Vahepeal on õnnestunud omadega kodumaile jõuda. Planeeritud marsruut oli Luxembourgist shuttle'iga sõita Charleroi lennujaama, sealt Ryanairiga Riiga ja sealt omakorda bussiga Tartusse - eeldatav stardiaeg äratusega 3.30 ja Tartusse jõudmine 22.30. Miks me valisime sellise kahtlase marsruudi oli see, et Estonian Airiga inimlikel aegadel üle Kopenhaageni lendamise eest otsustati jõuluperioodil küsida sellist pappi, et hinnavahe Ryanairiga oli ikka päris mitmekordne (isegi pärast seda, kui kõik Ryanairiga kaasnevad asjad, mida nad hoolega näitamast hoiduvad ja nurgatagustest lennujaamadest asustatud kohtadesse liikumise transpordikulud, sisse arvata) - muul ajal see hinnavahe nii suur ei olegi ja tagasi läheme ainult lennukeid kasutades (kui need lendavad muidugi).
Uurisime ka varianti, et Riiast auto laenutada ja see Tartusse tagastada, kuid Ryanairi koostööpartner Hertz näitas end täiesti partneri väärilisena - algselt kodukal välja näidatud hind tundus päris mõistlikuna, kuid kui asjasse sügavamalt süüvida, tuli vasakult ja paremalt lisatasusid juurde ja summa kerkis päris kopsakaks.

Nädala alguses olid paljud Lääne-Euroopa lennujaamad lumega hädas ja mitmedki kinni, nii et vahepeal tundus, et kohale jõudmise šansid on üsna fifty-sixty - esmaspäevane Riia lend oli igatahes ära jäänud. Igatahes variant, et öösel kell pool neli üles ärgata, ronida bussi peale ja seejärel sõita Charleroi lennujaama ning seal tuvastada, et lennukit ei lähegi, tundus üsna reaalsena - ja seda ebameeldivamana. Õnneks eelmisel õhtul väitis Ryanairi koduleht, et kinni on neil ainult Dublini lennud, ülejäänud kohtades võivad lennud küll viibida, kuid toimuvad siiski. Ronisime siis eriliste vahejuhtumiteta kohale ja lennujaamas tundus ka kõik laabuvat, aga kui oli kätte jõudnud check-ini aeg, siis mingit liikumist ei toimunud ja ega mingit infot ka loomulikult keegi anda ei viitsinud. Õnneks siiski tunni aja pärast lükati meid lennukisse ja kuna Riias oli meil paras ajavaru, siis see meid eriti ei morjendanud - kuigi tõepoolest oleks olnud meeldivam lüüa see tund surnuks Riia lennujaama Lidos mitte Charleroi lennujaama ootesaalis.

Riia-Tartu bussi algpunkt oli õnneks toodud lennujaama, nii et linna peal ei pidanud pampudega sibama, õigemini oli see Riia-Tartu-Narva-St.Peterburi buss. Masin ise oli väga viisakas, reisijate käsutuses oli kohviautomaat, mis andis välja ka kakaod (no extra charge) ja näidati mingeid muusikavideosid, wifi kah loomulikult. Ma ütleks küll, et Eurolines - Ryanair 1:0, hakka või tõesti mõtlema bussiga Euroopasse minekule (seda enam, et see tundub nats ilmastikukindlama transpordiviisina).

Mulle on mulje jäänud, et eestlastel on alati kutsikalik heameel, kui selgub, et keegi maailmas on sellisest asjast nagu Eesti mitte ainult kuulnud, vaid oskab selle kohta midagi veel lisada, olgu see siis mõni sportlane (nagu see tavaliselt on) või midagi muud - kõige tuntumaks näiteks, mida Eestis armastatakse pidevalt tsiteerida, on muidugi Hemingway kild, et igas maailmas sadamas võib kohata mõnda eestlast (kui mu mälu mind ei peta, siis kribamas reisikirju mõne kodumaise ajalehekese jaoks). Minu jaoks on igatahes küll jäänud mulje, et väga tõene on anekdoot:

- "Mida mõtleb eestlane loomaaias ahvipuuri ees?
- "Ei tea, mida nad eestlastest arvavad?"

Eriti võis märgata sellist suhtumist siis, kui Eurovisioonile saadeti "Leto Svet" - mööngem, et tegu oli mageda asjaga, aga natuke nalja tegi liikuma hakanud massihüsteeria stiilis: "Eesti maine on igavesest ajast igavesti kõrvuni täis tehtud". Sittagi, ei usu et see kahe kuu pärast kedagi maailmas enam kottis, missugused tolad mingi pisiriik, missugune-see-neist-nüüd-oligi?, mõttetule üritusele saatis.

See selleks, see kõrvalpõige pole oluline, aga selgus, et ka eestlastest märksa suurema rahva liikmel hakkavad kõrvad heameelest liikuma, kui keegi neist kuskil ilma peal midagi teab. Nüüd on paslik natuke tagasi kerida - st. reede õhtuni.

Meie maakleril sai valmis uus büroo ja ta kutsus oma klientuuri pisikesele vastuvõtule. Kuna büroo asub "meie" maja allkorrusel (ja ka maakler elab samas majas), siis vedasime end sinna viisakalt kohale - ikka hea inimestele "nägusid teha" eriti kui snäkke ja napsu ka antakse. Vastuvõtt oli maja all koridoris (peenem sõna on selle kohta vist äritänav) - üks sopp oli eraldatud püstijala-vastuvõtu tarbeks. Lauad olid taas hästi kaetud ja pakuti roosat šampust - hiljem ka veini ja kohvi, mis olid küll natuke traditsioonilisega võrreldes erinevad - nimelt vein oli soe (hõõgvein) ja kohv oli külm (jääkohvi) - aga sellest hoolimata mõlemad lihtsalt suurepäraselt head.

