016 - 17. juuni

Vastavalt eelmise postituse kommentaariumis soovitatule, keerasin kalendri juunikuu peale tagasi.

Ka eilne päev möödus bridžimängu tähe all – pidin laua taga olema kõik neli vooru – ning seega ei ole mul midagi mänguvälist mainida. Või siiski, käisin lõuna ajal kiirtoidukas tomatisuppi söömas ja mu arvamus ungari kulinaariast langes robinal. Ma kujutasin ette, et saan midagi head ja vürtsikat, tegelikult oli see suht mage ja magus löga. Edaspidi mängin kindla peale ja söön loomseid olluseid, seda nad vast ei suuda tuksi keerata.

Vahepeal sai läbi naispaaride EMi kvalifikatsioon, kus finaali pääses 24 parimat paari. Nagu kiuste olid Maarja-Aire 25. koha peal ja jäid sealt esimesena välja (0,1% jäi puudu). Hea uudis selle juures on muidugi see, et nüüd on neil võimalik päeva jagu puhata, enne kui võistkondlikud hakkavad, aga jah, paras nöök on see siiski.

Meie mäng kulges nii ja naa – Hispaaniast saime jagu,  nagu loota võiski, aga Iisraelilt, Poolalt ja Itaalialt tuli vastu võtta suht suured kaotused. Kõige inetum selle juures on, et baasmäng on tegelikult suhteliselt hea, aga sisse tulevad mõned vead, mis osutuvad väga kalliteks. Selles suhtes on parim näide Itaalia matš, kus me kaotasime küll suurelt, kuid peamine kaotus tuligi ainult kahest jaotusest (ühes ei suutnud Tiit oma 7-4 jaotusega kordagi häält teha, teises tabas mind ajukramp) + 1 võimalus jäi kasutamata. Sama hästi oleks matš võinud lõppeda umbes IMPidega 10-7. Aga noh, oleksid ei loe.

Iisraeli vastu oli asi veel veidram, seal ma tegelikult tundsin, et me võiksime matši võita, pigem olid hädas nemad, kuid kolm ebaõnnestunud avakäiku (millest ühe küll vastased teises liinis dubleerisid) + paar juhuslikku variatsiooni kallutasid kaalukausi lõpuks vastaste kasuks.

Poola vastu oli kaotus natuke teenitum, nemad olid meist tõesti jooksvalt natuke paremad, aga ka seal tegelikult midagi häbiväärset ei juhtunud (taas pidin ühe avakäigu otsuse õigesti tegema, seekord küll avakäija partnerina).

Igatahes paanikaks põhjust pole, võistkonnaliikmed omavahel tülli läinud pole ja jätkame protsessi.

Muidu saab rõõmustada soomlaste üle: lahtine võistkond on pärast kaheksat vooru liidrikohal (mh. on nüpeldatud ka mõndasid kõvasid). Kui nad on meist muidu „alati“ tagapool lõpetanud (vähemalt sellest ajast alates, mis mina koondises olen olnud), siis nüüd on nad äkki oma mängu käima saanud. Koistisel ja Leskeläl ikka tasub käia Eesti A-Liigas lakki saamas!

Budapest 2016 - 16. juuli

Meie elukoht on selles suhtes omapärane, et siin on keegi vist korteri kohandanudki suuremate gruppide vastuvõtmiseks – meil on 7 magamistuba ja mõned diivanid, nii et väidetavalt saab siia ära mahutada 24 inimest (kui kohati mitu inimest ühele asemele paigutada). Huvitaval kombel puudub telekas, mis tähendab, et jalgpalli tuleb vaadata arvutiga striimides, samuti sisuliselt puudub elutuba: st. ühisruum on pigem laiendatud koda koos kahe diivaniga. Asume ühe põhilise tänava ääres, mis tähendab, et akna taga on liiklust varahommikust alates ja pärast esimese öö üleelamist läks Ines apteeki ja varus kõigile kõrvatropid. Täna leidsid need sihtotstarbelist kasutamist ja kuigi kogu müra nad välja ei lülita, siis õnnestus magada suhteliselt hästi ja pikalt.

Esimene mängupäev on samuti selja taga. Alustasime kahe võiduga (Fääride ja Valgevene üle) ning kahe kaotusega (Austrialt ja Rumeenialt).

Kohe esimene matš Fääride vastu oli lükatud BBOsse (seega toimunu leiab vugraphi arhiivist: http://www.bridgebase.com/vugraph_archives/vugraph_archives.php). Mäng läks käima täistuuridel, esimesest seitsmest lepingust olid viis kontraga. Vastased ei olnud üliosavad ja kuigi ka enda mäng lonkas, sai nende agressiivsust mitmes kohas vääriliselt ära karistatud ja laekus suur võit. Seda hoolimata sellest, et (suure) slämmi asemel jäime me Leoga osamängu mängima: (2♦ Multi) – dbl – (3♣ NAT; NF) – 3♦. Mina arvasin, et see pakkumine on sundiv, Leo arvas, et see pakkumine ei ole sundiv ja pärast avakäiku panime 190 kirja.

Austria vastu oli tegelikult suhteliselt hea „töine“ matš, saime napi kaotuse. Valgevenest olime ka paremad, aga siinkohal oli meil õnne, kui näiteks vastane lasi meil 3NT välja sellega, et pidas lauda jäänud singelsoldatit kuningaks ja seega oma emandat ei mänginud. Rumeenia vastu see-eest oli üsna õnnetu matš, kuigi vahepeal jõudsime neile päris lähedale, siis paari viimase jaotusega viskasime 24 IMPi välja (väsimus lõi sisse?).

Kuna Sven liitub meiega alles täna õhtul, siis mängisime eilse päeva ja mängime ka tänase kahe paariga. Tuleb tunnistada, et see on siinses kliimas, mida Maarja nimetab „meeldivalt soojaks“ ja mina „rõvedalt palavaks“ üsna kurnav tegevus – mängusaalis (mis asub jalgpallistaadioni Groupama Arena, mis on vist Ferencvarosi pesa, ruumides) on temperatuur küll talutav, aga väljaspool seda tundub kogu aeg, et äike on õhus ja see roiutab päris korralikult. Igatahes tundub, et väga põhjalikke postitusi mul vähemalt esialgu teha ei õnnestu, sest mängudest vabal ajal ei ole küll erilist tahtmist oma ajusid liigutada. Võimalik, et millalgi kirjutan huvitavamatest jagudest päeva jaotusesse, aga see eeldab, et tekib aega ja energiat.

Täna ootavad ees Hispaania ning seejärel kolm medalikandidaati: Poola, Itaalia ja Iisrael, nii et tuleb raske päev.

Allpool siis paar pilti kotkaskulptuurist, mis kaunistab staadioniesist. See näeb minu arust täitsa uhke välja.

Budapest 2016 - 15. juuli

Homme hakkavad Euroopa meistrivõistlused bridžis. Meie jõudsime kohale juba täna ja vähemalt reis oli üks paremaid, mis on olnud – kügelemisaega jäi üsna  minimaalselt: Tallinn-Helsingi lennu pealt sai lihtsalt jalutatud Helsingi-Budapest lennule hetkegi peatumata. Ja huvitaval kombel jõudsid õigeks ajaks Budapesti ka meie kohvrid.

Tallinn-Helsingi otsa peal juhtus selline asi, et saime lennukit jagada presidendiga. Nimelt kui inimesed olid juba maha istunud, siis palus kõigepealt stjuardess eelviimases reas istunud naisterahvastel nihkuda rea või kaks ettepoole – ja ma poleks sellest midagi arvanud, kui selle peale poleks mu kaadrisse (mina jäin selle käigus lennukis tagumiseks istujaks) ilmunud pitsides ja satsides, vabandust, uhkes mundris, sõjaväelane – vaatasin asja huviga ja peagi hiilis ka THI tagumisele istmele. Ülejäänud lennukitäis magas selle vist üldse maha…

Esimene päev Budapestis läks sisseelamiseks – käisime mängukohas, tutvusime marsruudiga ja käisime väljas kõrtsis jalgpalli vaatamas. Kui Eestis minu teada ei ole enam järel asutusi, mis on põhimõtteliselt joomaurkad, vähemalt mitte avalikult tänava ääre

s, siis Budapestis oli üks selline olemas: jooki pakuti, aga söögiks vaid mingeid kõrsikuid. Testisime siis Maksiga õllesid, Ines-Maarja proovisid veini. Tulemused: õlu oli külm, lahja ja igav, vein oli seal ka selline, et tema suurim potentsiaal on tulevik äädikana. Poolajal võtsime oma seitse asja ja liikusime mõnikümmend meetrit edasi mingisse Itaalia söögikohta, kus süüa anti hästi. Õlle asjus ma ilmselt tegin natuke ebadiplomaatilise liigutuse, et kui kelner tundis huvi, kas „ungari õlu?“, siis ma teatasin südamerahuga „Tšehhi oma, kui võimalik“.

Meie elukohast (kesklinna piiril) mõne minuti tee kaugusel leidsime lastekirjandusest tuttava tänavanime ja ka mälestustahvli Laszlo Pappile, kelle puhul tekitas kahtlusi nime ees leiduv sõna dr. Ungarikeelne Wikipedia annab lisaks tuntud poksijale veel viited kaheksale sellenimelisele tegelasele (+4 ühe p-ga perekonnanime lõpus), aga eluaastad ei klapi neist ühegagi.

