Ei ole kerge see sõltlase elu. Viimasel ajal olen seda täitsa teravalt omal nahal tunda saanud. Jutt käib muidugi arvutimängusõltlusest (mida teie siis mõtlesite?). Lihtsalt ma pean mingi arvutimängulaksu kätte saama (mis mängu, see ei olegi nii oluline) - võistlema kasvõi iseendaga ja vaatama, kas õnnestub midagi paremini teha kui eelmine kord. Või siis leidma uue aspekti mängule. Näiteks sellist mängu nagu Wolfenstein mängisin ma rallimänguna - panin endale surematuse ja relvad ning asi käis selle peale, et kui ruttu ma suudan ta läbi mängida (mingi ca 6,5 minutit läks vist) ja praegu mängin Colonizationit (on selline vana ja võibolla mitte väga paeluv mäng, aga mulle meeldib) - mitte selle peale et ära võita (kuna ma olen leidnud paar viga, mida saab enda kasuks ära kasutada, ei ole sellega probleemi) vaid selle nimel, et miljonäriks saada. Seni pole veel õnnestunud (paljuski viitsimise taga), aga ükskord peab see juhtuma. Igatahes "ülesehitamismängud" on suured lemmikud ja veelgi suuremad ajaröövlid.
Aga miks ma hakkasin kurtma on see, et tööelu ja muud kohustused vähendavad tuntavalt aega, mida saab arvutimängude alla toppida. Ja juhtubki nii, et kui tekib mingi vaba hetk, siis suure tõenäosusega kasutan ma selle mõne mängu peale ära. Ja kuigi see on finantsiliselt vähekoormav sõltuvus, erinevalt paljudest muudest, siis jääb tegemata hulk vajalikke ja kasulikke asju. Õnneks vähemalt on Maarjal ka positiivne suhtumine arvutimängudesse ja sageli on võimalik temaga koos HOMMi mängida - st. et saab ühendada 2 meeldivat tegevust - temaga suhtlemine ja pahade peksmine.
huvitav, kas arvutimängusõltuvust ravida saaks? või kas seda tasuks üldse teha?