Kuna me kedagi ei tundnud, siis passisime niisama nurgas, aga kuidagi sattusime jutule ühe indiapärase väljanägemisega ebamäärases eas tädiga (pakuks et ca 40-aastane), ma vist soovitasin tal julgelt hõõgveini võtta, sest see oli hea - ja kui tallegi see maitses, siis hakkasime juttu ajama. Kõigepealt selgus, et eestlastel on hea renomee - märksa parem kui luksemburglastel ("the city here is beautiful, but the people are weird and unfriendly"). Siis mainis ta, et ta on pärit Sri Lankal - ja kui ma selle peale kostsin, et see olevat tore ja kena koht ning seal tehakse head teed ning minu arust on neil ilus lõvi lipu peal, siis see tekitas talle igati hea tuju. Käisin korra end veiniga tankimas ja vahepeal tegin oma mälus kiire revisjoni, kas ma olen mõnest Sri Lanka inimesest kuulnud ning kui ma tagasi tulles suutsin meenutada Sirimavo Bandaranaiket (maailma esimene naispeaminister millalgi viiekümnendatel), siis oli ta juba eriti üllatunud, kui ma sinna aga lisasin Susanthika Jayasinghe (MM ja OM medaliomanik 200m jooksus), läks tal naeratus juba vähemalt kõrvuni ja ta väitis, et ta ema nimi oli olnud samuti Jayasinghe.

Nii et isegi 20 miljonilise elanikkonnaga riigi kohta paari fakti teadmine võib kohati olla tõhus relv endast hea mulje jätmiseks.

No mis kuradit toimub - kui nädala alguses sai irvitatud, et möödunud neljapäev oli Luksemburg halvatud sellise lumekribala pärast, mis kolme päevaga oli lihtsalt kadunud, siis eile tuli jälle lund. Linn oli selleks oluliselt paremini valmistunud, bussid puha käisid ja Maarja sai töölt ilusti koju - aga bridžiklubi jäeti jälle ära! Aru ma ei või, miks see lumi ei võiks reedeti tulla!

Tegin rõdult seebikarbiga paar talvepilti kah:

Eilsel õhtul käisime väljas söömas. Nimelt Maarja "rebastegrupp" (seltskond uustulnukaid, kellele tehti koos koolitust) otsustas tulevate jõulude puhul koos õhtusöögiks maha istuda. Kuna see pidi olema lihtsalt vabas vormis õhtusööma (ei mingit jõulutamist ega dresscode'i) ja ma näen siinmaal sellist asja nagu "suhtlemiskõlbulik elus inimene" üsna harva, liitusin minagi seltskonnaga, hoolimata sellest et mu paar suuremat "lemmikut" sealt pundist sedapuhku passisid.

Istumispaigaks sai baar nimega "Lisboa II" (selles suhtes, kas Luxembourgis olemas ka koht nimega "Lisboa I", arvamused lahknesid), mis asus Bonnevoie rajoonis üsna raudteejaama lähedal - st. meie geograafiliselt suhteliselt mõnusat asukohta arvestades umbes veerand tunni jalgsikäigu tee kaugusel nagu ka kõik muud senised istumiskohad.

Nagu nimestki arvata, siis oli tegu portugali kohaga - mis arvestades Luxembourgi linna demograafilist profiili ei ole just eriline uudis. (Väikes kõrvalpõikena - nägin millalgi linna peal suurt musta taksot, mille peale oli suurte kuldsete tähtedega maalitud V.I.P. ja all väiksemate kuldsete tähtedega Very Important Portuguese). Kuigi tegu ei olnud üliodava kohaga (koduleht andis rea "budget" alla luureinfoks +/- 30 EURi inimese kohta, mis osutus üsna täpseks), oli ta rahvast täis - mõned meie seltskonnast olid seal ka varem käinud ja väitsid, et see olevatki suhteliselt popp koht ja tema suur pluss olevat, et ta pakub "business lunchi" ka laupäeviti. Väga viisakas ta igatahes oli, peale seda kui olime oma tellimused esitanud, toodi lauale pisike snäkivaagen - inimese kohta üks paneeritud vähjaline (tõen. krevett, aga ma pole kunagi olnud eriline osavkäpp nende vahel vahet tegema), mõned oliivid, vorstilõiguke ja määritavasse olekusse viidud tuunikalasalatit koos saiadega - nii et ooteajal ei pidanud magu iseenda seedimisega tegelema. Veiniga läks natukene nadisti - kogemata toodi meile midagi muud, kui see, mida tellitud sai. Iseenesest ei olnud sest muidugi midagi halba, vein oli lõbusa lillaka varjundiga ja vägagi joodav (tekkis diskussioon, kas mu vastas istuv hispaanlane teeks sellest calimochot - st. valaks sinna kokakoolat sekka - või mitte ja kui tüüp väitis, et südamerahuga teeks, vaatasid Maarja ja tüübi girlfriend talle otsa sellise näoga, et ta pidanuks nende arust häbi pärast maa-alla vajuma). Lonksasime siis seda ja tegelesime teoretiseerimisega, et kas nad siis tõid meile ekstra mõne kallima veini, et seejärel rohkem pappi kasseerida (seal oli nimekirjas ka selliseid, mille pudeli hind oli kolmekohaline ja ei hakanud numbriga 1) või juhul kui nad tõid kallima veini, kas nad kasseerivad meilt meie poolt tellitu hinna. Kuigi üldine konsensus jõudis tulemusele, et ilmselt see väga kallis ei saa olla, sest nimi oli kaunis tuntud (loomulikult olen ma selle juba ära unustanud, aga ma kahtlustan, et see oli Monte Velho). Tõe huvides tuleb tunnistada, et ma ei oska öelda isegi seda, et mida me alguses tellisime ega ka seda, mille eest meilt raha kasseeriti (kui seal üldse vahet oli).