Tundmatu Laszlo Papp'i mälestustahvel

Pal-tänava poisid

2015 september-november - tagasivaade JmG bridžikursusele

Sellel sügisel oli mul võimalik tegeleda bridži õpetamisega tavapärasest erinevas kontekstis. Nimelt oli Jõgevamaa Gümnaasiumis ühe valikainena tunniplaanis „bridži algkursus“. Kursus ise polnud seal esimest korda – kevadel oli üks selline juba toimunud, läbi viis seda kooli direktor, osales ca kümme inimest, kes kursuste perioodil olid küll väga aktiivselt BBOs mängimas, kuid pärast seda kadusid (ühe erandiga) täiesti ära, nii et neid ei olnud võimalik saada mängima ei klubisse, BBOsse ega juuniorturniiridele – aga esmakordne oli selline kogemus minu jaoks. Siin postituses siis üritan kokku võtta, mis seal toimus, mis kukkus välja hästi, mis halvasti ja mida ma ise selle käigus õppisin.

Kõigepealt natuke kursuse ülesehitusest:

Valikainete valimine käis koolis „turu“ põhimõttel – ühel päeval korraldati kooli aulas erinevate õppeaasta jooksul esinevate valikainete tutvustus (neid oli 50+) ja seejärel oli õpilastel paar päeva aega, et endale sobivad välja valida. Järgmisel esmaspäeval ootaski mind e-mail õppejuhilt sõnumiga „grupp on koos, täna algab“. Ma küll olin arvestanud paaripäevase reageerimisajaga, aga õnneks on elus juba piisavalt palju tutvustamisloenguid peetud, nii et võisin lihtsalt kohale sõita ja pihta hakata.

Gümnaasiumist registreerus 11 inimest ja kuna Ülis oli varem küsinud, kas ta oma tütre ka mulle võib saata, sobis see ideaalselt, saigi täpselt kolm lauda kokku. Nagu hiljem selgus, oli osa rahvast entusiastlikum ja osa „mitte-nii-entusiastlik“ – ühesõnaga üsna ootus- ja tavapärane kaader. Kuna kursus oli tunniplaani osa, käisid ka „mitte-nii-entusiastlikud“ kohusetundlikult kursuse lõpuni mängimas. Üldiselt olid noored toredad ja õhkkond väga positiivne, ning selle kursuse läbiviimine andis mulle väga palju häid emotsioone.

Kokku oli mul kursusel kasutada 18 75-minutilist tundi. Kuna oli võimalik valida, kuhu perioodile ja millistele päevadele ma need sooviksin paigutada, ehk siis valik oli kas teha kaks korda nädalas ühel trimestril või kord nädalas kahel; otsustasin, et parim on kohe septembrist pihta hakata ja mängida kaks korda nädalas (esmaspäeviti ja neljapäeviti). Kursusele lisandus ja jätkub ka pärast kursuse lõppu neljapäeviti ka huvialaring. Neljapäev sai välja valitud väga proosalisel põhjusel – neljapäeviti käib koos ka Jõgeva bridžiklubi ning ma leidsin, et kui juba bridži pärast Jõgevale tulla, siis võiks ju seda ära kasutada, et klubis mängida. Lisaks on see hea variant, et ringist mõni entusiastlikum käsi kaasa võtta: treenerite seminaridel rõhutati, et seotus kohaliku klubiga on tähtis, et algajad ka mängima jääksid – ning kuna esialgu on nende tase suhteliselt madal, vajavad nad eriti algusperioodil keskmisest rohkem mentorlust ja julgustamist. Kuigi mulle olnuks isiklikult mugavam kursuste jaoks mõni muu periood võtta (alustasin tööd ka omandatud haridusele vastaval ametikohal, st. ajalooõpetajana), valisin toimumisajad ennekõike lähtudes strateegilistest kaalutlustest. Septembris ja kaks korda nädalas alustamine oli plaani võetud sellise mõttega, et noored oleksid oktoobri lõpuks – novembri alguseks piisavalt pädevad, et saaksid ka „võõras“ seltskonnas mängimisega rahulikult hakkama. Asja idee oli nimelt selles, et sel ajal toimuvad kaks üritust, kus algajad saavad koos viibida ja aega veeta ka teiste bridžinoortega – ehk siis Reaalkooli laager Imaveres ja Druvas Duzis (Läti juunioride meistrivõistlused).

Kursuste üldiseks lähenemisviisiks võtsin eesmärgi, et anda üldine ringvaade võimalikult paljudest erinevatest bridžiga seotud aspektidest. Metodoloogiliselt leidsin, et mida rohkem nad mängivad, seda parem. Nagu elu on näidanud, siis igal oma algajate kursusel õpetan ma niikuinii järjest vähem teooriat ja lasen rohkem mängida, ning sellist lähenemist soovitasid ka treenerite seminaril jagatud juutide materjalid – nad arvasid, et 90-minutises tunnis võiks seletamisaega olla maksimaalselt 15 minutit. Nad tegelesid küll noorematega kui mina – 11-13 aastastega, kuid minul oli aega kasutada natuke vähem. Seega panin paika üldise plaani, et tunni alguses piirdun põgusa teoorialoengu paari aspekti kohta ning enamuse ajast peab kuluma mängupraktikale. Kuna bridžimängija „küpsetamine“ nõuab suhteliselt palju aega ja nagu elu näitab, siis kursus kedagi hästi mängima ei õpeta, see tuleb isiklikust huvist ja mängupraktikast; sättisin enda jaoks kursuse põhilisteks eesmärkideks:

A) Inimestel peab olema tore – st. mänguga peavad kaasnema positiivsed emotsioonid

B) Mänguprotseduur ja tempo võiksid olla suhteliselt kiired – st. et inimesed ei oleks kramplikult kinni selles, et nad peavad „õigesti“ mängima, vaid et nad söandaksid midagi proovida, mitte ei kõhkleks kogu aeg.

C) Eesmärgiks on, et võimalikult paljud kursustel käijad jääksid ka edaspidi bridži mängima: st. ideaalis hakkaksid nad käima turniiridel ja haakuksid juunioride seltskonnaga.

See oli siis ettevalmistusfaas – reaalses tegevuses kukkusid mõned asjad välja paremini ja mõned halvemini ja altpoolt saab siis lugeda minu hinnangutest erinevatele kursuste aspektidele. Kuigi ilmselt on vara asjale päris lõplikke hinnanguid anda, leian ma siiski, et lõppenud kursused võib lugeda korralikuks õnnestumiseks.

* Õpilaste varane „väljasaatmine“ – ehk siis Imaverre, Druvasse ja Jõgeva kluppi mängima organiseerimine on õnnestunud. Kaks noort käisid nii Imaveres kui Druvas mängimas ja tundusid asjadega suht rahule jäävat ning praeguseks hetkeks on Jõgeva klubisse jõudnud juba neli septembris alustanut. Kirsiks tordile võib muidugi lugeda selle nädala (26. novembri) klubi tulemused: mu algajatele – üks paaris minu, teine Mirjamiga – laekus sealt kaksikvõit. Lisaks on entusiastlikumad kaasanud ringitundidesse ka oma tuttavaid. Üldse on hea, kui on võtta mõni osavam või vähemalt natukenegi osavam inimene, keda algajale esimestel turniiridel paariliseks panna.

*Kaks korda nädala mängimine on hea võte, sest hoiab inimesed pidevamalt mängu juures – kes loobub, loobub niikuinii, aga kellel on huvi, saab seda aktiivsemalt arendada. Kui mul eelmisel aastal tundus, et HTG ringis on kaks korda nädalas ikkagi palju, ühest korrast piisab (sest kui keegi ei saa käia ühel päeval kahest, võib tal tekkida tunne, et pole üldse mõtet käia), siis sel aastal kord nädalas HTG-s mängimine on ikkagi osutunud pigem läbikukkumiseks, nii et kui seal järgmisel aastal jätkame, siis ilmselt tuleb ikkagi kavva võtta kahel korral nädalas mängimine – lihtsalt kui see ainuke päev vahele jääb, jääb kontakt liiga hõredaks.

*Metoodiline põhimõte „learning by doing“ – ehk siis vähe teooriat ja palju mängu, oli minu hinnangul samuti õige, kuid siinkohal ma ilmselt oleksin võinud üht-teist paremini menetleda. Oli näha, et teatud asjad, mida ma pidasin väga lihtsateks (ennekõike avapakkumiste leidmine) ei olnud seda teps mitte ja valmistasid/valmistavad kohati üllatavalt suuri probleeme. Nii et kui ma järgmine kord  midagi sellist teen, kärbin „kava“ veelgi. Arvestades, et keerulisemad kontseptsioonid niikuinii väga selgeks ei saa, on mõistlik tõmmata need kokku ja vähemalt algkursuses loobuda „üldisest kogu mängu hõlmavast ülevaatest“, vaid pühendudagi ainult mängimiseks hädavajalikule raamistikule ning primitiivsete mänguvõtete õpetamisele.

*Kui juutide soovitused olid alguses üldse mitte pakkumist õpetada, vaid piirduda minibridži „pakkumisega“ ning õpetada kaartide mängimist, siis mulle see variant hästi ei sobinud. Nagu eelpool mainitud, oli mu eesmärgiks saada inimesed võimalikult ruttu bridži mängima – ja see ei ole võimalik ilma pakkumiseta. Seega pärast mänguprotseduuri õppimist esimesel korral pühendasin paar tundi pakkumisele ja siis hakkasin rääkima kaartide mängimisest ning hiljem võtsin veel paar korda pakkumised sisse. Ma arvan, et see lähenemisviis oli õige – või vähemalt sobis kokku minu eesmärkidega.

