Ma hakkasin juurdlema, et kas minu varasem elu on ikka tõepoolest minu poolt läbi elatud, või on hoopis tegemist fiktsiooniga. Põhjuse selleks andis Viljandi folk - trehvasin seal u.70 inimest, keda ma teadsin (või kes teadsid mind) - sõpru, tuttavaid, kooli- ja ülikoolikaaslasi ja enamusega neist on vaatamata saabunud informatsiooniajastule säilinud üsna minimaalne side - ma lihtsalt tean nägu ja suudan sinna sobiva nimesildi külge riputada. Ja kui ma siis hakkasin oma elu üle järgi mõtlema (selle, mis tõenäoliselt juba läbi on elatud), siis tabasingi et mõttelt, et kas tegu ikka oli minuga. Ma küll nagu mäletaks oma eluseiku, kuid samas on tänaseks kõik (või vähemalt väga paljud neist) oma tähenduse kaotanud ja ma ei tunne end olevat seotud asjadega, mida mina (või minu maine keha ja vaim) elasid läbi näiteks 2, 5, 10 või 15 aastat tagasi - see on kõik juba ära olnud ja prügikasti visatud. Üha enam hakkas mulle tunduma, et ilmselt on universumeid palju ja kõik need "minad" elavad oma elu edasi - aga kuskil mujal ja muudmoodi. Nagu igal öösel, kui aju on välja lülitatud, genereeritaks uus isik, kes jätkab hommikul eksistentsi samast kohast ja umbkaudu samamoodi, kui see eelmise õhtu tüüp, kelle põhjal ta loodi, kuid mingite pisikeste erinevustega. Aja jooksul erinevused akumuleeruvad ja mingi perioodi järel võib juba öelda, et tegu on absoluutselt teise persooniga, keda N aega tagasi elanud prototüübiga ühendab ainult välimine kest (ja tegelikult isegi mitte see, sest see muutub ka pidevalt veidike) - säilivad ainult paar üksikut tugevalt sissejuurdunud karakteristikut (minu puhul siis ilmselt tõmme kaartide poole :P). See võimaldab seletada, miks mul on oma elukese peale tagasi vaadates tunne, nagu tegu oleks kellegi muuga - ma tean küll fakte, kuid ma ei saa üle muljest, et need ei ole juhtunud mitte minuga vaid hoopis mõne kõrvalseisjaga. Nii ei tunnegi ma erilist tõmmet mingite "reunionide" järgi (nüüd tuleb keska lõpust 10 aastat läbi) - ei ole välistatud, et ma sinna lähen (kui ma olen parajal ajal parajas tujus jne.), kuid muidu tekib tahtmine õlgu kehitada ja öelda nagu multifilmi-jõehobu "ja mis siis?". Kuna minevik ja tulevik on niikuinii ühed kahtlased asjad, siis vähemalt tuleb rõõmustada, et tänase päevaga võib rahul olla - ilm on ilus ja tuju on hea. Ja homne mina alustab oma "teatejooksuetappi" healt stardipositsioonilt ning tuleb loota, et annab selle edasi veel paremini.