Menüü oli samuti portugalipärane - st. väga palju oli kalaroogi ja mis mind kõige rohkem üllatas: terve menüü lehekülg oli pühendatud tursale - seda oli saadaval umbkaudu 15 erinevat moodi prepareeringus. Kuna mu kõrval istunud neiu soovitas mulle, et tursk pidada tolles kohas päris head olema, valisingi neist ühe, koondnimetusega Bacalhau a Braz (ehk siis tursk Brazi moodi). Seisnes see siis selles, et kalale (mis tõenäoliselt oli hautatud filee - ühtegi luutükikest ma tuvastada ei suutnud) oli peale ehitatud munast, sibulatest ja praetud tillukestest kartuliliistudest kest, lisaks veel koorekaste, mõni tomat ja nipet-näpet. Oli täitsa söödav segu, maitses üsna "koduselt" ja koguse poolest oli teda kiiduväärselt palju - kõht küll tühjaks ei jäänud. Ka ülejäänud seltskond tellis igasuguseid huvitavaid asju (peamiselt samuti selliseid, millede koostisainete kättesaamiseks tuleb vee peale minna) ja tundus, et enamusel oli teatavaid raskusi üle poole portsjoni hävitamisega - peale mõningast pausi hakkas laua ümber toimuma juba pakkumisi, et "kas keegi minu oma maitsta tahab". Ma siis kahelt lähemal istujalt väikese proovi võtsin - neiu, kes mulle soovitas turska oli hankinud ühe teistmoodi tehtud variandi (nime ei mäleta), mis oli  natuke rohkem kala nägu (st. et lisandit oli vähem ja luid rohkem) ja samuti päris hea - kuigi minu maitse jaoks natsa liiga soolane - samas kui mu enda kala oli pigem natuke liiga mage, aga mõlemad täiesti normaalsuse piirides. Teine asi oli märksa huvitavam - nimelt ülalnimetud hispaanlane oli hankinud mingi kala-riisihautise, mida toodi talle vinge potitäis. Kogus oli igatahes selline, et ma arvan et kuskil näljahädas maal ajaks terve perekond sellega paar päeva läbi - nii et pole eriline ime, et tüüp sealt üle poole  ära süüa ei suutnud. Võtsin siis prooviks kalatüki minimaalse koguse riisiga (ma ju umbkaudu tean, kuidas riis maitseb) - see oli mõnus valge hõrk lihatükk ja parasjagu vürtsikas, nii et tundub, et tegu oli igati väärt roaga.  Maarja samal ajal hävitas tuunikalasalati - vaadates selle kadumise kiirust tundub, et see oli ka hea (kõrvalistujale proovimiseks igatahes midagi peale silo üle ei oleks jäänud, nii et ma ei oska kommenteerida).

Magustoidu otsustasin vahele jätta (niivõrd-kuivõrd, klaasikese punast Martinit siiski võtsin), aga vaadates ümberkaudu lauda toodud asju, kahtlustan ma, et see oli viga - Maarjal igatahes oli väga huvitav "Orange Roll" (ma loodan, et ma mäletan selle asja nime õigesti), mis oli tõeliselt hea ja magus, teisel pool oli "Crepe Lisboa" - kaks suurt creppi hunniku jäätisega ja ka ülejäänud magustoidud nägid välja suured ja maitsvad (eeldades et sööjad ei teinud mõnulevaid nägusid ainult teiste provotseerimiseks).

Igatahes oli igati suurepäraselt õnnestunud õhtusöömaaeg (lisaks toidule sain siis ka "elavate inimestega" suhelda, peamisteks ohvriteks olid meie vastas istunud hispaanlaste paar), loodan pahatahtlikult, et suutsin teistelgi suu vett jooksma panna. Nami!

Murphy seadus Luxembourgi ilma kohta: kui aknast vaadates paistab ilm ilusana, siis piisab sellest, et jalutada kodust 300 meetri kaugusele, kui hakkab mingit imelikku ollust alla tulema. Kui selle peale koju tagasi pöörduda ja kokkamisega tegeleda, siis näitab vaade aknast poole tunni pärast taas ilusat pilti.

Tali tuli. Eilne hommik võttis inimesed vastu vihmasajuga, kui ma lõuna ajal poodi läksid, sadas mingit ebamäärast ollust ja õhtul tuli korralik lumetorm.

Kohalik liikluskultuur ilmselt talverehvidest suurt midagi arvata ei oska, igatahes sain näha akna taga pilti, kus viadukt oli järsku autosid puupüsti täis, pooltel vilkusid mõlemad suunatuled ja liiklus käis sellise tempoga, et jalakäijad said kihutajatelt revanši võtta, pannes neist viuhhh ja viuhhh mööda. Liiklus oli nii umbes, et tuttav kurtis Facebookis oma teekonna üle töölt koju: "Kuradi suverehvidega uisutajad, kuus kilomeetrit nelja tunniga!"

Maarja sai töölt koju tulles ka olukorrast laksu kätte: bussid seisid tee servas ja keeldusid edasi sõitmast (need kes ei keeldunud, vedelesid põiki keset sõiduteed) ja koju saamiseks tuli kasutada kondimootori abi, aga olukorrast linnas kirjutab ta ehk ise täpsemalt (vihje-vihje).

Mul muidugi suurt viga ei olnud - mis muret kodus passida ja üleöö kenaks talviseks muutunud vaadet nautida (see oli tõesti ilus), aga täna sain ka mina laksu kätte - Luxi klubi jäetakse ilma tõttu ära...

Viimasel nädalal on juba kahel inimesel tekkinud küsimus, et kas ma oma blogrollis olevate plogide autoreid ka reaalmaailmas tunnen. 

Vastus on lihtne: tunnen küll, muidu nad seal ei figureeriks. Kõigi mu tuttavate plogid küll mu blogrollis ei kajastu (erinevatel põhjustel), aga ma usun, et ma elu sees ei lisaks sinna kedagi, kellele ma "päriselus" tere ei ütleks. Tegelikult satun ma aeg-ajalt ka mõne umbvõõra inimese plogisse, kuid pean tunnistama, et kui ma teksti tootjat ei tea, ei suuda need mind piisavalt huvituma panna, et neid regulaarselt lugeda (bridžiplogid on hoopis teine teema - kuna see on sisuliselt erialakirjandus ja neid ma võin lugeda küll ja veel). 