*Mida ma kehvasti tegin, oli see, et oleksin võinud/pidanud rohkem ülesandeid koduseks tegemiseks andma – aga kui ma tuvastasin, et inimesed neid niikuinii väga teha ei viitsi (ja kohati teiste pealt teevad), leidsin, et ka mul pole mõtet liigselt nahast välja pugeda. Siinkohal tuli mängu ka see, et uues põhitöökohas oli mul alguses sisseelamisega seotult ka rohkem energiat ja aega kohanemise all kinni. Ilmselt pidanuks olema järjekindlam ja nõudma natuke rohkem.

*Sama teema on näitejaotustega – alguses üritasin ma küll silmas pidada põhimõtet, et inimesed peaksid mängima läbi neid asju, mida nad parasjagu õpivad, kuid käsitsi dubleerimine on aja- ja töömahukas. Ma lootsin kasutada selleks jaotustemasinat, kahjuks aga andis Ülise käsutuses olev aparaat otsad. Seega läksid mängitavad jaotused suhteliselt vara ikkagi juhuslikuks ja ma lootsin silma peal hoida jooksvatel sündmustel, et neid siis käigu pealt korrigeerida. Nii et kuigi siinkohal oli paljuski tegu paratamatusega, peaks võimaluse korral kindlasti kasutama ettevalmistatud jaotusi.

*Mänguvõtete puhul tuleks alustada ainult väga konkreetsete asjadega ja esialgu mitte anda neile võimalusi mänguplaani valida – algajad ei suuda neid hallata. Näiteks trumbiga lepingus õpetada esimese asjana selgeks, et „korja ära vastaste trumbid“. Kui see on käes, siis liikuda edasi seisude juurde, kus see ei ole mõistlik. Praegu ma üritasin anda mitmeid variante, aga kuigi see on teoreetilisel tasemel õige, siis õpetamispraktiliselt tekitab see pigem segadust. Huvilised jagavad ilmselt praktikas ette tulevate seisude (või pärastise seletamise põhjal) ära, et vahel on mõistlik ka midagi muud teha, aga „reakäpale“ ilmselt piisab baasteadmistest. Lõikus on asi, mille omandamine nõuab ka üllatavalt palju vaeva. Ma ei hakanud seletama sundidest ja sissevisetest, aga tundub isegi, et peetamine on natuke liiga palju.

*Pakkumissüsteem. Siin ma arvan, et ma olen põhimõtteliselt õigel teel, kui õpetan süsteemi, mille põhjaks on Ranna-Ruutu koos 14-16 1NT-ga ning kogu teine kõrgus on poolblokid. See tähendab, et igale jõuvahemikule on väga konkreetne avapakkumine. Teine hea põhimõte on mängida 2/1 FG.

Need mõlemad tähendavad, et väga lihtne on peale saada geimisundiv pakkumisjärgnevus (vähemalt teoreetiliselt, alguses kipuvad algajad suht suvalistes kohtades passima, kui nad ei täpselt ei tea, mida teha). Üks suurem probleem siiski on: inimestel on psühholoogiliselt raske avada 1♦ kui neil on ristimast või ühtlane leht. Seega võib ikkagi kaaluda 2♣ avapakkumist avangujõu ja 6+♣-ga teha ja võib-olla isegi 2♦ samasuguseks viia, ning käsitleda 1♦ avangut kui pakkumist „0NT“. Aga ma arvan, et sellel pole siiski mõtet.

*Omaette küsimus on see, et mida teha 1NT järel. Ma olen alati olnud arvamusel, et parem on õpetada ülekandeid, kuid praegusel kursusel selgus, et see tekitab suhteliselt palju segadust. Üldiselt tunnevad inimesed ära, kui see 1NT järel teha (või pärast paari katastroofi jääb meelde) – kuid milles on probleem, on see, et nad hakkavad kahtlustama ka muudes seisudes, et „äkki nüüd oli ülekanne“, sama häda on ka Staymaniga. Seega arvan ma praegu, et õppimisfaasis võiks ülekannetest pigem ikkagi loobuda ja tutvustada neid sel hetkel, kui algaja „välja saata“ – soovitatavalt siis kellegi osavamaga. Kui üldine pakkumisprotseduur ja jõubalansid on paigas, siis saab neid väga hästi treenida ka kahekesi.

*Punktiarvestussüsteem. Ma panin nad kohe algusest mängima turniiri punktiarvestuse mittetsooni variandiga (ehk siis kohandatud Chicago). Ma arvan, et see oli hea mõte: seni üldiselt kasutatud roberi punktiarvestussüsteem ei rõhuta geimide pakkumise vajadust piisavalt hästi ja rober üldse on (minu isikliku arvamuse kohaselt) aegunud ja väljasurev mänguvorm. Tsoonide tutvustamise jätsin üsna lõppu – ja no tegelikult oleks võinud selle ka ära jätta, aga ma tahtsin kursuse lõpetada individuaalturniiriga. See toimuski – osales 13 mängijat (kogu kursus + kevadisest kursusest üks huviline) ja õnnestus suhteliselt hästi. Mängisime 13x1 jagu ja turniir sai läbi umbes kahe tunni ja 10 minutiga.

*Mis puutub algajate haldamisse, siis ma leian, et õppimise ajal peaks lähenemine olema võimalikult seltskondlikku aspekti ja vähem võistlusaspekti rõhutav (nad leiavad ise endale rivaliteedid, kui nad laua taha maha istuvad), kuid huvilisemate jaoks tuleb kasutada lähenemist: „ruttu välja, leia neile osavam partner“. Ühesõnaga – umbes-täpselt see, mida ma korraldasingi. Selles suhtes on väga hea, et mul on olnud võimalik kasutada Tartu (ja kohati Tallinna) noori, kes on olnud heameelega nõus algajatega mängima. See tekitab sideme olemasoleva kommuuniga ja näitab, et on olemas noori, kes mängivad. Ühes bridgewinnersi artiklis oli mõttetera: „kui 40-aastane inimene otsustab hakata bridži mängima ja läheb kohalikku kluppi, on ta tõenäoliselt seal kõige noorem mängija ja nooruselt järgmine on ta 65-aastane isa“ – mõnes Eesti klubis see vist ka nii oleks –  aga noorte jaoks on vanainimeste üleküllus, pigem küll noorte puudumine, pigem peletav tegur, hoolimata sellest kui hästi need noortesse suhtuvad. Osavam partner on kasulik mitmes mõttes: esiteks hoiab tulemuse kontrolli all (ei tule silmapaistvalt kehv), teiseks saab jooksvalt õpetada ja kolmandaks hoiab ära õpetuste ülekülluse heasoovlikelt, aga kohati mitte väga hea pedagoogilise vaistuga vastastelt.

Võtaksin siis selle postituse kokku kõigepealt tänusõnadega oma õpilaste suunas, kes muutsid kursuste pidamise minu jaoks väga meeldivaks kogemuseks ning tänusõnadega ka kõikide inimeste suhtes, kes on olnud abiks sellega, et nendega mängimas on käinud. Lõpetuseks esitan üleskutse teistelegi, et nad võiks algajatega paaris mängimisega sagedamini tegeleda. Kuigi tulemused ja laua taga toimuv võivad alguses olla natuke šokeerivad, on bridži õpetamine tegevus, mis annab palju positiivseid emotsioone. Lihtsalt sa pead arvestama, kes on su partner, milline on ta olemasolev tase ja info vastuvõtuvõime ja millised on sellest tulenevalt eesmärgid.

Veel natuke bridžis toimuvast "puhastusest"

Nagu arvata oligi, ega kaks kolmandata ei jää - ja pole välistatud, et äkki juhtub veel midagi. 

Pikka aega käis kõmu veel ühe arvestatava paari üle, kes on uurimise all ja peagi vahele võetakse. Indrekuga arutasime, et kes see olla võiks, tema pakkus, et Saksa koondise paar Piekarek-Smirnov, mina pakkusin ühe Ida-Euroopa riigi mängijaid. Tänaseks selgus, et Indrekul oli õigus (kas oli tal parem sisetunne või oli ta kuulnud rohkem sahinaid kui mina) – http://bridgewinners.com/article/view/germany-to-withdraw-from-bermuda-bowl/

Sellega kaasnes huvitav seik – Saksa koondises mängima pidanud Welland-Auken on mõlemad esinenud vabandustega Boye Brogelandi suunas, keda nad vahepeal süüdistasid nõiajahis, väites, et nad on uurinud neid süüdistusi ja videomaterjali ning ei ole Piekarek-Smirnovi suhtes mitte midagi leidnud. Pärast ülalmainitud artikli avaldamist raputavad nad hoolega tuhka pähe, et kuidas nad võisid nii rumalad olla, kuna neil polnud mingit kahtlustusi. Selle peale mainis Thor-Erik Hoftaniska ühes (praeguseks bridgewinnersi poolt eemaldatud) kommentaaris, et tal „on väga piinlik Welland-Aukeni pärast, kes olid vägagi teadlikud tolle paari suhtes esinevatest kahtlustest (sest nad olid mh. sellest pikal rääkinud juba ammu), kuid siiski otsustasid nendega tiimis liituda. See on täpselt nagu nad mängivad bridži – „see kas töötab, või me kutsume kohtuniku!““.

