nojah, lugesin netis Ekspressi ja leidsin järgmise artikli: http://paber.ekspress.ee/viewdoc/3E1FF0177ACA33EFC22574860056179A

mu meelest üsna õõvastav tekst ja ennekõike õõvastav selles mõttes, et kui juhmid saavad olla inimesed:

A) elada sellist elu ja pidada seda suht-koht normaalseks
B) olla nii ignorantne selles suhtes, et milline on tema koht maailmas ja mida ta endaga juba teinud on (plankton, kui kasutada Pratchetti väljendit Ankh-Morporki põhjakihtide suhtes) ja milliseks muudab see ta edasised väljavaated
C) aru ma ei või, kust sellised endale klientuuri leiavad (ja kes neid tahab)
D) tundub, et kui rumalus ei olegi otseselt päritav, siis kasvatusega pärandatakse seda sama efektiivselt edasi
E) ka kõige mõttetumal inimesel on olemas illusioonid ja unistused (ilmselt kuni mingi hetkeni) - kuigi selge on, et jäämägi on juba vööri ette kerkinud ja "täiskäik tagasi!" ei aita enam ühegi valemiga. Tsiteerides mu suurt lemmikut "Kuulsuse Narrid" - "ta on roomama loodud, kuid üritab lennata!"

inimkond on ikka üks suhtkoht masendav kogum, keegi oleks võinud kunagi ahvidele peale käratada, et "Marss puu otsa tagasi! Rutem-rutem!"