Eile käisin siis teist korda elus pokkerit mängimas. Esialgu küll tundus, et väga ei viitsi (selline töönädala lõpu väsimus, väike haigusevimm ja kodus oli vaja nats asjatada), aga venitasin end suure surmaga kohale. Ja tundub, et kogemustest - nii vähe, kui neid ka on - on abi. Esimese väikse turniiri lõpetasin kolmanda kohaga ja teise võitsin. Mis siin salata, teise turniiri lõpuks olin ma täiesti kapsastunud olekus (18 tundi järjest ülal oldud) ja lõpuks kui taipasin, et kaardijumal mind hoiab, hakkasin lihtsalt tuima näoga kaasa pressima, et asi rutem läbi saaks. Kaardijumal hoidiski (kuigi vahepeal andis vihje, et ei tasu ka liiga ülbeks minna, kui ässapaariga seitsmepaarilt kesta sain tänu riveris lauda ilmunud seitsmele) ja nii see kotti tuligi. Äkki peakski seda mängu mängima hakkama (tegelikult oli teisel korral juba natuke huvitavam kui esimesel)?