Ahjaa, Fantunese kohta on tehtud lühikene kokkuvõttev klipp:

https://www.youtube.com/watch?v=TKe7gLTfaF8

Järgmised tipptasemel valemängijad kukkusid sisse

Suve lõpp on olnud väga tegus sohimängijate vahelevõtmise suhtes. Seekord on konksu otsa jäänud veelgi suuremad kalad – ehk siis Fantoni-Nunes. Nende poolt kasutatavatest võtetest on tuvastatud selline, et nad tegid avakäike nii, et pannes selle vertikaalselt lauale, näitas see pilti käidud mastis või kõrvalmasti puhul võimaluse korral singlit, muidu panid nad kaardi lauale horisontaalselt. Võimalik, et neil oli arsenalis veel võtteid (arvestades Schwartz-Fischeri juhtumit, siis miks hoida ainult ühte rauda tules, eks?), kuid see on videotõendite põhjal dekodeeritud. Aga iseenesest juba sellest piisab, et nimetatud paaril oleks metsik edu ülejäänute ees – eriti arvestades nende kasutatavaid Slavinski avakäike, kus väike kliber võis tähendada paarisarvu kaarte ilma pildita või paaritut arvu kaarte pildiga. Kombineerides seda värdsignaalist saadava teadmisega, oli tegemist põhimõtteliselt suurepärase krüpteeritud signaaliga – väljamängija ei tea piltide asukohast ega mastide pikkusest midagi, kuid partner on juba sammu võrra ees.

Kui Fischer-Schwartzi vastu ma ise mänginud vist ei ole, siis Fantoni-Nunese puhul on mul seniajani üldjoontes meeles jaotus 2011 Bonni Rahvuste Karikalt (see on Leo sulest ilmunud ka Bridžilehes). Mängisin nende vastu 3NT ja pärast loomulikku avakäiku pidi kaitse leidma ümberlülituse, et see taha võtta. Sama leping ja sama avakäik oli ka teises toas. Meie vastu „teadagi“ ümberlülitus leiti, teises toas ei leitud…

Fantunese „signaalide“ kohta leiab artikli siit:

http://bridgewinners.com/article/view/the-videos-speak-fantoni-nunes/?cj=first#cfirst

Tasub lugeda ka kommentaare, kus Meckwell leidis, et Slawinski avakäigud on muidu „unplayable“ (mängimatud), kui puudub selline lisainformatsioon – milles võib tal vabalt õigus olla, sarnastel põhjustel loobusime me Leoga noorte mängumeestena MUD avakäikudest. Ja teine kommentaar, mis võiks inimesi sundida peeglisse vaatama, on Nicolas Hammond’ilt, kes kasutas videokaamerat ühe suhteliselt suvalise Ameerika turniiri lindistamiseks, et jälgida mängijate kehakeelt ja käitumist – ja ta jõudis järeldusele, et see oli väga õudne.

Tsiteerin: „By bad, I mean if anyone saw the video of themselves playing they would be shocked. Some of the worst were the board members, nearly all long time players. The UI, body language, was terrible. Breaks in tempo etc. etc. Think next time that you play, think how it would feel if there was a video that would be on-line after the event.“  

(minu tõlge suhteliselt „puusalt tulistades“: „Öeldes „halb“ pean ma silmas seda, et kui keegi näeks oma käitumist mängu ajal, oleks ta šokeeritud. Hullemate seas olid juhatuse liikmed – pea kõik pikaajalise kogemusega mängijad: liikus hirmus palju illegaalset infot: kehakeel, mõttepausid jne. Järgmine kord kui mängid, mõtle kuidas sulle tunduks, kui video sellest ilmuks pärast turniiri internetti.“)

Igatahes mida see tähendab bridžile? Ühest küljest on see kahtlemata halb, kuna ala reputatsioonile sellised skandaalid kindlasti kasuks ei tule. Teisest küljest on hea, et sellised inimesed on vahele võetud – see on hoiatuseks ka teistele võimalikele valemängijatele, kes teavad nüüd, et inimesed on muutunud valvsamaks ja nende maneerid laua taga jäävad lindile - selles suhtes on tehnoloogiline progress tõeliselt abiks olnud. Ning kuna bridžikommuun on avastanud crowdsourcingu (st. kui videosid vaatavad paljud inimesed, siis kellelegi ikkagi midagi varem või hiljem silma jääb), siis see ilmselt peaks omama pidurdavat efekti. Kuigi ma ei ole nii naiivne, et arvaksin, et KÕIK värdjad on praeguseks vahele võetud, aga see on juba suur samm edasi. Nagu ma world class expertide kommentaaridest aru saan, skahtlustatakse veel mõnda paari, kes ei ole küll sellise kaliibriga - ja kelle nimesid hetkel välja ei ole käidud. Mu enda sisetunne ütleb, et üks võimalik selline paar läks ca 5 aastat tagasi laiali - igatahes nemadki olid kõige kõrgemas tipus (Euroopa ja maailmameistrid) ning lõpetasid järsku mängimise (õigemini jätkasid uute partneritega), kusjuures ka nende tugevaim külg oli kaitses istumine - vähemalt nii väitis Vallo tehtud statistika. Ma kahtlustan, et ka neile saadi millegagi jälile, aga kohalik föderatsioon otsustas skandaali vältida ja pani neid ultimaatumi ette. Samas - ma ei saa midagi tõestada ja võimalik, et ma eksin, ning minus räägib ainult kadedus. 

Laupäeval Lätis tuli kohalikega jutuks Fantunese vastu tõendite kogumine ja jõudsime tõdemusele, et ilmselgelt suur raha toob kaasa suuri probleeme – varem või hiljem lihtsalt peab leiduma keegi piisavalt osav ja ahne, kes valemängu abil üritab kõike võita (tippsportlaste loomus on juba selline).

Ma jään endiselt oma ennustuse juurde, et mingi hetk lahutatakse tippbridž „tavabridžist“ vähemalt tiitlivõistlustel sel moel, et partnerid ei viibi enam samas ruumis või vähemalt puudub neil igasugune nägemiskontakt (st. põhimõtteliselt hakkavad mängima tahvlitel).

Mis puutub „tavabridži“, siis sotsiaalse mänguna eriti midagi ei muutu. Amatööri tasemel, isegi väga hea amatööri tasemel nagu on Eesti tipp, pole erilist stiimulit selliseid „peeneid võtteid“ välja töötada – kuigi kahtlemata on inimesi, kes (au)ahnusest seda kindlasti teevad. Seltskondliku ajaviitena on mäng endiselt tore ja kui mulle ka peaks hakkama kunagi tunduma, et asi kipub turniiridel kahtlaseks minema, on mul alati võimalus neil käimine lõpetada ja mängida seltskonnabridži. Õnneks on mu lähikonnas Tartus palju toredaid bridžikäsi, kes on meeldivad inimesed, mängivad täiesti hästi ning ma ei pea neid kahtlustama petuskeemide väljatöötamises.

Ülevaade bridžitreenerite seminarist 2015 juulis Tromsös

Juuli lõpus käisin ma bridžitreenerite seminaril Tromsös. Nüüd on seminari materjalid netis üleval - http://www.eurobridge.org/ebl-coach-seminar.aspx - ja käes paras aeg sellest üritusest ka kokkuvõte kirjutada. Kui mul midagi olulist vahepealse ajaga ära on ununenud (ma miskipärast ei suuda enam leida seal tehtud kirjalikke märkmeid, mida küll teab mis palju polnud), siis loodetavasti suudavad seal kaasas olnud Rasmus Maide ja Manglus Lember mind kommentaarides täiendada.

Ürituse fookus oli noorte mängijate leidmisel ja õpetamisel ja kava järgi jagunes see nelja sessiooni:

1. Kursuste ettevalmistamine.

2. Reaalne õppetöö.

3. Kuidas noored regulaarselt kluppi mängima saada

4. Kuidas noori leida ja nendega ühendust pidada.

Praktikas see küll päris täpselt nii välja ei kukkunud, aga siin on siis ülevaade, mis toimus ja mida räägiti:

1. Kursuste planeerimine.

Esimese ettekande tegi Euroopa Bridžiliidu juuniortoimkonna juht Mikael Melander (Rootsi). See keskendus bridžikursuste planeerimisele. Midagi kapitaalselt põrutavat sealt ei kuulnud, rõhk oli sellel, et „tee detailne plaan“. Kuid arvestades meie kohalikku bridžikursuste praktikat, mille ilmselt võib kokku võtta sõnadega „teeks midagi ja vaataks, mis saab“, on seegi ilmselt päris kasulik meeldetuletus. Melanderi ettekande põhipostulaadid olid järgnevad:

A) Valmistu juba väga kaua ette. Ta pakkus välja, et pool aastat varem on paras aeg ettevalmistustega alustamiseks, siis jõuab detailid paika saada. Planeerimisfaasis peaks saama vastuse küsimustele: kus ja millal kursus pidada, kust saab varustuse/materjalid, kes õpetab, kuidas teda finantseeritakse.

B) Seo asi kohaliku bridžikommuuniga – nt. hangi vabatahtlikke väikeste ülesannete täitmiseks. See elavdab kohalikku skeenet ning samas suurendab kohalikus klubis huvi uute käte vastu.

Nagu hiljem Iisraeli kolleegid mainisid, siis sageli ei ole „vanurid“ esialgu eriti huvitatud, et noored tuleksid kluppi mängima (kuna nad on kohati kärarikkad ja esialgu mängivad nagu jumal juhatab jms). Samas vabatahtlike kasutamise kohta reaalses õpetamistegevuses olid nad väga skeptilised.

C) Tee plaan, kui palju ja mis vanuses juuniore sa tahad oma kursustele ja mis neist edasi peaks saama?

D) Eesmärk ei peaks olema mitte suur osavõtt kursustest, vaid see, kui mitu neist hakkab regulaarselt klubis käima.