Blogrolli muideks lisasin enda kirjele kah ainult selleks, et näha, kes on midagi juurde kirjutanud - ei viitsi ju kõiki igal hommikul ükshaaval läbi klikkida. 

Nagu ütles minu kohta üks naljaviluks Facebookis tehtud test (muude asjade seas): "sind ei huvita, mis toimub mujal maailmas" ja ma nõustun sellega täiesti. Seni plogides nähtud motodest on mu täielik lemmik Margo Engeli oma: "Siit ei ole mõtet otsida sügavamõttelisi targutusi. Siin on lihtsalt pildid minu elust!". Ainus põhjus, miks seda asja mul blogrollis ei ole, on see, et ta hoiab oma asju parooli taga ja ma ise olen alati vihanud neid inimesi, kes sarnased asjad oma nimekirja üles panevad, et siis pahaaimamatu plogisurfi tegev juhulugeja (mina) nendele klikiks ja vihastaks, kui kolmas link järjest passwordi nuiama hakkab. 

Muidu tundub elu irooniline: mul on praegu võimalik mängida bridži netitsi rohkem kui kunagi varem, suisa päevade kaupa – kuid paraku keegi tuttavatest ei ole päeval valmis BBOtama (või vähemalt ei ole vastavat soovi avaldanud).

Õnneks eile päästis Tiina olukorra, nimelt otsustas ta, et enne Tartu individuaalile minekut on hea 3,5 tunnine treening teha. Ja Oleg varustas mind mingi algajaga, kellele paar kõige põhilisemat asja selgeks teha, enne kui ta Olegiga Paide kluppi läheb. Nii et elame veel…

Tea, miks toiduainetetööstus omistab loomadele kannibalistlikke jooni - mingitel kanamunapakkidel on peal tibud  nugade-kahvlitega ja eile nägin mingit ulukiliha reklaami, kus peal oli kujutatud jäägrirõivais metssiga, püss kaenla all. C'mon, see on ju veider!

Vahepeal juhtus siin selline ebameeldiv asi, et me jäime netist ilma. Nimelt lekkis meile siia läbi mingi vaba wifi, tõenäoliselt mõnest allkorrusel olevast kohvikust. Pühapäeva õhtul aga panid nad sellele parooli peale - seapead sellised. Loomulikult ratsionaalselt mõttes ei ole neile midagi ette heita, aga nagu ikka on küsimus psühholoogias - kui oled juba harjunud midagi tasuta ja mugavalt saama, siis see nii peabki ju jääma!

Ühesõnaga pidime tekitama endale ise netivariandi, kuna ei viitsi ju hakata permanentselt ümbruskonna kohvikutes passima ja kräkkida ma ei oska. Selgus, et neti saamine Luksemburgis ei ole sugugi lihtne - wifi sisseseadmine eeldaks mingi telefonilepingu sõlmimist ja seetõttu läheks sellega paar nädalat aega ja odav see lõbu ka ei oleks. Lõpuks jäime selle peale, et võtsime USB pulgaga neti (19 euri kuus, mis isegi arvestades, et pulga eest pidi ühekordselt välja käima 49, oli siiski meile ette sattunud variantidest pikalt kõige mõistlikuma hinnaga), halb asi on aga see, et BBOtada koos enam ei saa, kui me mõlemad kodus oleme.

Igatahes pidin nädal aega netita läbi ajama, mis üllatuslikult ei osutunud see sugugi keeruliseks - aja surnuks löömises olen ma endiselt kõva ja igav ei hakanud.

Ahjaa, leidsin et meie rõdult paistab ära hertsogiloss - või õigemini selle katus ja lipp sellel (jalgsi on sinna umbes seitsme minuti tee).

Tundub, et Luksemburgi kaubandusvõrgule on lõpuks kohale jõudnud, et mina olen siia kolinud. Linnas käies olen näinud kaks korda kahe viimase päeva jooksul, et poed reklaamivad oma välisukse kõrval allahindlust hapukoorele!

Bridžis läheb Nordic Friendship League'is (NFL) asi peagi päris tõsiseks - võistkondade koosseisu värvatakse tõelisi staare. Kahjuks uudis pealkirjaga "Los Angeles Lakersi tähtmängija soovib oma oskusi proovida ka NFLis" ei täpsusta, kes meie konkurentidest sellise manöövri taga peitub.

Mul on tõsised kahtlused maletajate vaimses tervises.

Sellega võikski ju lõpetada, aga ilmselt nõuab sellise rea kirja panemine pikemat kommentaari.

Kõigepealt peab alustama ausa ülestunnistusega, et kuigi male ei ole minu jaoks isiklikult ligikaudugi sama huvitav mäng kui bridž, ei ole mul selle vastu ka mitte kõige vähematki. Ikka tore kui inimesed kasutavad oma pead vahel ka millekski muuks kui naelade seina tagumiseks ja endise rendžumängijana suhtun ma tegelikult kõikidesse laua- ja mõttemängude avaldumivormidesse a priori positiivselt. Kohati käib mulle küll närvidele Eesti mälumängus valitsev maleajaloofetišism (eriti kui on võimalik tõmmata mingeid liine Paul Kereseni), aga see ei ole praegu oluline - lõppeks olen ma ise ka oma elus tervelt kaks maleküsimust koostanud.

Sel nädalal jooksis uudistest läbi uudis, et mingil kiirturniiril oli maletaja nimega Tarvo Seeman veidi napsuses olekus rünnanud kohtunikku nimega Marek Kolk ja selle tagajärjel sai aastase disklafi.

