Nädalavahetusel viis saatus mu taas Tallinna-maile. Nimelt selgus, et tegemist on praktiliselt ainsa nädalavahetusega, mis minul ja Maarjal ühiselt vaba on, ja loomaaed tahab ju ometi külastamist! Lisafaktoriks veel see, et tädil 50-s juubel ja tundus olevat hea hetk teda väisata. Kuna ma Tallinnasse naljalt ei satu, kui mul selleks just mingit väga head põhjust ei ole, siis tädi juurde, kes elab Tallinnast paarkümmend kilomeetrit eemal, satun ma teadagi veel vähem, ühesõnaga - polnud teda umbes 5 aastat vahepeal näinud. Loomaaed oli nagu loomaaed ikka, ühesõnaga tore. Pühapäeval, enne sünnipäevatamist, sooritas Maarja stilistilise ime - nimelt kuna eelmine päev oli olnud palav ja higine (käi ise +30-le läheneva temperatuuriga 5 tundi mööda loomapuuride servasid ringi!), siis leidsin ma, et teist päeva järjest ma samu pükse jalga ei pane. Järelikult - vaja osta linased pikad püksid ja nagu tavaliselt poodi minnes juhtub, ei jäänud see mitte ainsaks ostuks, vaid vahetamisele läks kogu seljasolev garderoob - sai terve linane ülikond ja särk hangitud. Aga Maarja suutis mulle niivõrd head nõu anda, et see pälvis juubelile kogunenud naisterahvaste seast igati kiitvaid hinnanguid ja kommentaari, et "veiniklaas näib selle juures nagu kätte valatud olevat...". Lugupidav kummardus stilistile, näib et Hagar Hirmsal oli õigus, kui ta teatas oma pojale Hamletile: "Maailmas ei ole midagi kindlat peale surma, maksude ja naiste hariva mõju!" (esimesed kaks pani nimekirja vist juba Benjamin Franklin, aga selles suhtes ma võin ka eksida).

mis puutub inimeste vananemisse, siis sellega on üldse veidrad lood. Selge see, et kõik vananevad, isegi mina (kuigi loomulikult võib minu kohta alati kasutada klassikast pärinevat määratlust "ilus, ülitark, parajalt paks mees oma parimates aastates - mis minu puhul tähendab kõiki aastaid"). Aga see, kuidas sa tajud teiste inimeste vanust, see muutub üha ähmasemaks. Näiteks kunagi tundus neljakümnene inimene juba üsna vana olevat ja nii vanade inimeste iga sai kuidagi visuaalselt hästi määratleda. See kevad aga suutsin sellega kaks korda pange panna - arvasin, et üks õppejõud on neljakümne ligi (no Ok, on 45) ja magistrisse sisseastumisvestlusel (sellest kunagi plogin pikemalt, see oli üks naljakas üritus) oli komisjonis üks naisterahvas, kelle kohta ma kommentaarisin Liisale MSNis "mingi tibi, ilmselt kolmekümnendate lõpus", pärast selgus, et tegemist oli (vist) Birute Klaasiga, kes peaks paar aastat üle 50 olema. Piinlik värk igatahes. (Huvitavam küsimus on see, et miks ma oma Tartu karjääri jooksul pole viitsinud endale selgeks teha, kuidas näeb välja Birute Klaas - siiski kohalikus mastaabis suht prominentne tegelane - eriti filosoofiateaduskonna tudengi jaoks. Aga see selleks). Ja praegu ongi mul selline seis, et "umbes minuvanustena" kvalifitseeruvad nii inimesed, kes on või hakkavad neljakümne tuuri saama kui ka need, kes on natuke üle kahekümne. Ja kui võtta aluseks see, et vanus on ainult number ja inimene on täpipealt nii vana, kui end ise tunneb, siis selle järgi võttes muutun ma üha nooremaks. Ilmselt mingi optimismi ja energia üledoos, loodame et selline protsess jätkub.