E) Kommunikeerumine – kuidas juuniorid üles leida. St. mõelda läbi sidekanalid.

Üldiselt see läheb ilmselt „tunne oma kundet“ teemasse, aga Melander arvas, et parim värbamiskanal on võrkturundus – st. hangi tuttavate lapsi jms. Sellele sekundeeris taanlane Dennis Bilde, kes ütles, et neil ongi väga suur osa mängijaid „mitmenda põlve“ bridžimängijad. Eesti olukord on pigem selline, et bridžimängijad ei suuda oma lapsi mängu juurde suunata.

G) Eelarve tegemine. Korraldaja (klubi, liit) peaks vajadusel olema valmis kasutama kursuste läbiviimisel ka oma vahendeid, kuna seda tuleb käsitleda investeeringuna tulevikku. Kalkuleeri erinevate sammude kulud ja see, kuidas oma sõnumit levitada ja tähelepanu äratada.

/Siinkohal väike lõbus vahepala: Melander üritas seda illustreerida sellega, et hotelli saabumise päeval saatis mõnedele seminarist osalejatele hotellituppa väikese marmelaadisarnasest ollusest hiirekese. See pidi olema selleks, et inimene hakkaks juurdlema, et kes ja miks talle selle hiire saatis jne., ning seetõttu olema huvitatud ja tähelepanelik. Üks neist adressaatidest olin mina – aga ma pean tunnistama, et minu puhul tabas seda aktsiooni hale läbikukkumine. Ma panin hiire nahka ja rohkem sellele ei mõelnud, kuna ma lihtsalt eeldasin, et see oli hotellipoolne „tere tulemast“ kingitus/

H) Vastutajad: kes teeb mida? Leia kindel inimene, kes vastutab registreerimise eest, kindel inimene kes korraldab organiseerimist jne.

I) „Müü ennast“ – st. tunne oma kundesid, seostu nendega, ole avatud jne.

/Minu märkus: bridž on küll hea mäng, aga sellest ei piisa. Inimestel peab lisaks vaimsele väljakutsele ka lõbus olema!/

J) Analüüsi toimuvat – mis töötas hästi, mis halvasti ja miks. Järgmistel kordadel on see info kasutamiskõlblik, et paremini teha.

2. Reaalne õpetamistöö.

Teine osa oli ilmselt kursuse kõige huvitavam – seal rääkisid Iisraeli juuniorbridži koordinaatorid Gilad Ofir ja Moshiko Meyouhas sellest, kuidas on üles ehitatud nende „uue sugupõlve“ programm. See programm on nüüdseks töös olnud ligi 30 aastat ja keskendub 10-12 aastastele noortele, õpetades neid esialgu minibridži kaudu – esialgu tuntava rõhuga kaartide mängimisele. Programmis on neil 30 kooli ja bridžitunnid on suudetud sisse saada kooli regulaarsesse tunniplaani. Ning väidetavalt on neil nüüd juba võimalik valida, kui kool ei paku piisavalt häid tingimusi, siis nad ei saada oma õpetajat lihtsalt sinna. See on Iisraeli bridžisüsteemi esimene aste – sealt korjatakse välja andekamate grupp ja tollest omakorda tipud (juunioride koondise tasemel), kellega tegeletakse juba eraldi. Meie võimalused hetkel küll selleni kindlasti ei küüni, aga väidetavalt olevat ka nemad suhteliselt tagasihoidlikult alustanud.

Tähtis on, et föderatsioonil oleks olemas kindel persoon, kelle kaudu info liigub, kes ühest küljest projekti koordineerib ja teisest küljest oleks „goto“ persoon, kellega saavad huvitatud ühendust võtta. Iisraelis on selleks Moshiko Meyouhas, kes on selle nimel täiskohaga föderatsiooni palgal. Tema eesmärgid on:

Bridži „müümine“ haridusstruktuurides ja kohalikes omavalitsustes.

Õpetajate infrastruktuuri haldamine ja tugevdamine.

Võistluste korraldamine ja noorte sidumine kohalike klubidega.

Lahenduste otsimine, kuidas väljakukkujate arvu vähendada ja talentide suunamine edasi.

Iisraeli turundusstrateegia

on selline, et programmi valitavad koolid üritatakse leida bridžiklubide lähedalt – et oleks olemas infrastruktuur, kuhu lapsed edasi saata. Sihtida tuleb kooli direktorit – ja seda mõjukate inimeste (mõni töötaja või mõjukas lapsevanem) kaudu. Üldiselt soovitati näiteks skautida direktoreid Facebooki kaudu ja leida mõni ühine tuttav, et luua sidekanal. Esialgu on tähtis jalg ukse vahele saada ja küsida isegi mitte pääsu tunniplaani, vaid näidistundi. See tutvustav tund on noorte värbamisel võtmetähtsusega – seal tuleb luua noortele tunne, et nad tahavad bridži mängida – ning kui noored on huvitatud, siis saab kursusest edasi rääkida. Sama põhimõtet kordas hiljem oma ettekandes üle ka tšehh Milan Macura. Kui ühte kooli on „pesa“ tehtud, siis saab seda kasutada tugipunktina – viidates sellele kui eeskujule ja kasutada koolidevahelist konkurentsi võistlussarjade jaoks.

Valmistudes kohtumiseks direktoriga on soovitatav end varustada materjalidega, mida näidata: et bridž on tunnustatud sport, mitte hasartmäng, millist kasu saavad õpilased sellega tegelemisest (sotsiaalsed skillid, otsuste vastuvõtmine jne.). Juutidel on olemas selle jaoks isegi spetsiaalne brošüür, mida jagada (selle näidis on materjalis olemas). Soovitatav on kaasa võtta mõni bridžijuunior. Kohtumise teemad peaksidki olema sellised: „mis kasu on lastel bridži mängimisest“, „millistes koolides seda veel tehakse“, „miks see peaks olema kooliprogrammis, mitte huvialaringina“, „milline on kooli panus“ (siinkohal on mõeldud õpetaja tasustamist – mis Iisraelis on jagatud kooli, föderatsiooni ja kohaliku omavalitsuse vahel). Viitepunktina soovitati kasutada malemängu – kuna malel on üldiselt parem renomee kui kaardimängul (hirm hasartmängude ees), siis sellesse suhtutakse reeglina vastutulelikumalt. Kuid bridžil on sotsiaalse mänguna ebasotsiaalse male ees suured plussid. Ilmselt meil küll ei töötaks selline asi, nagu juudid olid teinud, et kaebasid oma spordi katuseorganisatsiooni kohtusse, kui see neile vähem toetust andis, kui maletajatele (loogika oli siis sellest, et mõlemad on olümpiakomitee poolt tunnustatud mitteolümpiaalast mõttemängud ja neid tuleks võrdselt toetada. Mul pole õrna aimugi, kuidas Iisraelis spordi rahastamine sisuliselt käib).

Õpetaja isik on väga oluline – ta peab suutma noortega läbi saada ja neid kaasata. Soovitatavalt on ta ise noor või nooruslik. Nagu Meyouhas ütles – ole valmis, et sa pead olema oma õpilaste sõber, samuti pead sa esialgu valmis olema neil „käest hoidma“, eriti kui nad kluppi lähevad (tema soovitus oli nad ruttu kluppi saata – lapsed õpivad kiiresti – aga keskmiste tulemuste saamine võtab aega vähemalt pool aastat) ja mängu juurde tagasi tooma, kui neil motivatsiooniga raskusi tekib. Loomulikult peab ta olema sobivate bridžiõpetaja skillidega ja võimeline programmist kinni pidama. Iisraelis on olemas bridžiõpetajate jaoks konkreetne kommuun, kus nad õpivad spetsiaalselt lastele õpetamist ja vahetavad oma kogemusi ja nõuandeid. Õpetaja eesmärgid ongi ennekõike entusiasmi ja ambitsioonide sisendamine.

Vabatahtlike kasutamise suhtes olid juudid väga skeptilised. Esiteks tasuta töö on tasuta töö, teiseks puudub võimalus vabatahtlike taset kontrollida ja kolmandaks ei saa neilt ka midagi nõuda. Kui vabatahtlikul entusiasm lahtub ja asi üle viskab, siis jääb sinna järgi auk.

Mõned olulised märkused veel:

Oluline oleks, et grupi suurus oleks vähemalt 12 last, sest väljakukkujate arv on ülisuur (seda toonitasid ka mitmed teised bridžiõpetajad – ja eks ka meie kogemus on vastav).

Väga tähtis on see, et tunni jaoks oleks jaotused ette valmistatud – et lapsed mängiksid läbi seda, mida nad just õppisid.

Tunni pikkus on 90 minutit – millest loengu pidamise osa ei tohiks olla üle 15 minuti. Tähtis on mängida.

Kasuta programmi õppevahendeid (need vahendid on olemas ka ülalviidatud netileheküljel) –

Jaga väikseid preemiaid.

Tempo hoia rahulikuna ja paku lisaks bridžile välja ka kõrvaltegevusi, mis hoiaksid vaimu värskena.

Iisraeli süsteemis alustavad koolid samal ajal, mis tähendab, et õpilased on enam-vähem „võrdselt haritud“ ning seega saavad võistelda omasuguste vastu. Süsteem on üldse väga võistluslikkusele üles ehitatud. Neil on aastas viis suuremat üleriigilist võistlust, viimane kord oli osalejaid olnud pealt 700 ja umbes iga kümnes sai mingi auhinna.