Iseenesest pole mul selle sündmusega vähimatki isiklikku seost. Tarvo Seemanit ma ei tunne (olen teda vist umbes korra Melli-Elina juures pokkerilauas kohanud), Marek Kolk on minu jaoks küll märksa tuttavam nimi, aga see pole "see" Marek Kolk. Võimalik et ma olen ka uudistest läbi käinud persooni kohanud, sest ca kaheksa aastat tagasi käis üks sellenimeline mõned korrad Tartu Bridžiklubis mängimas (kui mu mälu mind nüüd alt ei vea, siis märksõnad olid "laias laastus minuvanune, hele kahupea, roosad teksad).
Ka ei saa ma öelda, et uudis mind eriti üllataks. Eks igasugused mõttespordiga tegelevad inimesed on alati selle poolest silma paistnud, et aegajalt tegelevad ajurakkude vivisektsiooniga, hävitades alkoholi abil neist nõrgemaid, nii et kasutada jäävad ainult tugevamad (populaarne "teadmine" ütleb, et inimene kasutab väidetavalt niikuinii ainult osa oma ajudest). Ja aastane disklaff kohtunikuvastase agressiooni eest kõlab ka suhteliselt normaalse reaktsioonina.

Kuigi mind male mänguna eriti ei huvita, huvitab mind inimloomus, ja ma käin vahetevahel lugemas sellist plogi nagu vaadeldaja.blogspot.com. Selle taga on kari noori inimesi, kes kirjutavad malest ja teemade ring on päris lai. Malet kajastavad kirjed jätan südamerahuga vahele, aga üldinimlikult huvi pakkuvaid asju jõudumööda loen (noh nagu ikka spordiajakirjandust alade kohta, millede täpsemad toimimismehhanismid natuke hämaraks jäävad). Tundub, et on tegemist suhteliselt opositsioonilise infokanaliga malemaastikul, kus aeg-ajalt astutakse Maleliidu juhile Oldele üsna ebameeldivalt varbale. Kuna see tundub olevat suhteliselt vaba ja populaarne infokanal, siis mõne rohkem kirgi äratava teema juures tekib kohati kommentaare kui vulkaanipurskest - ja vot need kommentaarid ongi sageli kõige huvitavam lugemismaterjal. Kohati käib selline andmine, et ma üldse ei imesta, et selline ala nagu "malepoks" on välja mõeldud. Üldiselt ei välju see normaalsuse piiridest (raha pärast ennegi vingeid lahinguid löödud ja lüüakse edaspidigi), kuid seoses Seemani-Kolgi sündmustega kiskus kommentaarium vahepeal ikka väga imelikuks kätte. Huvitavaks muutis asja see, et plogis endas ei olnud juhtumist kirjas mitte ainsat sõnagi, aga sellest hoolimata läks tolle turniiri kohta käivas väikses nupus suuremat sorti mokalaadaks.

Kõigepealt hakkasid mingid anonüümikud selle intsidendi vastu huvi tundma ja teised, teadjamad, väga ümbernurga keerutama ja juttu teemalt eemale juhtima - nagu sellel erilist pointi oleks, kui juba midagi on läbi imbuma hakanud (ja minu arust on kinnimätsijad ja "räägin-räägin-tegelt-ikka-päriselt-ei-räägi-kah" inimesed niikuinii äärmiselt nõme seltskond). Ja siis läks asi järsku väga huvitavaks - ilmusid välja inimesed, kes arvasid, et sellisest juhtumist ei tohiks jumala pärast üldse rääkida (male maine kannatavat - võrreldes muidu male ümber toimuva triangliga on see uudis minu arust "peaaegu positiivne"), mingid süüdistasid kohtunikku jne.
Edasi läks veel lõbusamaks - hakati uurima "miks see nupp uudistesse jõudis ja pealegi nii kiiresti" ja otsima "äraandjat", kes ajakirjanikele infot lekitas (nagu teade ei olnuks üleval maleliidu kodukal - mitte et ma SEDA lugenud oleks, aga nii ma kommentaaridest aru sain). Ühesõnaga tõeline paranoia ja piiramisseisukord.

Küsisin siis asjaga rohkem kursis oleva sõbra käest, kas mulle tundub õigesti, et maletajad on üks üldiselt väga paranoiline seltskond või on see nõnda ainult vaadeldaja kommentaariumis. Oma konsultandi nime ma parem ei avalda, et teda ei tabaks saatus, mille ees tundis hirmu Ostap Bender, kui ta pidi Vasjuki linna malesõprade eest paadiga põgenema - nimelt saada nüride esemetega surnuks pekstud (sest, nagu Ostap õigustatult märkis, "malelauad on kahtlemata väga nürid esemed"), aga vastus oli selline: "Maletajad paistavad silma praktiliselt kõigega, mida inimloomusele ette heita saab, kui keegi on veel hullemad kui bridžimängijad, siis on need ilmselt maletajad". Ühesõnaga kõlab päris hirmuäratavalt. Tõe huvides pean mainima, et kohati tunduvad ka nii mõnedki mälumängurid suhteliselt samas liigas olevat (kabetajaid ma väga palju ei tunne, aga mul on omad kahtlused) ja seega võiks üldistada, et suvalised mõttesportlased kipuvadki kiiksuga olema. Ainult rendžumängijad ei mahu minu mälu järgi sinna üldisesse pilti väga hästi sisse - võib-olla on tegemist piisavalt marginaalse alaga, et hullude kriitilist massi pole tekkinud, võib-olla see on tingitud sellest, et ma pole enam kümme aastat rendžuga tegelenud ja kui ma noor olin, oli päike kollasem, rohi rohelisem ja inimesed normaalsemad.

Selline lugu siis...

