Sunday, January 25, 2009

Nagu ikka, kipuvad kõik halvad asjad juhtuma kõige ebasoovitavamal ajal.
Reedel Kaldamägede pool Katani mängides oli kõik veel kõige paremas korras, pärast tegime veel paar jagu bridget ja siis hakkas katus otsas juba veidi ujuma, nii et sellele tuli suht kiire lõpp. Seejärel koju ja väsimus oli nii suureks kasvanud, et leidsin et tuleb magama minna (kell pool kaheksa õhtul!) - järgmine päev oli niikuinii plaanis hommikul kell kuus ärgata, sest oli ju vaja minna Tallinnasse Eesti paaride meistrikaid mängima. Tunni aja pärast hakkas mingi tsirkus kõhuhädaga pihta - magu otsustas tegeleda aktiivse enesetühjendamisega ja saatis kogu söödud kraami ahvikiirusel kas edasi või siis tagasi. Ja olemine oli nii sant, et ei suutnud ise midagi muud teha kui külili maas olla ja oiata ja eriti rõve ja valus oli siis, kui tahtnuks oksendada, aga mitte midagi lihtsalt ei tulnud. Nii pidigi Leole teate minu enneaegsest surmast edastama hoopis Maarja, sest ma puhtfüüsiliselt ei oleks suutnud telefonis midagi väga artikuleeritut rääkida. Kuna Maarja otsustas, et ilmselt oleks mõistlik mind põetama jääda (ma olin ikka vasakradikaalselt lääbakil), siis oli õnneks (või tagantjärgi targana äkki õnnetuseks?) võimalik Leole Andres partneriks pakkuda, nii et tal päris mängimata ei jäänud. Laupäeva hommikul üles ärgates tabas mind jälle uus üllatus - kogu häda oli jäänud eelmisesse päeva ja enesetunne oli suhtelist okei, kui välja jätta üleüldine suur nõrkus ja hallid ringid silmade ümber. Nii ma ei oskagi aimata, kas tegemist oli mingi lühikese ja kurja viirusega või siis toidumürgitusega, mille põhjustas midagi järgnevast menüüst: pasta bolognese, kohuke, kakao, siider, piparkook. Hea et niigi läks...
Laupäeva hommikul ärgates tekkis tunne, et kui kell ei oleks juba kaheksa, võiks ikkagi Tallinna poole liikuma hakata - kuigi nagu selgus hiljem lahkamisel, ka kell kaheksa ei olnud vist lootusetult hilja, kuna pool tundi hiljem helistas mulle Kõivukas, kes küsis, et ega ma ei tea, kas tee peal politseinikke leidub - ta nimelt hakkas alles siis sõitma (turniiri algus Dzinglis pidi olema kell kümme). Ma ei osanud midagi kosta, kuid tulemusi vaadates tundub, et pärale ta jõudis ja sai turniiril teise koha ja Eesti meistri tiitli (esimeseks tulid soomlased). Siinkohal siis õnnitlused talle ja Tihasele.

Tallinna asemel siirdusime Peedule, kus selgus, et bridžimängijatel on Aliast mängides sõnaseletustes metsik eelis mittebridžlaste ees (ennekõike kui teine pool ka sõnu võib arvata) ja lai ühine tutvusringkond on ka abiks. Mida peaks vastased arvama seletustest: "see millega me äravisetel julgustame!" (paaritu) või "pane kokku esimese jaotuse jagaja eestikeelne vaste ja see asi mis sherifil rinnas on!" (põhjatäht) või kui jõhkramalt ära teha, siis oli seletamisel kasu nii Liisa kui Mairi perekonnanimedest (vastavalt siis Miil ja Tempel). Loomulikult tuleb mõnikord abiks ka lai(em) silmaring: "tee kreeka võidujumala nimest verb!" (nikerdama - tõsi küll, väga rangelt võttes on ta võidujumalanna, aga see selleks - katsu muidu seda verbi kuidagi nii ära seletada, et puutööd õppiv vastane ei sekkuks).

Viimased uudised muidugi ütlevad, et Tallinnasse sõitmata jätmine ei pruukinud halb mõte olla: Ussisool jälle selline õnnetus, et tee on kinni ja laibad taga...

4 comments:

miira said...

on lootust, et minu pliksi tänane okseralli ka kiirelt ühele poole saab ning pikemat kooliluusi ei teki.

Maarja said...

Hoian Mariele pöialt. Mulle jõudis ka nüüd tõbi kohale ja kuigi kõht sai suht kiirelt enam-vähem korda, on mul ikka päris korralik palavik... Miks ei võiks mina kiiresti terveks saada nagu mõni?

Maarja said...

Huh, tundub, et õnnestub siiski suht kiirelt terveneda...

Anonymous said...

kurat. aru ma ei saa, miks inimestel veab. ma ei olnud kooli ajal kordagi haige - kõik tuli pettusega manada.