3. Juunioride laagrid.

Kolmas ettekandja oli Karlis Rubins (Läti). Tema ettekande esimene osa puudutas seda, et järgmisel aastal toimub juuniorpaaride EM Liepajas. Selle kohta teen mingi hetk asjassepuutuvatele isikutele eraldi teavituse. Teine osa puudutas juuniorlaagrite organiseerimist. Kuna meil hetkel sellist plaani ei ole, siis seda ka lähemalt hetkel ei puuduta, aga kui mingi kava tekib, siis Läti (samuti Tšehhi) omab nendega suht suurt kogemust ja sealt saab nõu küsida.

Paar pointi ainult: lätlased on leidnud, et 100% tasuta asi ei tööta hästi, mingi omaosalus peaks olema (neil on 25%) ja et see vajab teatavaid kooskõlastusi vastavalt seadus(t)ele. Üldiselt võis temast (ja Milan Macurast) aru saada, et see on väga hea vahend, et noori mängimas hoida – kuna see loob sotsiaalseid sidemeid, kuigi otseselt uusi mängijaid see eriti juurde ei too.

4. Kokkuvõte

Viimase korralise ettekande tegi Milan Macura. Põhimõtteliselt kordas see mitmes mõttes üle eelnevaid. Tema rõhutas entusiastide tähtsust – kui pole entusiaste, siis kaovad ka noored. Tšehhidel oli oma kogemus koolidega „bridžilaadse toote“ turundamises – nad lõid Prahas koolidevahelise võistluse lihtsustatud bridžireeglitega mängus, mida Milan nimetas „peaaegu bridžiks“. Ka tema rõhutas tutvustava loengu tähtsust, eelarve ja ajakulu planeerimist. Kuna üksi sa ei suuda kõike (võrdselt heal tasemel) teha, siis loo enda ümber meeskond – see muudab asja lihtsamaks.

Et noori mängu juurde (ennekõike turniiridele) meelitada, on abiks see, et seal oleks:

A) Hea õhkkond

B) Palju erinevaid kategooriaid (sellest tuleneb võimalus konkureerida „omasugustega“ ja samuti võimalus anda palju auhindu. Noortele meeldivad auhinnad. Samuti võib proovida kommide/snäkkide pakkumist).

C) Tee turniiril osalemine odavaks – noortel ei ole raha.

D) Turniiril võiksid kohtunikuks/korraldajaks olla juuniorid või äsjased juuniorid. See on vähem hirmutav ja nad on rohkem asjas „sees“ (siit mõttekoht Eesti Juunioride MV suhtes… Ma olen nõus järgmistel kordadel ise selle kohtunikuks hakkama). Sarnast mõtet toetasid veel mõned osalejad – point siis selles, et „juunioride koondislased tunnevad, et nad võlgnevad midagi föderatsioonile, samas kui open koondislased tunnevad pigem, et föderatsioon võlgneb neile“.

E) Alusta väikselt ja laiene

5. Muu:

Lõpuks järgnes vaba diskussioon, kus kõige rohkem ärgitas arutelu probleem, et tüdrukuid mängib vähe – kuigi kuvand bridžimängijast on sageli „vana tädike“, siis noorte seas tüdrukuid eriti ei ole, nad kaovad ruttu ja näiteks juunioride EM-il oli neid üsna napilt (osales üldse vaid 6 võistkonda ja neid ei olnud eriti ka teistes juunioride kategooriates). Siinkohal võisin ma südamerahuga püsti tõusta ja kommenteerida, et seda probleemi vähemalt meil miskipärast ei ole (meie juunioride edetabeli TOP-15s on 8 tütarlast). Eks seda võib mõelda, miks see nii on, aga ma arvan, et põhjus on algõpetuse väiksem võistluslikkus ja suurem sotsiaalsuse element.

Ilmselt ma millalgi teen jätkupostituse, kus jagan ka oma isiklikke kogemusi bridžiõpetajana, aga praegu on ilmselt sobiv hetk lõpetada. Kommentaarid ja soovitused on teretulnud ja kui Manglus või Rasmus oskab midagi lisada, mis neile seminarilt meeles on, aga praegu mu tähelepanu alt kõrvale jäi, siis tehku seda!

Eesti bridžis kõik vanaviisi, maailmas aga lendas sõnnik ventilaatorisse

Nädalavahetusel toimus Eesti bridžikoondise valikvõistluste finaaletapp ja põhimõtteliselt võib öelda, et „eriti midagi ei juhtunud“ – koondise edetabeli esineliku moodustasid traditsioonilised neli paari, seekord järjekorras:

1. Oja – Maripuu

2. Karpov – Laanemäe

3. Luks – Naber

4. Sester – Levenko

Hakkasin huvi pärast vaatama, millal oli viimati koondise valiku edetabelis esinelikus keegi väljaspool nimetatud kaadrit ja jõudsin aastani 2007, kui neljandal kohal paiknesid Triškin – Dalberg (tõsi, tol aastal ei mänginud Oja-Maripuu koos). Ning kuna minu hinnangul ei ole aastal 2015 enam tegemist sellega, et nimetatud paarid oleks hästi kõvad, võib hetkeseisu kokkuvõtvalt hinnata sõnaga „stagnatsioon“.

Kui Eesti bridžis toimub hetkel rahulik loksumine, siis maailma omas on see-eest põrgu lahti. Viimased nädal-poolteist on kõik foorumid ummistatud suuremat sorti skandaalist. Kuna koondise valikturniiril selgus, et kohalikud mängijad sellest suurt midagi ei tea, siis lubasin, et teen toimuvast maakeelse kokkuvõtte. Ise ma asjadega kuidagi seotud ei ole – aga tüüpilise eestlasena oman selle kohta üsna tugevat arvamust (mille lisan postituse lõppu). Siin see lugu on, detailidesse ma väga ei süüvi.

Asi sai alguse sellest, et Norra staar Boye Brogeland teatas, et tema ja kolm tema võistkonnakaaslast – Espen Erichsen, Richie Schwartz ja Allan Graves loobuvad viimase kahe aasta jooksul saavutatud tiitlitest (mh. Spingoldi võidust) ja sellega kaasnevast, kuna nende hinnangul on need saadud tänu nende kolmanda paari – Lotan Fischeri ja Ron Schwartzi poolt toime pandud valemängule. Huvitava kokkusattumusena toimus see just pärast seda, kui Brogelandi võistkond oli Fischer-Schwartzi omale tähtsa turniiri veerandfinaalis ühe IMPiga kaotanud – ja seda pärast kahtlast apellatsiooni.

Pärast seda on asi tuure üles kogunud – bridžifoorumid on täis kommentaare ja asja on hakatud lähemalt uurima ja kommenteerima. Sellele on pühendatud ka lehekülg www.bridgecheaters.com – ja kui seal kirjutatut refereerida, siis „world class expert community“ on suhteliselt veendunud, et Fischer-Schwartz tegelesid süstemaatilise valemänguga (ning tegemist on paariga, kes viimastel aastatel on võitnud väga palju), kasutadeks selleks näiteks jaotuskarbi paigutamist lauale, köhimist, veepudeliga opereerimist, lauas olles vastaste kaartide piilumist jms – ning tundub, et mõningatele paari manöövritele on videotõendite puhul ka jälile jõutud. Ilmselt jätkub saaga veel suhteliselt kaua – kuna protsess valemängijate vahele võtmiseks on suhteliselt aeglane ja konarlik. See viimane ongi ilmselt põhjuseks, miks Brogeland valis sellise lähenemisviisi. Detailide ja toimunuga võib igaüks end ise kurssi viia – ülaltoodud leheküljel on päris palju linke.

Mida mina arvan: usun Brogelandi. Mul on olnud Fischer-Schwartziga vaid väga põgusaid isiklikke kokkupuuteid, nad ei ole jätnud endast küll eriti meeldivat muljet, kuid tipptasemel bridžimängijate puhul ei ole ülbus just eriti harvaesinev joon, nii et ma eeldan, et mul puudub nende suhtes kallutatud eelhäälestus. Kuid selle paari maine on olnud väga halb juba pikka aega (bridgecheatersi peal on olemas nende pattude register) ja kui ma kevadel nägin bridgewinnersi foorumis pealkirja, et nad ei mängi Bermuda Bowlil Iisraeli koondises, siis esimene mõte, mis mulle pähe tuli, oli „ahaa, nad on vahele võetud!“. Ei olnud, selgus, et meie vana tuttav, Vytas Vainkonis, kes on vahepeal hakanud täiskohaga omanimelise võistkonna sponsoriks, oli valmis neile nii palju maksma, et nad loobuksid riigi esindamisest ja mängiksid tema võistkonnas teist turniiri. Ja kui tuli teade, et Brogeland soovib loobuda oma võitudest, kuna ta eeldab, et ta võistkonnakaaslased tegelesid valemänguga, siis oli nimetatud paar esimene, kes mulle pähe tuli. Ning lõppeks -  ÜheIMPine kaotus või mitte, kuid sellise radikaalse sammu astumiseks pidi Brogeland olema oma asjas ülikindel, sest sedaviisi pani ta mängu oma hea nime ja maine ning võib-olla riskima ka oma elu ja tervisega. Ilmselgelt on inimene, kes on nõus selliseid manöövreid korda saatma, egomaniakk ja mine tea, milleni ta on nõus oma kättemaksuhimus minema – väidetavalt olevat Norra politsei juba soovitanud Brogelandil igaks juhuks mõneks ajaks maapakku minna. Aga eks lugege toimunu kohta ja vormige oma arvamus ise. Igatahes minu prognoos on selline, et peagi hakkab bridžimäng maailma kõrgeimas tipus veel enam erinema „tavamängust“ – seda nimelt kasutatavate vahendite poolest (ma eeldan, et see läheb virtuaalsete abivahendite ja supervizorite silma alla).