Sloveenias-käiguga septembris tekkisid mulle sinnakanti paar (täpsemalt kaks) tuttavat, kellega olen hiljem kontakti hoidnud, peamiselt BBO kaudu tšättides. Esmaspäeval üks neist kurtis, et sel nädalavahetusel on tulemas Sloveenia võistkondlikud meistrikad ja ta on ilges hädas neljanda käe leidmisel. Lõmpsisin siis, et maksku mul pilet kinni ja ma tulen kohale - järgmine päev kuulsin teiselt sloveenilt, et tüüp oli tegelikult täitsa hakanud seda plaani kaaluma! Õnneks suutis ta siiski kodumaalt käpa leida ja tegi tollega eile õhtul BBOs trenni. Küsisin siis, et kuidas edeneb, selgus et mitte eriti hästi: kui jutt läks avakäikude ja kaitsesignaalide peale, siis oli partner öelnud, et kuidas juhtub. "Aga kuidas sa teada saad, kas mul on duubel või kolmene?" - "Naiselik vaist ütleb!" (partner oli naisterahvas).

Öösel nägin ka sürri bridžiunenäo, kus ma pidin mängima Maarjaga Mairi ja Oliveri vastu matši.
Soojenduseks jäid vastased veerand tundi hiljaks. Hakkas mäng, Maarja avas 1 pada ja nüüd Mairi jupp aega kõhkles, pakkus 3 ristit ja ise alertis vaadates areldi partneri poole ja mainides, et "see oli meil ju selline imelik asi?" - mille peale Oll muigas omaette ja raputas pead. Kuri nagu ma olin, sõimasin tütarlapsel näo täis ja palusin üldse igasugusest alertimisest loobuda (tegelikult ma vihkan isegi õige käe poolt toimuvat alerti kui see tuleb kõheldes ja 15 sekundi pärast, pigem jätku üldse alertimata). Selle peale Mairi vabandas ja pani lauale neli ruutut. Mul oli käes umbes xx/ÄKExx/Ä9xxx/x, andsin sellele kontra ja see jäi mänguks. Avakäiguks ärtu äss, lauda ÄTxx/xxxx/Exx/Äx (huvitav 4 ruutut ma ütleks) ja partner viskab pada! Küsin siis, et "ärtut polegi, partner?", mille peale Maarja kiiresti vabandab, võtab pada tagasi ja viskab hoopis ristit! Küsin uuesti, et "ikka tõesti ühtegi ärtut ei ole?", mille peale Maarja uuesti vabandab, võtab risti ka tagasi (tegelt need pada ja risti pidanuks muidugi trahvikaartideks jääma) ja lööb mu ärtuässa hoopis kinni trumpsoldatiga! Edasi käis mäng kuidagi väga kaootiliselt ja ma mingi hetk vihastasin uuesti Mairi peale, kes oli suutnud oma kaarte nii kiiresti mängida (!), et ma ei jõudnud enda omade mängimisega järgi ja kui ma leidsin, et lauda on jäänud ainult kuus kaarti ja mul kaheksa ning nõudsin natuke tagasi kerimist, et mis kurat on tegelikult toimunud, siis ei suutnud ta seda enam tuvastada ja sellega läks jupp aega. Ja kahe kaardi  lõppseisus tegi ta kleimi, et võtab kõik tihid ära, kui mul oli veel trumbis tihi saadaval. Ühesõnaga see kõik ajas mu nii maruvihaseks, et ma ärkasin üles ja jäigi nägemata, mis ülejäänud jaotustes toimuma pidi.

Lõpuks sai läbi maja fassaadi remont ja akende tagant korjati katted ära, nüüd avaneb välja vaadates selline pilt:

Oli vaimselt stimuleeriv nädalavahetus - lugesin kolmel päeval kokku ca 25 tundi erinevaid bridžiplogisid...

Muidu pole siin midagi väga epohhiloovat korda saatnud - ilmad on saastaks keeranud ja seega ma väga ringi kooserdama ei kipu. Kolmapil käisime väljas sushit söömas, nägin esimest korda elus ära siis ka sellise asja nagu sushitrain - st. et istud leti ääres ja taldrikud sõidavad mööda seda ringi ja kui isu tekib, võtad mõne möödaliikuva ja lööd hambad kalapalale sisse. Hiljem loetakse taldrikud kokku ja esitatakse arve, kuna eri toidud on eri hinnaga, siis on ka taldrikutel erinevad markerid peal. Väga koomiline oli pealt vaadata (me oma seltskonnaga istusime siiski traditsioonilise laua taga).

Ja eile käisime lõpuks ka kinos. Kinopilet oli suht korraliku hinnaga (8,5 EUR nägu), aga see eest olid vähemalt toolid mugavad. Vaatasime "Social Networki" (Facebooki loomisest selline reaalsussugemetega fantaasia), täitsa kannatas vaadata.

Kuidas ma siin vaikselt alla käin: kõigepealt tulid alkoholism ja depressioon ning seejärel omasooiharus.

Tegelikult on muidugi asi selles, et kõigepealt andis Vallo mulle lingi mingile sopalehele, kus oli artikkel pealkirjaga umbes "Euroametnike kaasasid ähvardavad alkoholism ja depressioon" ja seejärel teatas Matis, et leidis oma spämmi seast meili, mis algas "Hi, i am Lauri. Want to date?". Tõe huvides tuleb mainida, et mul alkoholism ja depressioon süvenenud ei ole ja mehi ka piidlema pole hakanud, ilmselt mingi paralleelmultiversum lekib läbi.

Kuna Maarjal oli eile töölt vaba päev, otsustasime natuke ümbruskonnas ringi kooserdada ja käisime Trieri linna peal laiamas. Esmakordselt sel sügisel tuli pähe mõte ka seebikarp sahtlist välja võtta ja mõned pildid klõpsutada, kahjuks oli ainult aku natuke tühjavõitu ja seepärast ei näidanud eelvaadet ning klõpsud tuli teha suhteliselt hea õnne peale (kuni aku üldse veel kestis) - see seletab ka nende väikest arvu ja väga kahtlast kvaliteeti. Aga muljed Trierist olid ülipositiivsed, ma olen 100% kindel, et ma lähen sinna veel tagasi ja võtan täis akudega fotoaparaadi kaasa - see on ikka tõeliselt ilusa vanalinnaga koht (ja süüa anti hästi) ning rongipilet oli üllatavalt odav (4 eurot üks ots). Lisaks avanesid rongi aknast väga ilusad sügisesed looduspildid (kollast-punast-tumerohelist, mõned mäed olid nagu meelega triibuliseks tehtud), aga selle tabamiseks ilmselt iga aastaaeg ei sobi.