Ahjaa, teine bridžiskandaal – aga peamiselt ameerikakeskne – on ka aset leidnud. Üht Ameerika tippmängijat, Mike Passelli süüdistatakse, et ta meelega rikkus jao pärast seda, kui ta oli seal saanud halva tulemuse. Selle kohta on ta ise avaldanud oma vaatepunkti siin: http://bridgewinners.com/article/view/the-whole-story/ , kuid kuna see ei ole nii intrigeeriv teema, siis sinna ma pole viitsinud väga end sisse kaevata (eriti kuna Schwartz-Fischeri lugu tuli kohe peale) ja mul puudub selle kohta oma arvamus.

Auhinnafondi suhteline suurus (väiksus) Võsu turniiril

Kuna treenerite seminari materjalid pole endiselt üleval (kui need niipea ei ilmu, siis teen kokkuvõtte mälu järgi), siis teen postituse hoopis teisel „lubatud“ teemal, ehk siis Viru Bridžifestivali auhinnafondist – või õigemini selle nappusest. Kuigi teiste rahakotis sorimine ei ole väga ilus, arvan ma, et juhtudel kui see puudutab ka mu enda rahakotti, on see siiski vabandatav. See postitus on kirjutatud sada protsenti mängija positsioonist lähtuvalt ja ei ole mõeldud nõudmise/soovitusena kuidas Võsu turniiri läbi viia, vaid pigem enda mõtete peegeldamiseks ja korrastamiseks, kui ma järgmisel aastal hakkan kalkuleerima turniiril osalemise mõttekust.

Ilmselt sai mu juurdlemine antud küsimuse üle alguse talvel, Läti võistkondlikel meistrivõistlustel, kui mu võistkonnakaaslane napsiklaasi taga imestas, et miks Võsu turniiril – mis on kohalikus mastaabis väga suur turniir – on nii väiksed auhinnad ja neid antakse väga vähestele paaridele. Tema väitel on sellest tingitud lätlaste napp huvi antud turniiri vastu (just for record, käesoleval aastal osales GP-l 3 Läti mängijat, mida on ikka üllatavalt vähe), isegi kui saada mingeid suht viisakaid kohti, siis juhul, kui sa ei võida esikohta, on auhind niivõrd väike, et ei tekita mingeid positiivseid emotsioone. Kehitasin õlgu, aga pärast selleaastast auhindade jagamist hakkasin sellel teemal uuesti mõtlema – ajendiks see, et kui näiteks GP-etapil 68 paari seas 2. koha saanud paar saab kahe peale vaid 5€ näkku rohkem kui nende sissemaksed ja võistkondlikul 22 võistkonna konkurentsis teine koht sai vaid 10€ näkku plussi, ei tundu mulle mängijana asi kuidagiviisi „õige“ – seda enam, et osavõtumaksud on kohalikus mastaabis suhteliselt suured (lisaks oli võistkondliku turniiri osavõtumaksu kogumise printsiip – mitte võistkonna, vaid mängija pealt - minu paarikümneaastase praktika kohaselt ennenägematu: see tähendab, et kui sul ei ole võimalik mängida kahe paariga, siis saad sa kahekordse tünga – maksad rohkem ja mängid vähem jaotusi) ning auhindu jagatakse välja väga vähe. Lõppeks - auhind peaks ju olema midagi sellist, millest sa rõõmu tunned!

Tegin väikese guesstimationi auhinnafondi suurusjärkude kohta osavõtumaksude suhtes. Numbrid ei ole ilmselt 100% täpsed, aga võtsin eelduseks, et

A) kõik osalejad maksavad osavõtumaksu (ja välja kuulutatud summa ulatuses)

B) juunioride eest kasseerivad korraldajad fondist maksimumi (st. 50%)

C) et mu auhinnarahade suuruse eeldamine on õige (esikohad on välja kuulutatud ja teiste poodiumikohtade suhtes on mul kas info otseallikaist või siis mõni üksik puuduv on tuletatav läbi guesstimationi)

Võimalik on ka mõni juhuslik näpukas, kuid suurusjärgud peaksid klappima.

Sain järgmised tulemused:

Tõe huvides tuleb veel lisada, et lisaks auhinnarahadele kvalifitseeruvad auhinnana veel mõned asjad. Mingite turniiride jaoks olid esikolmikule veel karikad ja medalid (mis ei ole kallis lõbu), samuti nädala kokkuvõttes olid auhinnad esikümnele (mis ei ole ka eriti kallis lõbu), mõned eriauhinnad ja esikohale SPA-pakett (mille tingimuste kohta turniirikorraldaja jaoks ma ei oska midagi arvata, kuid see on auhind mis huvitab ilmselt ca viit-kümmet mängijat 200st, kuna ülejäänutel pole reaalseid šansse konkureerimiseks kasvõi ajalistel põhjustel). Samas on ürituse koduleheküljel ära toodud kümmekond ürituse toetajat, millede kohta ma tean (ja eeldan, et see ei ole salastatud info), et ETBL toetas seda sel aastal 1500€-ga, tavapärase 1000€ asemel. Kuidas ja millega aitasid teised, selle kohta pole mul õrna aimugi, ja nagu ülalpool öeldud, ei ole ka mu eesmärk võõras rahakotis liigselt sorida, eks inimesed ise teavad, kuidas nad oma turniiri korraldavad: ilmselgelt on neil omad kulud, mis sel aastal oli seoses juubeliüritusega suuremad kui tavaliselt, mis seletab ka ETBLi ühekordset suuremat toetust.

Nagu näha, läks sissemaksudest auhinnafondi väga väike osa, erandiks on siinkohal „Tuesday Morning Sausage Fest“. Võrdluseks niipalju, et Tartu Uusaastaturniiril maksime me välja ligi 60% osavõtumaksudest - kusjuures meid ei toetanud ETBL ja me pidime Atlantise saali eest maksma ka üüri; Pärnu GP-l, kus üüriprobleemi ei olnud, läks Olafi väitel auhinnafondi 70%. Seega teisipäevahommikuse paarika mängimine oli ilmselgelt kõige suurema kasuteguriga ettevõtmine, sest lisaks suhteliselt suurele auhinnafondile oli see ka „juustusarja“ (ehk siis kohapunktidel põhineva bridžinädala koondarvestuse) arvestuses täpselt võrdse kaaluga näiteks GP-paariturniiriga: ning 9. koha saamine 9 paari konkurentsis on teadagi hõlpsam kui 68 paari seas.

Ülaltoodust saab teha ainult ühe järelduse – auhindade pärast pole Võsul mõtet osaleda. Erandiks siinkohal on see, kui peaks õnnestuma võita üks GP-paarikas. Samas on see kõige konkurentsitihedam ettevõtmine ja selle jaoks ei pruugi piisata isegi väga kõrge protsendi saamisest, ning isegi kui su esikohašansid on 20%, sa pigem ei võida ühtegi kolmest paarikast: ning esikohast ilmajäämine tähendab selles suhtes katastroofi, et 2.-3. saavad sisuliselt vaid osavõtumaksu tagasi ning kaugemad peavad üldse suu puhtaks pühkima. (Siinkohal veel selline huvitav lisamärkus, et minu mäletamist mööda oli kunagi ammu-ammu seltskonnas juttu sellest Võsu GP omapärast, et auhindu jagatakse sessiooni, mitte kokkuvõttepõhiselt, ning seda seletati sooviga, et võimalikult paljudel oleksid variandid auhinnale saada. See kehtib küll endiselt, kuid kui auhinnalaua juurde on asja vaid kolmel paaril, mitte 10% osalejatest, nagu on „üldine hea tava“, siis see kaotab paljuski oma mõtte).

Teine aspekt on see, et lätlaste loobumine võib tekitada olukorra, kus Võsu turniirid ei kvalifitseeru enam kuldsete pallide vääriliseks: mis, kuigi suuresti lihtsalt dekoratiivsed, on siiski midagi, mille pärast pingutada tasub, kasvõi seetõttu, et neid kasutatakse koondise moodustamise edetabelis.

Ja mida siis mina järgmisel aastal tegema peaksin? Tõenäoliselt lähen Võsule kohale niikuinii, sest seal on tore ja mängin segapaarikaid Maarjaga (või kellegi teisega, kui meil selline plaan tekib). Tegu on siiski meistrivõistlustega ja sealne madal auhinnafond mind väga ei häiri  -A-Liigas pole ju üldse auhindu –, individuaali ma niikuinii ei mängi ja võistkondlikku mängin võimaluse korral Luksiga Druvas (sest võistkondliku loomuse tõttu on tulemuste juhuslikkus madalam ja seega on šanss plussi jääda ka siis, kui korraldajad jätkavad oma omapärast osavõtumaksu kogumise poliitikat). Ülejäänud turniiride koha pealt olen aga avatud pakkumistele: kui neid ei tule, võin ka mitte mängida ja niisama Võsul suvitada või siis ikkagi mängida, olenevalt milline on mu tuju mängupäeva eelõhtul. 

Minu "suurepärane" kolmapäev.