Maarja oli eile natuke laibastunud olekus ja otsustas klubist puhkepäeva võtta. Kuna mina nii laibastunud olekus ei olnud, otsustasin ma sinna kohale minna ja mõne suvalisega mängida.

Leiti siis mulle partneriks üks tädi (hiljem tulemustest selgus, et nimeks on Ellen Gewaert ja guugel väitis, et on isegi Letzeburgi koondises mänginud) ja hakkasime mängima - sedasama minu jaoks kurikuulsat "carreau catrieme'i", kusjuures selle prantsuse standardi omapäraga et 2♣ on tugev ja 2♦ veelgi tugevam. See tekitas mulle ka huvitavaid probleeme - nt. mida ma pean avama, kui mul on käes 3-3-4-3 - kas 1 risti või 1 ruutu (ma ei tea, kas 1 ruutu lubab ebaühtlast lehte) - otustasin avada 1 risti ja selle peale ütles partner 1 ruutu. Kuna ta oli passinud käsi, otsustasin ma et selles jaos ma ruutut ei pakugi ja panin 1NT (mis osutus heaks mõtteks, sest ka partneril oli 3-3-4-3). Mingeid järgnevusi me teadagi kokku ei leppinud (va. et 1 odav - 2 kallist on nõrk ja 1 kallis - 2NT GF) ja istusime lihtsalt maha.

Tädist jäi mulje, et tema arusaam pakkumisest on küll suhteliselt rustikaalne, kuid kaarte mängis üsna kompetentselt - vähemalt suutis ta mulle välja tuua poindi, et kui tema käib NT vastu välja soldati ja mul on ÄEx, siis on tehniliselt õige mängida sinna emand, et väljamängija ei saaks peetada (mina mängisin ässa, emanda ja seejärel väikese). Õigus tal ju teoreetiliselt oli, aga antud jaotuses oli õigem mängida minu viisil, kuna see tõi meile kaks tihi kotti (mul on partneri kätte lugeda maksimaalselt üks punkt veel ja kuna mul on singelkuningas väljamängija pikas mastis ässa ees, siis juhul kui väljamängija sundida kohe oma tihisid võtma, võtab ta neid ilmselt rohkem kui 11). Tundus et ta kipub teisi palju õpetama ja igatahes eelviimases voorus tuli vastane ja küsis mult sõbralikult: "have you had a lot of bridgelessons today", mille peale ma ei saanud jätta vastu torkamata "no, i'm not giving them today", mis tekitas igatahes lauas lõbusat elevust. Jaod olid küll karmid (mul oli kaks korda 6-5, partneril oli korra 6-6, partner pani mulle lauda kolm korda kuuese-seitsmese masti vastu singli, mina talle jälle kaks renood), aga IMPe liikus suhteliselt vähe.

Saime küll 37 plussi (ja oma liini võidu), aga 27 neist tulid kahe jaotusega, kus ühe korra meil vedas avakäijaga ja teine kord armus vastane oma lehte. Esimene oli selline, et mul oli käes

♠ 9xx
♥ Kx
♦ Ex
♣ ÄKExxx

avasin 1NT  (kes siis ei avaks?) ja partner tegi staymani ja seejärel 5NT. Ma ei osanud midagi asjast arvata, aga tõstsin selle igaks petteks kuude, lauda pandi 16 punkti kolmanda padaemandaga. Kuna ÄK olid olnud küll ühes, kuid meie seisukohast õiges käes, tuli leping ületihiga (huvitav mitu tihi mul padakäiguga oleks - kas üheksa ikka tuleb kokku?). Tädi tundis huvi, et mis mul siis jõudu oli, ma tunnistasin ausalt, et 14, mille peale hakkas laudkond õhku ahmima ja tädi ütles, et ta arvas, et me 15-17 NT-d mängime. Ma nõustusin sellega ja siis otsustasin omal initsiatiivil lauda veelkord šokeerida, mainides, et jõudu oli küll punkt vähem, aga see-eest oli mul kuues risti (järjekordne õhu ahmimine).

Teises jaos oli mul (kõik odavas)

♠KESxx
♥Sxx
♦Ex
♣Ä9x

partner avas 1♦, vastane vahele 2NT (ärtu ja risti), mina kontra ja teine vastane 3♣. Kaks passi minuni, minult 3♠ ja kaks passi (tädi vist ei jaganud ära, et ma kõva olen või hakkas midagi põdema oma 12 punkti, duubelpada ja ärtu ÄEx otsas). Kus häda suurim, seal abi lähim - vastane pani 4♣ ja kuna ma ei tundnud end piisavalt enesekindlalt kontreerimiseks (elu oli näidanud, et kaitses tädi nats imelikult kohati), siis panin lihtsalt 4♠, millele järgnes kaks passi ja 5♣! Ühesõnaga papi ajas meid kõigepealt osamängust geimi ja siis trammi peale, et temast üle sõita! Leht oli tal

♠ Äxx
♥ KTxxx
♦ -
♣ KSTxx

ja nördinud partner ühe tihi pani seebiks ning lõpetas selle kuueta -1400 all. Ning peamine diskussioon peale jagu (papi ja minu partneri eestvedamisel) käis selle üle, et kas partner pidi ikka oma duubel ristiemandaga (tal on risti-ärtu 2-2, ärtus kaks kaltsu) 3 risti ütlema või oleks võinud ka passida, kuna tal tegelikult erilist eelistust ei ole (mu partner käis korraks isegi välja mõtte, et passigu, tema peab ju midagi ütlema minu kontra järel!). Seda et papi suutis oma lehte kolm korda pakkuda, üldse nagu imekspandavaks ei peetud - nii et siililegi selge, kes selles trammis süüdi oli!

Mitte ainult Tartus, vaid ka Luksemburgis on nii, et kõik bussid, mis sõidavad punkti A lähedusest punkti B lähedusse, tulevad korraga ja siis jääb vahepeale päris korralik paus (kuigi bussiliiklus on siin tõeliselt tihe, vahel tundub, et 2/3 ringi liikuvaist sõidukeist on bussid). Eile läks asi veel paremaks - kui me Maarja töö juures bussi ootasime, et poodi minna, siis tuli kaks sama numbriga buss korraga! Ju siis oli kesklinna läbides esimene hakanud graafikust vaikselt maha vajuma ja järgmine seetõttu lähemale jõudma (järjest vähem inimesi, keda peale võtta ja maha panna). Elukogemus on õpetanud, et selliste busside puhul tasub alati võtta tagumine (ta on tühjem ja saab mõnusalt istuma) ja nii siis tegimegi. Edasi läks asi veel paremaks - järgmise peatuse järel leidis tagumise bussi juht, et tal ilmselt ei ole mõtet seal peatuda (kuna ükski bussis viibivast viiest inimesest rahutuse märke ei näidanud) ja sõitis lihtsalt eelmisest bussist mööda ja lisaks mugavamatele tingimustele saime ka varem kohale. Vägisi tekkis selline tunne:

Aga ühe teise asjaga lendasin see-eest orki. Nimelt kuigi alguses võib tunduda hea mõttena veini-juustukastmesse rohkem veini panna, siis hiljem hakkad sa seda kahetsema, kuna selle arvelt saad sa vähem veini ära juua. Loomulikult kui see joodavaks osutub (minu poolt kasutatu osutus vägagi joodavaks).

Ehh, külmaks on läinud siin Luksemburgis - lund veel maas ei ole, aga midagi vist aegajalt tilgub ja vingelt tuuline on ka - seega pistan nina kodust välja nii vähe kui võimalik.

Kahju, et nädalavahetusel Pärnust bridžiülekannet ei olnud - heameelega oleks vaadanud, mis huvitavad jaotused seal olid, et selliseid lõpptulemusi produtseerisid.

Enne võistlust arvasin ma, et ilmselt võidavad selle Sester-Levenko - elu (ehk siis EM ja väikeriikide EM) on näidanud, et neile sobib mängimine umbes seda masti vastaste vastu, lisaks sellele said nad neilt võistlustelt hea treeningu ja on muidu kah kokkumänginud ja motiveeritud. Lisaks mul oli enda jaoks nimekiri 15-16 paarist, keda ma pidasin peamisteks esikümne kohtade kandidaatideks.

 Sester-Levenkoga ma väga mööda ei pannudki. Tuli neile teine koht, punkt maas Rummel-Kalmast - mis seals' ikka, juhtub ja need tulemused on täiesti normaalsed, vähemalt ei pane kulmu kergitama. Küll aga oli väga veider ülejäänud kahe Eesti parima paari - Laanemäe-Karpov ja (minu puudumisel) Oja-Luksi käekäik: lõpptulemustes olid nad vastavalt 25. ja 27. tabelireal, tulemustega +2 ja +1! ja viimase kümne paari seas oli suisa kolm paari, kelle jõudmine esikümnesse mind vähem imestama pannuks - Kolk-Vahe, Linnamägi-Kõivupuu ja Nirk-Kask. Minu "esikümne kandidaatidest" oli seal täpselt neli paari - (lisaks kahele esimesele veel neljandaks tulnud Pihel-Indrek ja viiendad olnud Triškin-Tenn). Ei oska arvatagi, kas ma peaks rõõmustama, et ma seda turniiri ei mänginud või mitte, aga igatahes tulemused olid väga intrigeerivad.

Pühapäeva pealelõunal otsustasime jälle linna peale laiama minna - või tegelikult lihtsalt võtta lähikonnas mingi koht ja ilusa ilma puhul maha istuda ning midagi magusat süüa. Ja siis otsustas Luxembourg meile keskmist sõrme näidata - esimeses kohas asjatas mingi tädi (OK, nooremas keskeas hästisäilinud naisterahvas) kõigepealt jupp aega siseruumides, enne kui leidis, et on aeg meie juurde tulla (ilmselt aitas see, et ma olin juba tüdinenud ja panin mobiilil stopperi käima, et anda talle veel kaks minutit, ta tuli minut kolmekümne peal). Ja siis selgus, et jäätist ei ole. Jalutasime siis ühte teise kohta ja istusime maha, seekord läks asi libedalt - ei hakanud ettekandjat ootama vaid marssisin lihtsalt leti äärde ja tellisin kaks Crepe Suzette'i, rohelise tee ja džinntooniku. Viie minuti jooksul olid lauale jõudnud noad-kahvlid, joogid ja arve (mulle meeldib, kui ma saan sööma hakates arve ära makstud ja peale sööki võin püsti tõusta ja minema minna, mitte ei pea pärast enam kohapeal kügelema). Aga krepid miskipärast viibisid ja kuskil 20 mintsa pärast kolisime sisse, kuna mingi tuulehoog tekkis. Kui seal oli ka jupp aega mööda läinud (pärast kella vaadates selgus, et ca pool tundi), tee ära jahtunud ja džinn otsa saanud, siis jõudis meile kohale, et ju meid on siis lihtsalt ära unustatud ja me pidime oma pannkoogid lihtsalt uuesti tibidelt välja nõudma! Vähemalt oli neil viisakust, et Maarjalt uue tee eest mitte raha juurde küsida. Seapead, ma ütlen!