Mõni päev satub aeg-ajalt selline, et tagantjärgi tundub, et parem oleks võinud eelmise päeva õhtul end keldrisse kinni panna ja üldse mitte nina välja pista. Minu jaoks sattus üks selline üleeilseks. Algas kõik küll suhteliselt hästi ja rahulikult, läksin Mellile ehitustöödele appi, kus minu peamiseks rolliks oli puitmaterjali ülevõõpamine. Ilmselt mu töövõtted ja olemasolevad kindad ei olnud selle tegevuse jaoks optimaalseim valik ja ma suutsin aeg-ajalt oma parema käsivarre värviga üle piserdada, mis tähendab, et see kirvendas. Lisaks oli rõvedalt palav (30+ soojakraadi) ja sada sääske ja tohmust leidsid, et ma meeldin neile, nii et kui ma ca nelja paiku vehkimise lõpetasin, olin täiega väsinud, tüdinud ja higine. Tõsi küll, suht hea tuju juures, sest üksjagu asju sai ära tehtud ja kuna õhtul oli ootamas bridž+grill, siis tundus, et elu läheb paremaks. Ei läinud.

Kõigepealt navigeerisin Melli juurest koju, korjates vahepeal üles ka Susanna. Mu eesmärk oli vältida Puiestee-Narva ristmikku, mis kipub olema kehva läbilaskevõimega ja olin teinud geniaalse plaani, et pööran Mäe tänavasse ja selle kaudu minnes lõikan nurga maha ja hoian aega kokku. Plaan töötas suurepäraselt kuni Mäe tänava alguseni, kus selgus, et seal käivad teetööd ja ma olen sunnitud siiski mööda Puiesteed edasi sõitma. Seega sain näha veel nelja fooritsüklite vaheldumist, enne kui lõpuks vasakpöördeni jõudsin. Järgmine kord võtan heaga Roosi tänava...

Edasi kavatsesin ma järgmisi ummikuid vältida osava teevalikuga. Nimelt ehitatakse meie kandis teid ja esmaspäeval olin ma sunnitud kahel korral kümmekond+ minutit maanteel foori taga ootama. Seega leidsin, et sõidan üle Vasula (seda enam, et kruusatee lõiku on pärast Vasula-Lähte tee asfalteerimist veelgi vähem kui varem). Nojah, selgus, et see oli mõttetu kokkuhoiukatse, sest valgusfoori enam meie ja Tartu vahel ei olnud, vaid paaris kohas oli üks sõidurida hetkeks kinni ja kiirus 30 km/h peale piiratud. Ebaõnn. Aga miks see selgus, oli märksa kurjem lugu - nimelt Vasulasse jõudes ootas mind ees silt "Vasula sild suletud" ja ma pidin ikkagi tagasi pöörduma teele, mida ma vältida olin üritanud, tehes niiviisi mõttetu ringi.

9Gagil oli õigus...

Selle kõige tõttu läks lörri plaan jõuda ülejäänud rahvast varem ja grill hakkama panna, seega pidin bridžimängu kõrvale sellega siiberdama. Mingi hetk otsustas aga minu grilli grillimisosa jala pealt maha murdududa, tegi uperpalli ja maandus murul - loomulikult kõigega, mis seal sees oli. Tulemuseks söetolmune liha ja lõke murul. Õnneks lõkke (õigemini küll põlevate süte) jaoks oli olemas pudelitäis vett, lihast õnnestus enamus päästa selle läbi, et Maarja viis läbi kiire puhastusaktsiooni kraanikausi juures ja lükkasime nad ahju järelküpsemisele ning kana ei olnud õnnetuse hetkeks grillile veel jõudnud (ma kavatsesin selle just sinna saata).

No ja õhtu nael oli veel olemata. Mingi hetk kostis õues mingeid imelikke helisid, mis osutusid märkideks tõusnud rahetormist. Varikatus sai vingeid mütakaid ja kui aus olla, siis selle all passimine tundus suhteliselt riskantse ettevõtmisena ning kuulid, mis maapinda tabasid, olid umbes pingpongipalli suurused. Meie mõlemad autod - teine neist napilt kolm nädalat vana - nägid pärast seda välja täiega mummulised ja katusest leidsin hilisemal ülevaatamisel ka paar auku. Eks siis tuli järgmine hommik veeta sellega, et autode kindlustusasju ajada (õnneks mõlemal on kasko peal) ja kodukindlustusega tegelemine samuti käima lükata.

Tormi alguses söandas Hendrik korraks välja hüpata ja ühe rahetera sisse tuua. Pärast tuli veel jõhkramaid pomme ja tihedamalt ning keegi ei tundnud end üleliia vapralt.

Maapind mingil hetkel rahetormi ajal. Tähelepanelik vaataja võib avastada pildilt ka grilli varemed.

Hyundai katus pärast rahetormi

Toyota kapott pärast rahetormi

Pool aastat blogipausi sai täna läbi

Vahepeal on plogimisse tulnud sisse väga pikk paus. See pole tingitud sellest, et midagi juhtunud ei oleks, vaid olukord on risti vastupidine – kogu aeg toimub midagi ja pole aega ega energiat kirjutada. Eks siis väike update toimunust:

A) Lõpetasin magistrantuuri ja nüüd olen diplomeeritud ajalooõpetaja. Alates märtsikuust olid kõik muud funktsioonid allutatud sellele, et magistritöö valmis saaks kirjutatud ja kuigi ma ei olnud sellega päris rahul kuni lõpuni, leidsin, et seekord on perfektsionism saatanast ja esitasin töö ära. Kaitsmisel oldi mu suhtes väga sõbralikud, huvitaval kombel pakkusid retsensendile huvi pigem sellised osad mu töös, mis mind ennast pigem väga ei huvitanud, kuid mida mul oli vajalik tausta jaoks lahti kirjutada… Üldiselt jäädi minuga rahule ning hinnati A-ga ning kuna ma olin eksamitel kobistanud piisavalt edukalt (keskmine hinne 4,96), siis figureerib mulle kätte antud paberitel sõnapaar cum laude. Üks asi jälle mureta, doktorantuuri lähen ilmselt siis, kui ma mõtlen välja, kus ja kuidas bridžiõppe metoodika sellega ühendada. Või kui tekib mingi muu huvitav idee.

B) Kohe pärast diplomi kättesaamist leidsin, et rõhun boheemluspunktide asemel soliidsuspunktidele, ajasin oma pikad juuksed maha ja läksin tööintervjuule. Tundub, et meeldisin, õhtul helistati ja öeldi, et „augustis näeme“. Kuna senini pole ühtegi muud kontakti olnud, ei taha asja ära sõnuda ja täpsemalt kirjutada, aga ehk ei tehta minuga halba nalja. Nii et tõenäoliselt on sügisel järjekordne „Tere, kool!“, aga seekord teisel pool rindejoont. Lisaks jätkan ilmselt bridži õpetamisega, nüüd juba kahes kohas – aga samuti ei ole kummaski suunas ühtegi kontakti olnud. Ilmselgelt suveajal koolides midagi ei liigu…

C) Käisin autoga Põhja-Norras, Tromsös. Mitte niisama, vaid bridžitreenerite seminaril. Üldised järeldused on sellised, et kui Soome on väga ilus ja väga kallis riik, siis Norra on mõlemas kategoorias veel mitu klassi kõrgemal (mitte, et see mulle üllatusena tulnuks) - baaris maksis 0,3l õlu nt. 8€ ning parkimiskoha leidmine Tromsös oli ka suhteliselt kirves ettevõtmine, lõpuks leidus parkimismaja hinnaga 250 NOK/päev. Ja Soome on neetult suur, distantsi mõttes. Meie marsruut käis Helsingist kuni „käsivarre“ lõpuni, kust jäi Tromsösse ca 150km ja selle läbisime põhimõtteliselt ühe soojaga – nii minnes kui tulles tegime ca 1,5-2h öise uinaku kui sõitmine juba liiga ohtlik tundus. Kui minekul oli mul võimalus 5h kõrvalistmel logeleda, siis tagasiteel ei tundnud teine piloot end piisavalt enesekindlalt ja nii ma need 1500 km üksi pressisingi. Järgmine päev oli selg päris kange, aga vähemalt tean nüüd, et saan vajadusel sellise asjaga hakkama. Kogu Põhja-Soome oli põhjapõtru täis, reisi peal tuli ette 11 intsidenti, kus need loomad olid tee peale roninud – kas üksi, paaris või võistkonnaga. Ja ka üks „päris“ põder põrnitses Oulust lõuna pool teed sellise näoga, et ainult ootab sobivat masinat, millele ette jalutada.

Kuna minek oli asja pärast, siis eriti turistitada eriti ei jõudnud, sellest, mida seminaril räägiti, teen ilmselt iseseisva postituse kui materjalid minuni jõuavad. Igatahes tunne oli küll selline, et tegemist oli kasuliku üritusega.

D) Võsu bridžiturniir sai just läbi, üldiselt oli see nagu tavaliselt väga meeldiv nädal. Sellel aastal oli rohkem noori kui varem ja huvitaval kombel tundus saalis ka vähem räuskamist olevat. Ma küll ei tea, kas need asjad olid teineteisega seotud või mitte, aga tore igatahes. Ainuke asi, millega ma bridžimängijana rahul ei ole, oli osavõtumaksude ja auhinnafondi omavaheline suhe. Kui seni on selle üle kurtnud lätlased (keda sel aastal enam praktiliselt ei tulnudki), siis nüüd hakkasin ka ise asjade üle rehkendama ja leidsin, et kui sa just esikohta ei saa (või isegi mõne turniiri esikoha puhul), mõjub auhind pigem leebe mõnitamise, mitte preemiana. Aga selle kohta teen ilmselt ka eraldi postituse, kui viitsin.